ainult viis sõna, mis ilutsesid paberi ülemises servas ja mis ei öelnud mulle enamat kui pikaleveninud reisi- ja looduskirjeldusi sisaldanud Hispaania reisi päevikki: Minu vanaema ja kanaarilind.
Juhul kui see kujutas nüüd endast mõne pikema peatüki pealkirja, siis peatükk ise oli mingil põhjusel ära jäänud. See võis olla ka mingite vanade mälestuste algus ja minu ainukese toda aega mäletava allika järgi oli mees kolinud linnast majakasse sellepärast, et saada kontroll oma elu üle tagasi ja kirjutada üles kõik see, mis meelt painas. Minu allikas oli mulle teada andnud, et mees majakas varjas salapärast lugu, mida ta pole kellelegi avaldanud. Saladust, mis võis selgitada tema eluaegset ujedust.
Siis silmasin Dagli’Brugseni toidupoe kilekotti, mis paistis poolenisti laua alt välja. Seda kasutas Viggo Larssen paberikorvina ja see peitis endas kaheksat kuni kümmet kägardatud paberilehte, mis olid sama tüüpi kui kirjutusmasinaski olev leht. Paar neist oli pooleks rebitud justkui ärritudes poolelijäänud kirjaridade üle.
Asetasin esimese kägardatud lehe lauale ning silusin seda. Jälle ainult mõned üksikud sõnad ja ka need ei andnud mulle ühtki ideed, nagu mitte miski muugi selles majas: Kolmerattaline jalgratas.
Seekord ainult kaks sõna.
Korjasin veel mõned paberikäkerdised kilekotist laua peale ja mitte ükski tema kirjaproovidest ei andnud mulle mingit juhtlõnga.
Minu vanaisa oli neist ühel kirjas. Ta kirjutas juba kahe sõna tasemel. Ma ei suutnud mõista, kuhu ta tahtis selliste pealkirjadega välja jõuda.
Siis läksin voodi juurde, mis polnud rohkem kui meetrilaiune, pehmelt öeldes polnud see külalistele ega rahututele magajatele mõeldud. Tõstsin teki põrandalt üles ja see oli ammu õpitud rutiinne liigutus, mis ärritas mind, kuid ma ei suutnud seda tegemata jätta.
Minu üllatuseks aga paljastas see liigutus väikse kolme jalaga tabureti, mis paistis öökapi ülesannet täitvat ja millel lebas üksainus raamat. See oli väike ja selgelt väga vana „Väikese printsi” eksemplar. Raamat jutustab piloodist, kes kohtab pärast kõrbes maandumist poissi teiselt planeedilt. Nad mõlemad sõbrunevad rebasega, nagu minagi kohtusin rebasega Meremoori majja saabudes.
Avasin raamatu oma sõrmedega, mis olid paljastanud lõpmatult palju saladusi, ja ma leidsingi selle, mida olin lootnud. Käsitsi kirjutatud pühendus: Minu oma pojale Viggole, 31. augustil 1963.
Isiklik ja samas ka väga ametlik. Tema emalt.
Esimestel lehekülgedel oli Viggo ema (arvan, et see oli tema) märkinud ära lõigu, kus kirjanik kurdab, et tema lapsepõlve esimest joonistust (elevant, kelle kugistas alla madu) ei mõistnud keegi kunagi: Kui kohtasin mõnda, kes mulle natuke terasemana tundus, siis tegin temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Aga alati vastas ta mulle: „See on kübar.” Siis ei rääkinud ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega taevatähtedest. Laskusin tema tasemele. Kõnelesin temaga bridžist, golfimängust, poliitikast ja lipsudest. Ja suur inimene rõõmustas väga, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.
Sain sellest väga hästi aru. Madu oli neelanud elevandi alla, aga kõik arvasid, et pildil on kaabu.
Ja see muutis leebemaks minu ettekujutuse naisest, kes oli Viggole raamatu kinkinud. Muidu olen ma püüdnud hinnangutes täiskasvanutele mõõdukas olla, ja ma olin näinud Viggot matustel sama selgelt, nagu ma nägin teda tänagi.
Olin ainult laps, kui ma seisin tookord oma kasuema taga varjus, kuid Viggo Larsseni pilku seal surnuaial polnud ma unustanud.
Kui ma raamatu taburetile tagasi panin, ilmus nähtamatu käsi või mingi kuues meel ja lükkas korraks magamistoa ust. See liikus hingedel natuke piida poole tagasi, nii et selle tagant hakkas paistma väike valge seinakapp. Kui uks oleks pärani olnud, poleks kapp selle tagant kuidagi paistma hakanud ja seda poleks näinud ka ükski spioon, isegi voodi kohal olevast aknast sisse piiludes.
Klaasiga seinakapiukse tagant paistis kolm riiulilauda, mis kõik paistsid kasutusel olevat. Igaühel neist lebas üks paks punane köide ja igal köitel oli pealkiri. Kaks esimest sõna andsid üheselt teada, mille ma olin leidnud: Minu päevik – kirjutatud kuldsete tähtedega – ning seejärel Viggo ema initsiaalid. Esimesel köitel oli alapealkiri, samuti kuldsete tähtedega: 1955–1964.
Teise riiuli köitel seisis: 1964–1970.
Ja kõige ülemisel: 1970–.
Lõpetavat aastaarvu polnud.
See oli jäänud pooleli, see oli mulle selgemast selgem, ja minu kuulus kannatlikkus ei jõudnud silmagi pilgutada, enne kui haarasin juba messingist käepidemest ja püüdsin kapiust lahti tõmmata.
Aga see oli kindlalt lukus.
Pöörasin instinktiivselt ringi ja nuuskisin toakeses. Otsisin pea kakskümmend minutit võtme peidukohta – sahtlit, karbikest, jah, kas või seinapragu. Ronisin tuletornis isegi keerdtreppi pidi üles, mis pani mul pea ringi käima, kuid kannatamatus ei näidanud raugemise märke.
Keerdtrepi all esimesel korrusel oli üks sinine kummut, kus polnud midagi muud kui püksipaar ja mõned särgid sahtlites ning üht-teist muud pudi-padi. Viggol pidi võti kaasas olema.
Sel ööl magasin ma halvasti. Ja muidugi tulin ma tagasi.
Viggo lahkus jälle majakast ja mina läksin jälle tema eluruumidesse, kui ta oli kagurannal pisikeseks täpiks kaugenenud. Sama kordus järgnevatel nädalatel, kuni sügisest sai talv, ja minust jäi tema majakavahi eluase maha niisuguses korras, et temas ei võinud tärgata vähimatki kahtlust, et seda on külastanud keegi kutsumata külaline. Vähemalt kujutasin ma seda tookord niimoodi ette. Ja Viggo Larssen käis oma jalutuskäikudel kella pealt, mida võib seletada sellega, et kuigi ta oli loobunud kõigest muust, ei teinud ta järeleandmisi range distsipliini suhtes.
Ükskord üritasin seinakapikese klaasiga ust isegi ühe eriti õhukese ja terava noaga lahti muukida, aga miski ei aidanud.
Luku kohale jäid puidule väikesed kraapimisjäljed nagu ka tookord, kui mu kasuema leidis taolised jäljed oma kummutilt, pärast seda kui olin tema asjades tuhninud. Kuid ma arvasin, et Viggol polnud minu ema intuitsiooni. Viggo ei märkaks seda.
Istusin tema toolile ja lugesin üha uusi sententse, mida ilmus iga päev vana Olympia-nimelise kirjutusmasina vahelt, ent endiselt ei tekkinud minus nende vastu huvi. Esimene koolipäev. Ove, Ada, Verner ja Teis.
Need eesnimed pärinesid tema minevikust. Olin tundnud sealt mõningaid perekondi, kuid tükk aega pärast neid – viit sõpra. Nemad olid sündinud palju aastaid varem.
Paistis, nagu ei suudaks ta üldse sõnu leida, niipea kui on kirjutusmasina taha istunud, rida vahetanud ja käe tastatuuri kohale tõstnud.
Justkui kogu kontakt katkenuks sel hetkel, nii et jätkamine kujunes võimatuks.
Võtsin kolme jalaga taburetilt taas „Väikese printsi” ning lehitsesin seda, pöörates tähelepanu neile kohtadele, mida Viggo ema oli hariliku pliiatsiga raaminud. Võib-olla oli ta mõelnud Viggo peale (või siis ainult iseenda peale) või ehk (torkas mulle korraks pähe) hoopis omaenda ema peale: Kui sa soovid sõpra, siis taltsuta mind.
Mõistsin hästi seda viidet. Minu magamistoa akna all järsakul vilksas rebane.
Minu kasuema pidanuks neid lugusid plämaks. Teda muinasjutud ei huvitanud. Talle meeldisid ainult mõned üksikud lastelaulud, mis tegelesid üheainsa teemaga: kuidas üle kuristiku marssida, tasakaalu säilitada ning mitte alla vaadata.
Minu võõrasema lemmiklaul oli elevantidest, kes tammuvad mööda ämblikuniite. Sel laulul oli salme lõpmatult.
Esimesel detsembril, see oli esmaspäev, lebas Hispaania reisi päevik jälle välisukse juures taburetil. Tundsin kergendust, kuna olin hakanud kartma, et ta on pannud selle kummalise kirjatöö igaks juhuks endale taskusse ja võtnud oma igapäevastele jalutuskäikudele kaasa.
Istusin Viggo sinise laua äärde, millelt koorus veidi värvi (kirjutusmasinas ei olnud