mis kuupäeva kohalt lahti ja palun väga, seal on mingisuguse Tšaadi Vabariigi kuuenda presidendi mõrv, mille pani toime tulevane seitsmes president. Ja mis siin imestada, et praegusaja vanemad lastele selliseid nimesid panevad. Ristid lapse tahes-tahtmata mingiks Bokassaks, kui juhtub vastaval päeval sündima. Ja võib-olla määrad sellega tema saatuse. Mitte et ta hakkaks oma hõimukaaslasi nahka pistma, kuid küllap hakkab selle tõttu eksistentsiaalseid piinu tundma.
Üldiselt jah, ühest küljest ei üllata sellega kedagi, aga teisest küljest tundub mulle mõnikord, et Naganovite pere oli maailma ajaloo peente mateeriatega ikkagi palju tugevamalt seotud kui me kõik teised. Esimest korda jäin ma selle üle mõtisklema, kui sain teada, et Haritoni süda lakkas tuksumast selsamal sekundil (tänapäeva meditsiin ja eriti patoanatoomia täitsa võimaldavad aega sedavõrd täpselt kindlaks määrata), mil Zinédine Zidane andis oma kuulsa pealöögi Marco Materazzile kõhtu. Uuriv matemaatikahuviline võib vaevata teha sellest järelduse, et Hariton Naganov elas siinilmas 34 aastat ja 22 päeva. Mis eraldi võttes ei anna tunnistust millestki säärasest, kuid nihutab meid kahe olulise sententsi juurde. Õieti saab sententsiks neist nimetada vaid üht, teine on pigem selline eneseõigustus, omalaadne seletus tegevuste kohta, mis selgitusi ei nõuagi. Sentents kõlab banaalselt selles mõttes, et Hariton Naganov elas vähe, uskumatult vähe, kuid jõudis oma 34 aasta ja 22 päevaga korda saata nii palju, et mõnel teisel oleks sellest jätkunud mitmeks eluks. Eneseõigustus seisneb aga selles, et mingi konkreetse indiviidi biograafiat ehk siis elu lugu, elulookirjeldust saab alustada alles siis, kui seesama elu on lõppenud, kui see va elulookirjutaja saab mõne elatud ajalõigu distantsilt vaadelda – küll subjektiivselt, kuid asi pole siin selles – kogu pilti tervikuna.
Mis just praegu toimubki.
Tuleb kohe märkida, et kõik siin esitatavad andmed, Hariton Naganovi elu nii-öelda esmased aluskivid, on autor saanud mitte ainult ja mitte niivõrd kadunukese vanematelt, kuivõrd ühelt tema sõbralt. Temast tuleb juttu veidi hiljem, praegu võib vaid öelda, et just temaga oli Hariton ise jaganud üksikasju oma vanemate elust enne ja kohe pärast tema sündi, jaganud sedavõrd, kuivõrd ta ise oli nende sündmustega kursis olnud. See tähendab, et algselt pärines teave ikkagi vanematelt, kuid siin esitatakse seda juba moonutatud kujul, mistõttu ei saa välistada ka nõndanimetatud katkise telefoni efekti.
Jerusalim ja Ljudmila ise aga keeldusid käesolevate ülestähenduste autoriga vestlemast. Kas heidutas neid avalikkus või siis olid nad oma poja tõese eluloo kirjapaneku idee osas juba ette eitavalt häälestunud – pole teada. Võimalik, et nad pole seniajani teadvustanud fakti, et nende poeg oli neile koduseks muutunud linna elule märkimisväärset mõju avaldanud, muutnud selle linna paljuski selliseks, nagu nad on hakanud seda tundma juba pärast poja surma. Nad sulgusid oma privaatsusse ja keeldusid kontakti astumast. Ent, nagu juba öeldud, ei mõjutanud see saadud informatsiooni usutavust kuigivõrd.
3. PEATÜKK
Niisiis, Hariton Jerusalimovitš Naganov sündis 17. juunil 1972. aastal Tallinnas Kevade restorani asedirektori ja Klementinimelise vabriku töölise perre. Jah, tema isa Jerusalim muganes Tallinnas kuidagi päris kiiresti, vaatas, kuidas siin asjad käivad, ning laskmata, nagu juba öeldud, end hetkelistel kirgedel vallata, jagas ära, et sõltumata poliitilisest süsteemist (ehkki see on mõistagi autoripoolne arhaism, oluliselt hilisem oletus, 1972. aastal näis toonane riigikord kestvat igavesti) elavad mõnede elukutsete esindajad alati lahedalt. Nende hulka arvas ta õigustatult riigiametnikud, rahva poolt armastatud lauljad ja tantsijad ning toitlustusala töötajad. Ametnike sekka pugemiseks puudusid Jerusalimil vajalikud sidemed, samuti, kuidas nüüd öeldagi, ei olnud ta ideoloogiliselt piisavalt veenev. See tähendab, ei, ta täitsa isegi astus kommunistlikusse parteisse, täitsa isegi jagas riiklikku ideoloogiat, kuid suhtus sellesse nagu üldse kõigesse ilma fanatismita, võttis seda kui vältimatut nuhtlust – umbes nagu kohustuslikku sõjaväeteenistust, aga niisugust hoiakut enda suhtes ei saanud riik tol ajal ega nüüdki andestada. Niisuguse suhtumisega oli siseringi pääsemine välistatud. Pealegi veel sellise nimega nagu Jerusalim, kui asi juba kord niiviisi on. Niisamuti ei olnud Jerusalim teab mis mihkel laulma ega tantsima. See tähendab jällegi, et ta võis diskol välismaise estraadi meloodiate ja rütmide saatel jalga keerutada, eriti kui oli teatud koguses alkoholi manustanud, tal tuli hästi välja „šizgara”-tants Hollandi bändi Shocking Blue surematu laulu „Venus” saatel, selle tantsuga oli ta oma väikeses, kuid aegapidi laienevas tutvusringkonnas omamoodi tuntustki kogunud. Kuid see kõik, nagu te aru saate, polnud see. Niisiis otsustas Jerusalim siirduda toitlustusalale. See polnud samuti lihtne, kuid kuidagimoodi läks tal korda tollal Tallinna Kaubamaja ruumes neljandal korrusel paiknenud Kevade restorani juhtkonda pugeda.
Seejuures süüa teha Jerusalim ei osanud. Nojah, nagu kõik tolle aja mehed, võis ta hommikul praadida omale muna või teha võileiba. Kuid jumala eest, ega see pole ju peamine. Peamine on oskus administreerida, juhtida, tunda mänedžmendi (nagu seda siis veel keegi ei nimetanud) algtõdesid ning juhtida oma toitlustusasutust karmi käega läbi argitormide finantsilise õitsengu suunas. Nojah, mitte niivõrd ühistoitlustusasutust. Jerusalim Naganovi jaoks oli kõige tähtsam Jerusalim Naganovi enese finantsiline õitseng. Mitte absoluutse rikkuse saamise eesmärgil, vaid et seda kõike poleks häbi inimestele näidata. Kuidagi vaat niiviisi häguselt, kuid tolleaegsele inimesele igati arusaadavalt võiks kirjeldada Jerusalim Naganovi peamist tegutsemisajendit ja üldse stiimulit.
Nii et Hariton sündis ajal, mil papsi karjäär väljapaistva toitlustusadministraatorina oli alles algamas. Tänu sellele, kui ta suuremaks kasvas, jõudis puberteedieelsesse ja seejärel juba ka puberteediikka, lubasid ümbritsevad olud tal mitte et just luksuses supelda (isegi tolle aja kohta), kuid tegid temast igati selle, mida tol ajal, kaheksakümnendate lõpus, hakati nimetama sõnaga „tuus”. Hariton võis endale lubada nii mõndagi. Klassikaaslased ning semud hilisemas täiskasvanuelus kadestasid teda nii mõnelgi põhjusel.
Siin on kaks tähelepanu väärivat momenti. Haritoni ema, Klementi-nimelise vabriku tööline Ljudmila suhtus sellesse oma abikaasa hobisse rahulikult. Ei saa öelda, et Ljudmilat poleks materiaalsed hüved üldse huvitanud, kuid ta suhtus neisse mitte nii suure vaimustusega nagu tema abikaasa. Kui nii võtta, siis Jerusalim pühendas sellele kogu oma elu. Tema jaoks oli prestiiži ja au küsimus soetada uusi tehnikaimesid ja teisi ainelise maailma staatuslikke elemente enne, kui seda tegi mõni töökaaslane. Tõsi küll, erilisi emotsioone ta nende puhul ei väljendanud, kuid ta ju ei väljendanud emotsioone üldse mitte millegi puhul, hoidis kõike endas, nii et Ljudmila imestas mõnikord, kuidas mees lõhki ei lähe. Ning samas polnud tema silmade särama löömiseks paremat viisi kui võimalus soetada restoranitöötajaist esimesena videomakk Elektronika. Ljudmila aga, nojah, pidas kõiki neid pereelu väikesi boonuseid enesestmõistetavaks, käis oma väsimatu mehe hangitud tuusikutega kuulekalt kuurortides puhkamas, kuid ise ei võtnud pere prestiiži tõstmiseks mitte midagi ette. Ei kippunud tööl juhtivtöötajaks, ei edenenud ka ühiskondlikus liinis mitte, isegi kommunistlikusse parteisse jäi tal kuidagi astumata – mitte ideelistel kaalutlustel, vaid lihtsalt mingisugusest hinge loidusest. Raske öelda, mis oli Ljudmila jaoks elus kõige tähtsam; ta elas väga vaikset elu, ei evinud mingeid erilisi pahesid (nagu ka mitte voorusi), ühesõnaga, teda võis täiesti õigustatult nimetada halliks hiirekeseks. Kahtlemata pulbitsesid ka seal, selle väikese naha all omad kired, kuid esialgu need välja ei löönud.
Teine märkimisväärne moment seoses Jerusalimi ahnitsemiskihuga oli kõne all oleva perekonna kontekstis kurvastavam. Eesti iseseisvuse taastudes leidis ühiskonnas aset globaalne väärtuste, sealhulgas isiklike väärtuste ümberhindamine. Kuidagi aegamööda, kuid vääramatult minetas Jerusalim kõik oma privileegid, Kevade restoran läks üldse hingusele ning perekonna aineline olukord lõi tuntavalt kõikuma. Ei, vaesusse ja viletsusse nad ei langenud, kuid pere materiaalne staatus muutus. Enam ei nimetanud Hariton ennast „tuusaks” isegi mitte naljaviluks, ühtäkki oli tarvis hakata mõtlema rahast – selles mõttes, et kust seda saada. Isalt lihtsalt taskuraha paluda enam ei saanud. See tähendab, paluda muidugi võis, milles küsimus, ainult et vastused hakkasid mingist hetkest peale tulema muutumatult eitavad. Seejuures Jerusalim ei noominud poega kordagi, et sa, ülekasvanud ülalpeetav, võiksid ise minna rahakest teenima; Jerusalim kurvastas siiralt ja nägi selles ennekõike enda