Ahvatlev lõhn pigistas ta kõhu näljast kokku. Aulembi suu täitus toidu ootuses süljega. Millal ta viimati nii head maiust saanud oligi? Vist eelmine aasta külvipeo ajal.
Aulemb laskis end käpakile ja roomas viimased meetrid nagu koer. Siis haaras nobedalt ühe suure saiapalmiku, hiilides aeglaselt mööda maja äärt edasi.
Kuid ta ei olnud arvestanud, et pererahval oli ka koer. Vihane hundisuurune loom jooksis nurga tagant välja ning paljastas lõrisedes kollakad hambad.
«Jookse!» karjus Aulemb ja koperdas püsti. Tarn ei olnud oma suure kerega hea jooksja, aga ta kartis koeri kohutavalt. Metsikud ja ettearvamatud loomad – neid ei saanud isegi peremees korralikult usaldada. Ta lidus tihedalt Aulembi kannul tagasi metsa poole, süda hirmust ja äkilisest jooksust peaaegu kurgus.
Nad jõudsid puude kaitsvasse varju, kuid ei jäänud seisma. Nad hüppasid üle okste, põikasid puudest napilt mööda, kuni koer tagaajamisest loobus ja neid lihtsalt vihase haukumisega saatis. Nad vähendasid hoo sörgini, kuni Aulemb lõpuks hingeldades seisma jäi, näol väsimusest hoolimata võidukas naeratus. Puude vahelt paistis juba tuttav kraav ja sealt edasi olid külapõllud vaid jalutuskäigu kaugusel.
«Lähme kraavi äärde,» pakkus Tarn lõõtsutades.
Üsna pea vedelesid nad Aulembiga rohu peal, pea kivile toetatud. Vaikust häiris vaid veevulin, lindude siristamine ja suu matsumine.
«Leelo ema oskab ikka hästi küpsetada,» ohkas Tarn. «Ma usun, et Leelo oskab ka.»
«Jäta ta juba sinnapaika,» sõnas Aulemb silmi pööritades. «Nagu ükski teine naine ei ootaks, et sa neile kosja lähed. Kõik peale Leelo tahavad sind.»
Tarn turtsatas. Paljud tüdrukud nägid temas ilmselt ideaalset tulevast meest, kes suudab talus aidata ja lisaks ka pronksitööd teha. Kuid tema tahtis vaid Leelot. Too ei olnud jõuline ja matsakas nagu enamus tüdrukuid, oh ei. Leelo oli kiitsakas kui pajuvars, sama nõtke ja paindlik. Tema juuksed olid alati saunakohevad ja korralikus patsis, ning näol alati malbe naeratus. Muidugi meeldis ta meestele, sealhulgas oli ka Aulemb talle pilgu peale pannud. Tarnil oli aga mingi veider kinnisidee selle tüdrukuga. Eriti nüüd, kui ta teadis, et Leelo on ta ära põlanud.
Aulemb tõusis järsult püsti, seirates hõredat kasemetsa, mis oli jäänud teisele kraavikaldale.
«Kas sa nägid seda?» küsis poiss kahtlustavalt
«Ega sa arva, et nad meile järgi tulid?» hüppas Tarn püsti, olles valmis jälle jooksma. «Tegelikult pean ma nagunii varsti tagasi minema. Isa ei lubanud mind pikemaks ära.»
Okste vahel oli näha vaevuaimatavat liikumist, nagu oleks keegi varjudes seisnud. Ometi oli mets nii hõre ja selge. Kust need varjud siia said? Aulemb väristas õlgu. Justkui midagi külma oleks korraks maailma voolanud. Linnud vaikisid poole noodi pealt. Oja vulises kurdistavalt valjuna ning puude sahin oli muutunud hõõrumiseks. Seal oli miski, ta oli selles kindel.
«Ma arvasingi, et sa kuskil siin oled.»
Tarn keeras nii kiiresti ringi, et nikastas oma kaela ära. Aulemb surus vaevu karjatuse alla, kui ta koha pealt ehmatusest hüppas.
See oli kõigest Vagur. Ta ei paistnud õnnelikuna. Samas ei tundunud ta kunagi rõõmustavat.
«No muidugi ma ei oodanud siin Tarni näha,» nookas Vagur, märkamata poiste ehmatust. «Aga see, et sina siin luusi teed, pole kellelegi uudiseks.»
Aulemb vaatas metsa poole, kuid seal ei olnud enam midagi. Soojus oli maailmas tagasi ning õhk linnulaulust pakatav.
«Ma hakkangi kohe minema,» vabandas Tarn end välja. Aulemb oli märganud, et Tarn tunneb alati veidi piinlikkust, kui Vagur nad tööst kõrvale hiilimises avastab. Nad võisid küll kõik ühel aastaringil sündinud olla, kuid tihti tundus neile, et Vagur on kümme aastat vanem. Ta oli nii tõsine ja kohusetundlik, et imes isegi oma sõpradest kogu rõõmu välja.
«Püüa,» hõikas Aulemb ja viskas talle järelejäänud saiakontsu. Vaguri reaktsioon oli kiire. Ta haaras saiakese õhust ühe käega kinni ja nuusutas seda kahtlustavalt.
«Kus te selle saite?» uuris ta jälle. Aulemb tundis, nagu kuulaks onu teda kodus üle.
Tarn vaikis ja vaatas otse enda ette, ilmselt lootes, et Vagur tema käest tõtt välja pinnima ei hakka.
«Kingitud hobuse suhu ei vaadata,» poetas Aulemb vaid. «Istu maha, teeme ühe piibu.»
Vagur kissitas kõhklevalt silmi tagasi küla poole. Päike peegeldas ta kiilaks aetud peanupul, mida ta nii hoolikalt puhtana hoidis.
«Ma läksin isaga tülli,» sõnas Vagur viimaks raske ohkega. Ta sülitas maha, enne kui poiste juurde istus ja piibu vastu võttis. Ta uuris pakutud piipu ja noogutas hindavalt. Aulembi selg läks veidi rohkem sirgu. Enda meelest muutus ta piipude nikerdamises aina osavamaks ja Vaguri noogutus oli juba üsna kõrge tunnustus. Ta tõmbas pika sõõmu uimastavat rohtu.
«Ähvardas maja Mehisele jätta,» jätkas Vagur, nagu poleks mingit pikka pausi olnudki. «Teate ju küll seda tema haiget mõjutamist ja mängimist – tee seda, või jääd kõigest ilma. Mehis on kõigest kümne aastane, kes teab, milline mees temast üldsegi kasvab.»
«Ah, ole nüüd, sa oled kõige vanem poeg. Oleks imelik, kui sa talupidamist endale ei saaks,» sõnas Tarn kindlameelselt. Ta oli peres kolmas laps, seega oli kõigil hea meel, kui ta hakkas oma onu kõrvalt pronksivalamist õppima. Isegi kergendus, kui aus olla. Tarni tulevik oli sellega kindel. Aulemb oli ainus poeg, kuid ta oli üsna kindel, et pärandilootust tal küll ei ole. Ilmselt läheb maja hoopis tema vanemale õele. Või onulastele. Mitte et sellest eriti kahju oleks olnud.
Vagur kehitas õlgu ja ulatas piibu edasi. Ta nägi kurja vaeva, et oma vanematele meele järele olla, kuid sellest ei tundunud piisavat. Alati oli midagi, mille kallal norida, miski, mida ta oli valesti või teisiti teinud… Ometi töötas ta meeletult. Ta töötas rohkem kui ükski noor mees siin külas. Võib-olla Tarn välja arvata. See oli segane tööloom.
«Võib-olla vanamees ootab pulma,» arvas Vagur, «et kui naine on majas, siis võtab mind tõsisemalt.»
«Ära jama, sellega võid sa auku kukkuda,» muigas Aulemb. «Enne, kui arugi saad, on päitsed peas ja tants käib naise pilli järgi. Igast ilusast ja armsast neiust võib saada ilge vanamoor.» Suits oli hakanud mõjuma ning maailm tundus juba veidi helgem ja rahulikum. Kuid samas heitis ta endiselt kahtlustavaid pilke metsa. Miskipärast oli tal ikka veel tunne, nagu nad ei oleks üksi.
«Onu rääkis mulle Eisjüsla kohta uudiseid. Nood viimased mehed, kes ostmas käisid, tulid uute juttudega.»
Aulemb ja Vagur pöörasid kohe oma tähelepanu Tarnile, kes muheles rahulolevalt. Kõik tahtsid uudiseid Eisjüsla kohta. Ega iga päev ei lange tükike päikesest maale. Vagurile oli see päikesetükk eriti kinnisideeks saanud – ta oli kindel, et päikese vaim ise oli nende maale saabunud.
«Auk suurem kui meie maja,» noogutas Tarn teadjalt. «Paljud ju said surma, kui see tuli. Suure paugu ja mürtsuga.»
«Kes meist ei mäletaks,» noogutas Vagur. Pikk valge saba oli vist näha üle terve maa ning väidetavalt kuuldi kõmakat ka mandrirannikul. Isegi mitme päeva kaugusel asuvad inimesed väitsid, et see ulatus nende kõrvu.
«Mina,» pööritas Aulemb silmi. Ta ei suutnud uskuda, et ta oli elu suursündmuse sõna otseses mõttes maha maganud. Ei mingit leegitsevat kera ega pauku. Edaspidi valib ta oma tukastuseaegu hoolikamalt.
«Noh, aga praegu on seal päris jama majas,» sõnas Tarn. «Nad…»
Metsas kostis hele naer. Poisid vakatasid ja piilusid uudishimulikult sinnapoole. Naer kostis uuesti, sellega ühinesid veel kaks teist sama ilusat. Aulemb hakkas lummatult üles tõusma, kuid Vagur tiris ta maha tagasi.
«Sa ei tea, mis see on,» sisistas ta, ilmselgelt kahtlustav, «äkki tahab mõni kuri vaim sind metsa eksitada.»
«Keset päeva?» küsis Aulemb, suutmata Vaguri sõnu uskuda. «Kes on enne kuulnud, et vaimud päeval ringi jooksevad?»
Naer