läinud – kiirustas hoolitsema oma vettinud ja lõdiseva meespere eest.
Jamie vaatas talle resigneerunud ohkega järele, samal ajal kui tuul sakutas tema laiu särgivarrukaid ning puhus need vaikse vuhinaga täis nagu purjed. Ta pani käed rinnal vaheliti, tõmbas selja vinge tuule käes küüru ja vaatas mulle naeratades ülalt alla otsa.
„Mis seal ikka. Paistab, et meil tuleb mõlemal surnuks külmuda, inglismannike. Aga ega ma kurda. Sinuta ei tahaks ma niikuinii elada.”
„Nalja teed,” vastasin lustlikult. „Sa suudaksid ihualasti jääpangal elada, Jamie Fraser ja jää enda all ära sulatada. Mis su kuuest ja pleedist on saanud?” Peale kildi ja särgi kandis Jamie üksnes kingi ja põlvikuid ning tema kõrged põsesarnad ja kõrvalestad olid külmast punased. Kui torkasin käe uuesti talle käevangu, õhkus temast kummatigi soojust nagu alati.
„Ära parem küsi,” andis Jamie naerdes vastu. Ta kattis mu käe oma suure pahkliku kämblaga. „Lähme, ma ei jõua ära oodata, millal ükskord hommikust saab süüa.”
„Oota,” vastasin ma ja lasksin tema käsivarrest lahti. Leppimata sellega, et peab ema süle uustulnukaga jagama, tõstis Jemmy kisa ja hakkas siplema ning tema väike ümar nägu tõmbus sinise kootud mütsi all pahameelest punaseks. Sirutasin käed välja ning võtsin ta Briannalt endale, kusjuures põnn oma vaipade sees ägedasti vingerdas ja siputas.
„Aitäh, ema.” Brianna naeratas põgusalt ning upitas väikese Joani kindlamalt oma õla najale. „Oled ikka kindel, et tahad just teda? See siin on vagusam … ja kaalub poole vähem.”
„Ei ole häda midagi. Kuss, kullake, tule nüüd vanaema juurde.” Nende sõnade juures tõmbus mu nägu naerule, ikka veel harjumatust üllatuse ja rõõmu segusest tundest, et võin päriselt ka olla kellegi vanaema. Jemmy tundis mu ära ega puigelnud enam vastu, vaid klammerdus, nagu tal kombeks, silmapilk minu külge nagu merikarp kivi külge, haarates mul oma pontsakate sõrmedega kõvasti juustest kinni. Juuksed tasakesi lapse pihust vabastanud, piilusin üle tema pea, kuid all paistis kõik olevat taas rahulik.
Fergus, püksid ja sukad läbimärjad ning Jamie mantel ümber tõmmatud, püüdis ühe käega särgi rinnaesist kuivemaks väänata ja ütles midagi sõdurile, kes oli Germaini veest välja tõmmanud. Arisaid’i ült võtnud, mähkis Marsali poisikese sellesse. Pearäti alt valla pääsenud lahtised heledad juuksed lendlesid ämblikuniitidena tuules.
Leitnant Hayes piilus lärmi kuuldes telgiavast välja nagu mollusk kojast. Ta vaatas üles ja meie pilgud kohtusid, viipasin talle lühidalt ja pöördusin, et kõndida koos perega tagasi laagripaika.
Jamie ütles minu ees parajasti midagi Briannale gaeli keeles, aidates teda üle rajal olevate kivide.
„Jah, olen valmis,” vastas Brianna inglise keeles. „Kus su kuub on, isa?”
„Laenasin su abikaasale,” vastas Jamie. „Pole ju tarvis, et ta näeks pulmas välja nagu kerjus, ega?”
Bree puhkes naerma ja pühkis vaba käega huuli, kuhu tuul oli lennutanud punase juuksesalgu.
„Parem juba kerjus kui mees, kes proovib endale otsa peale teha.”
„Mis asja?” Jõudsin neile järele ja me astusime koos kaljude varjust välja. Üle lageda tuhisev tuul piitsutas meile näkku lörtsi ja peenikest nõelteravat kruusa ning tõmbasin kootud mütsi Jemmyle sügavamalt kõrvadele ja tõstsin talle tekiserva üle pea.
„Uuh!” Brianna tõmbus sissemässitud tüdrukukese kohal kumarasse, et kaitsta teda vinge tuule eest. „Kui trummid põrisema hakkasid, ajas Roger parajasti habet ning oleks endal äärepealt kõri läbi lõiganud. Tema kuub on eest üleni vereplekke täis.” Bree vaatas Jamie poole, silmad lõõtsuvast tuulest veekalkvel. „Sa oled teda siis täna hommikul näinud. Kas tead, kus ta on?”
„Poiss on ühes tükis,” rahustas Jamie teda. „Käskisin tal minna ja vestelda sel ajal, kui Hayes oma kõnet pidas, isa Donahuega.” Ta heitis tütrele terava pilgu. „Oleksid võinud mulle mainida, et see poiss pole katoliiklane.”
„Oleksin võinud küll,” vastas Bree häirimatult. „Aga ei maininud. Minu silmis on see kõik ükskama.”
„Kui tahad selle veidra väljendiga öelda, et sel pole mingit tähtsust …” alustas Jamie, hääles selgesti aimatav terav noot, aga oli sunnitud katkestama, sest nähtavale ilmus Roger ise, kandes toredat rohe-valget MacKenzie tartanist kilti ning Jamie hea kuue ja vesti peale drapeeritud sobivat pleedi. Kuub passis päris kenasti – mehed olid enam-vähem üht kasvu, pikakoivalised ja laiaõlgsed, ehkki Jamie oli toll või kaks pikem – ning hall villane sobis Rogeri tumedate juuste ja tõmmuka nahaga täpselt sama hästi kui Jamie ruske juuksepahmaka ja punaka jumega.
„Näed väga hea välja, Roger,” ütlesin. „Kuhu sa endale sisse lõikasid?” Noormehe nägu oli roosa, nahk pisut õhetav nagu ikka pärast raseerimist, aga muidu vähimagi kriimuta.
Roger hoidis kaenla all Jamie pleedi, punamusta tartani pampu. Ulatanud selle Jamiele, laskis pea viltu ja näitas mulle lõuajoone all olevat sügavat lõikehaava.
„Seal see on. Ei midagi hullu, aga verd tuli põrgu moodi. Ega neid habemenuge ilmaaegu kõrilõikajateks nimetata või mis?”
Juba tumeda kooriku peale tõmmanud umbes kolme tolli pikkune puhas sirge haav algas lõualuu nurgast ja jooksis küljelt poolpõiki üle kaela. Puudutasin korraks selle ümbruse nahka. Polnud hullu; habemenuga oli läinud sisse sirgelt, jätmata lipendavaid nahaservi, mida olnuks vaja õmmelda. Et sealt palju verd tuli, polnud ime: pealtnäha võinuks tõesti arvata, et ta oli tahtnud endal kõri läbi lõigata.
„Oled täna hommikul sutsu närviline,” aasisin teda. „Ega sa ometi ümber kavatse mõelda?”
„Ümber mõelda on natuke hilja,” sõnas Brianna minu kõrvale astudes kuivalt. „Meil on ju lõppude lõpuks laps, kellel on vaja nime.”
„Ta saab endale nii palju nimesid, et ei tea, mida nendega peale hakata,” rahustas Roger teda. „Ja sina samuti … proua MacKenzie.”
„Seda nime kuuldes lõi Brianna näost kergelt õhetama ja naeratas mehele. Too kummardus ja suudles teda laubale, võttes sissemähitud lapse samal ajal enda sülle. Kätel oleva pambu ootamatu kergus väljendus tema näol hetkelise jahmatusena ja ta langetas pea, et last uurida.
„See pole meie oma,” hakkas Bree mehe kimbatust nähes naerma. „See on Marsali Joan. Jemmy on ema süles.”
„Jumal tänatud,” vastas Roger, hoides titte nüüd juba hoopis ettevaatlikumalt. „Mõtlesin, kas temast on muist õhku haihtunud või mis.” Ta kergitas pisut tekiserva, nii et nähtavale tuli pisikese Joani magav nägu, ja naeratas – nagu kõik –, nähes lapse naljakat pruuni terava tipuga juuksetutti, mis muutis ta Kewpie-nuku taoliseks.
„Sellest pole küll juttugi,” laususin, upitades heas toitumuses Jemmy, kes oli nüüd oma tekkide sees mõnusasti tukkuma jäänud, mugavamasse asendisse. „Minu arvates on ta juba selle ajaga, kui mäest üles kõndisime, paar naela juurde võtnud.” Pingutusest sooja saanud, nihutasin lapse endast pisut eemale; äkiline kuumahoog pani mul põsed õhetama ja nahk tõmbus sassis juuksepahmaka all higiseks.
Jamie võttis Jemmy mu kätelt ja torkas ta vilunult kaenla alla nagu jalgpalli, toetades ühe kämblaga lapse pead.
„Sa käisid siis preestri jutul?” küsis ta, heites Rogerile umbuskliku pilgu.
„Käisin jah,” vastas Roger kasinalt, vastates rohkem pilgule kui küsimusele. „Ta oli nõus tunnistama, et ma pole mingi jumalasalgaja. Kui lepin sellega, et väikemees ristitakse katoliku usku, ei tee ta laulatusele takistusi. Ütlesin, et olen nõus.”
Jamie mühatas vastuseks ja mina surusin huulile kerkiva muige alla. Jamiel polnud usuasjus teab mis suuri eelarvamusi – ta oli tundnud kõikvõimalike veendumustega inimesi, sõdinud ühtede vastu ja viinud teisi lahingusse –, kuid tõdemus, et tema väimees on presbüterlane ega kavatse usku muuta, oli tekitanud väikseid lahkarvamusi.
Tabanud