kaugenevaid samme kuulates. „Milleks herilasepesa torkida? Saad ainult nõelata.”
Nella ei saa aru, kas see on nõuanne või käsk. „Emand, mina hoiaksin selle puuri suletuna,” lisab mees Peebo poole noogutades. Tütarlaps kuulab, kuidas teenri sammud köögitrepist üles lähevad, täiuslikult mõõdetud ja tasased.
Kingitus
Järgmisel kahel selles majas veedetud ööl ootab Nella, et Johannes paneks talle käed ümber ja annaks tema elule uue alguse. Ta jätab oma magamistoa ukse paokile ja võtme paksu tammeplaadi sisse rippuma – kuid hommikul ärgates leiab ta, et keegi pole puutunud ei teda ega võtit. Paistab, et mees töötab hilise ööni. Tütarlaps kuuleb öösiti, kuidas välisuks kriiksatusega avaneb, ja tihti juhtub see varasel hommikutunnil, kui päike end üle silmapiiri hakkab kergitama. Tuhm valgus immitseb Nella silmadesse, kui ta voodis istuli tõuseb ja taipab, et on jälle üksinda.
End riidesse pannud, uitab Nella sihitult esimesel ja teisel korrusel ringi. Maja tagumise poole ruumid, kuhu külalised tõenäoliselt ei satu, on lihtsamad, sest kogu vägevus on hoitud nende kambrite jaoks, mille aknad on tänava poole. Kõige kaunimad tunduvad need eespoolsed ruumid siis, kui seal pole inimesi, kes kulutavad mööblit ja jätavad läikimalöödud põrandatele mudaseid jälgi.
Tütarlaps piilub ümarate marmorsammaste ja tühjade kaminate taha ning laseb oma asjatundmatul pilgul üle maalide libiseda – ja maale on siin väga palju! Neil on laevu, mille krutsifiksitaolised mastid taeva poole sirutuvad, on kuumi maastikke kujutavaid maale, surevaid lilli, kummuli pööratud kolpasid, mis näevad välja nagu pruunid juurviljad, katkiste keeltega viiuleid, lääbakaid kõrtse ja tantsijaid, kullast taldrikuid ja lakitud merikarpidest joogikarikaid. Neid kõiki kiiresti ja korraga vaadates tekib iiveldus. Kullatud lehemustriga nahktapeet lõhnab ikka veel pisut sigade järele ja toob meelde Assendelfti taluõued. Nella pöördub eemale, et mitte meenutada kohta, kust ta nii hea meelega oli lahkunud, ja satub silmitsi seinapaneelidel rippuvate piibliteemaliste gobeläänidega, kus on kujutatud Mariat ja Martat koos Jeesusega, Kaana pulma, tarka Noad ja ta tugevat laeva.
Nella märkab piduköögis Johannese kaht lautot, mida Cornelia aeg-ajalt puhastab ja siis seinale tagasi riputab. Ta sirutab käe, et ühte neist konksu otsast alla võtta, ja võpatab ehmatusest, sest keelav käsi on juba ta õlale langenud.
„See ei ole mängimiseks,” nähvab Marin. „See on meistriteos, mille su käperdamine ära rikub.”
„Kas sa käid mul sabas?” Kui Marin midagi ei vasta, koputab Nella vastu lautosid. „Nende keeled on lõdvaks jäänud. Hoolitsuse puudumise tõttu.”
Ta pöörab kannalt ringi ja läheb trepist üles. Marini tuba teise korruse koridori lõpus on siiani tundmatu maa ning tütarlaps silmitseb selle kauget lukuauku, mõeldes, mis kõledat kongi see uks varjab. Raev sunnib teda peaaegu sinna sisse astuma. Kes on Marin, et teda keelata? Lõppude lõpuks on ju tema selle maja perenaine.
Kuid Nella läheb siiski tagasi oma tuppa ja silmitseb seal maalitud lindude veriseid sulgi, nende sisalikke meenutavaid nokki ja kumeraid sõõrmeavasid. Püha jumal, nii et Marin vihkab isegi muusikat! Kas ta tõesti ei tea, et lautosid ei tehta seinale riputamiseks?
Marin ei räägi temaga tavaliselt üldse, kui ta just ei ütle mingeid korraldusi või perekonnapiiblist nopitud tsitaate, mis tavaliselt ähvardavad hävinguga. Kui ta majakondsed halli kogub, et nad pühakirjast lõike kuulaksid, taipab Nella üllatusega, et siin majas ongi see Marini töö. Kodus tegi seda Nella isa, kui ta parasjagu kaine oli, ja nüüd loeb õdedele ja emale piiblit ette Carel, kes on kolmteist aastat vana ja seda tööd hästi harjutanud.
Muul ajal istub Marin salongis rohelise sametiga kaetud toolil ja tegeleb oma arveraamatuga. Nella värske meheõde paistab majapidamisraamatuga väga osav olevat, arvutulbad on tema jaoks noodijoonestik ja numbrid noodid, mis lasevad kuulda müntide hääletut meloodiat. Nella tahaks rohkem uurida oma abikaasa äri kohta ning Frans ja Agnes Meermansi suhkru kohta, aga Mariniga rääkimine pole kunagi kerge.
Sellegipoolest hiilib ta kolmandal päeval salongi, kus Marin istub, pea otsekui palveks langetatud. Majapidamise arveraamat on tal süles lahti nagu tavaliselt.
„Marin?”
Nella pole Marinit siiani silmast silma nimepidi kõnetanud, sest tal on olnud imelikult kõhe seda teha, hirm tõrjutud saada.
„Jah?” Marini pea kerkib järsult. Ta sätib teatraalselt sulepea lahtise arveraamatu vahele ning tõstab oma käed tooli peenelt nikerdatud taimornamendile. Marini hallide silmade karmist pilgust oletab Nella, et lautoteemaline sõnavahetus pole unustusehõlma vajunud, ja endal meheõe uurivat pilku tundes hakkab ta veel rohkem kartma. Marini sulepea otsast on tinditilk välja imbunud.
„Kas niiviisi jääbki alatiseks?” pahvatab Nella.
Nii sirgjooneline küsimus lööb õhu kohe pinget täis ja paneb Marini paigale tarduma. „Mismoodi siis?”
„Ma… ei näe teda ju kunagi.”
„Kui sa mõtled Johannest, siis ma võin kinnitada, et ta on olemas.”
„Kus ta üldse töötab?” Nella lükkab vestluse teemale, kus Marin saab talle selgemalt vastata. Tema teine küsimus tekitab veel imelikuma reaktsiooni kui esimene – Marini nägu muutub maskiks.
„Mitmes kohas,” vastab Marin napilt ja ennastvalitsevalt. „Börsil, dokkides, VOC-i kontoris Vanal Hoogstraatil.”
„Ja… mida ta täpselt nendes kohtades teeb?”
„Kui ma vaid teaksin, Petronella…”
„Aga sa ju tead. Ma tean, et sa tead…”
„Ta muudab pori kullaks. Vee muudab kuldnateks,” nähvab Marin. „Ta müüb teiste meeste kaupa paremate hindadega. Ta laadib oma laevad kaupa täis ja saadab need merele. Ta arvab, et on kõigi lemmik. See on kõik, mida ma tean. Ulata mulle söepann, mu jalad on nagu jääpurikad.”
Nella arvates võib see olla kõige pikem lausete rida, mida Marin iial talle on öelnud. „Sa võid ju alati tule süüdata,” vastab ta ühte väikest kuuma söepanni Marini poole lükates ja too tõmbab selle jalaga paika. „Mulle meeldiks näha, kus ta töötab. Ma lähen peagi talle sinna külla.”
Marin sulgeb arveraamatu, jättes sulepea selle vahele järjehoidjaks, ning silmitseb kulunud nahkkaant. „Mina seda küll ei teeks.”
Nella teab, et peaks küsimuste esitamise lõpetama, sest saab neile vaid eitavaid vastuseid. Kuid ta ei suuda end talitseda. „Miks mitte?”
„Tal on tegemist.”
„Marin…”
„Su ema ometi ütles sulle, et elu saabki selline olema?” hüüab Marin. „Sa ei abiellunud ju kohaliku notariga.”
„Aga Johannes…”
„Petronella! Ta peab tööd tegema. Ja sina pidid kellegagi abielluma.”
„Sina ju ei pidanud. Sina ei abiellunud kellegagi.”
Marini lõug tõmbub pingule ja Nella tunneb tillukest võidurõõmusähvatust.
„Ei,” vastab Marin. „Aga minul on alati kõik olemas olnud, mida ma olen soovinud.”
Järgmisel hommikul alustab Marin Õpetussõnadest, jätkab Iiobi karmi looga ning lõpetab Luuka ettekuulutusega.
Kuid häda teile rikastele! Sest teil on troost käes.
Häda teile, kes nüüd olete täidetud, sest teile tuleb nälg!
Häda teile, kes nüüd naerate, sest te saate veel leinata ja nutta.
Marin loeb kiiresti, ühetooniliselt, nagu häbeneks ta kuulda oma hääle kõla lõputute mustade ja valgete põrandaplaatide ruudustiku kohal kajamas, ja ta käed hoiavad lugemispuldist nagu päästeparvest kinni. Nella vahib lakke, kuni ta meheõde lugeda jorutab, ja mõtleb, miks Marin ikka veel ilma kuldsõrmuseta sõrmes siin elab ega ole mehele läinud. Küllap ei leidunud