on surma korral,” lisas Margido. „Ööpäev või paar ja siis peab tuba tühi olema järgmise jaoks, selline on juba kord, mõtle kõigile neile, kes on nimekirjas ja ootavad kannatamatult.”
„Jah, eks ta ole sedasi.”
Torunn müksas Margidot, kes ei teinud märkamagi, vaid jätkas:
„Jah, ma ütlen selle otse välja, asjad käivad kähku. Kui keegi sureb, tühjendatakse tuba silmapilkselt, sul on täiesti õigus. Näiteks Astrid Isakstueni poeg võttis kaasa vaid dokumendid, mõned fotod ja proua ehted, ülejäänu pakkis majahoidja kokku ja viis keldrisse, poeg maksis uuskasutusfirmale mõned kroonid, et see tuleks ja viiks ära mööbli ja lambid ja teleka ja raamatud ja riided. Fretexile sobib küll rohkem see, kui inimesed ise asjad nende juurde toovad, aga ma sain nendega seekord kaubale. Aga sel kõigel pole ju sinuga mingit pistmist!”
„On ikka,” ütles vanaisa.
„Ei,” jätkas Margido.
„Sa oled terve kui purikas,” lisas Torunn. „Margido tahtis vaid seda ütelda. Ja kui sa tagasi jõuad, pole keegi su tuba puutunud. Sellest ei juhtu midagi, kui sa majast välja tuled.”
„Ei,” ütles vanaisa.
„Me tahame ju vaid sinu heaolu,” ütles Torunn, kuid sai aru, et nad on ebavõrdses seisus.
„Absoluutselt,” lisas Margido.
„Sellest tuleb vaid tüli,” ütles vanaisa.
„Nädalavahetusel on nelipühad. Mu ema ja Margrete tulevad Oslost külla.”
„Margrete…?”
„Ta oli mu vastaskorteri naaber, sedasi me tutvusime. Mõtle kui tore, kui sa saaksid kohvile tulla! Margido võib sulle järele tulla ja siis tulete koos kohvile ja vahvleid sööma. Margrete on hariduselt medõde, seega sa oleksid kindlates kätes.”
„Mitte Neshovi,” kostis vanaisa.
„Sa ei tunneks seda kohta enam äragi,” lisas Margido. „Sa ei kujuta ette, kuidas Torunn on rassinud, kui kenaks kõik on muutunud.”
„Ei,” tuli vanaisalt.
„Mul pole kaugeltki kõik veel valmis, olen vaid natuke alustanud.”
Uksele koputati ja üks noor, meessoost hooldaja pistis pea sisse.
„Arst käis ära,” ütles ta ja pani ukse kinni.
„Hästi. Ma teen siis selle volituse valmis,” ütles Margido.
„Aga nüüd tuleb meil vist oma tööd teha,” arvas Torunn.
Astrid Isakstuen oli pestud ja tampoonitud. Äkksurmade puhul tuli alati tampoonida. Need, kes olid suremas, lõpetasid tihtipeale söömise ja joomise enne surma ja siis polnud vaja tampoonida, kuna sooled ja põis olid niikuinii peaaegu tühjad.
Nad panid maskid ette, sidusid ette õhukesed plastpõlled ning tõmbasid kätte ühekordsed kindad, enne kui nad tõid välja transpordiks mõeldud kanderaami ning võtsid ära plaastri, mida oli kasutatud selle lina kinnitamiseks, millesse ta mähitud oli. Ühe randme ümber oli nööriga seotud lipik, millel kirjas nimi, isikukood ja surma daatum. Identne lipik lina peal ja lisaks veel üks parema suure varba ümber.
„Nad on siin põhjalikud,” ütles Margido ja eemaldas nahavärvi aasa, mis lõuga üleval ja suud suletuna hoidis. Nüüd oli suu tänu koolnukangestuselegi kinni. Naise nahk oli kollakas ja läikis, silmad sisse vajunud ja huuled peaaegu valged, käed rinna peal risti. Torunn ja Margido olid viimased, kes teda nägid. Nad panid tema käed surisärgi sisse ning tõmbasid selle lõua alt kokku.
Puitlaastplaadist puusärgi olid nad juba kanderaami kõrvale veeretanud.
„Astrid Isakstuen pole raske, me jaksame teda kahekesi tõsta,” ütles Margido.
„Üks, kaks kolm JA,” ütlesid nad kooris ja tõstsid keha puusärki. Nad lükkasid surisärgi hoolikalt mõlemalt poolt keha alla, enne kui kammisid juuksed ja silusid nahavoldid lõuatoe kohalt ning vajutasid silmad päris kinni. Nüüd võis Torunn asetada säravvalge silmiräti tema näole. Pärast kaane kinnitamist viskasid nad ära nii lõuatoe, maskid, põlled kui kindad seina ääres seisvasse eriprügi konteinerisse.
Margido kleepis puusärgi peapoolsesse otsa sildi, kuhu oli trükitähtedega ja selgesti loetavate numbritega kirjutatud nimi, isikukood ja surma daatum.
„Sõida siis ettevaatlikult, eks,” ütles Margido, kui puusärk oli Transitis ja Torunn sai vajalikud dokumendid, ta pani need juhiistme kõrval olevale koerapuurile, mis toimis ka praktilise lauana. „Krematooriumirahvas ei võta tegelikult vastu õhtupoole, aga Oddvar, kes töötab seal, elab krematooriumi kõrval ja teeb erandi, ta on mulle teene võlgu.”
„Hästi. Aga sa mine koju ning tee endale üks soe mustsõstra todi.”
Torunn istus autosse, kuid jättis autoukse lahti, suunas pilgu kätele oma süles, ohkas ja vaatas esiaknast välja.
„Nii kahju, et ta ei taha kusagile minna. Ta võiks ju… ta võiks sulle külla tulla, võtta tass kohvi ja vaadata, kuidas sa elad. Ja me võiks…”
„Me ei saa teda rohkem sedasi sundida,” arvas Margido. „See tundub täiesti asjatu.”
„Ta magas, kui ma tulin. Ta ei lase kunagi leiba luusse. Toas oli muidugi hirmus palav, aga sellegipoolest ei tee ta seda kunagi.”
„Ta on vana. Tal pole olnud kerge. Seega pole see nii imelik.”
„Ma tean seda.”
„Tal on olnud palju raskem, kui sa arvad.”
„Ma ehk tean ka natuke. Ma ju elasin mõnda aega koos tema ja Toriga.”
„Aga mitte siis, kui ta oli Anna kontrolli all.”
„Ei. Ja jumal tänatud. Aga ta meeldib mulle nii väga ja ma kardan, et ta vaid istub seal ja kuivab.”
Ta vaatas Margidole otsa, kohtas tema pilku, juurdles, kas ta ka teab midagi sellest, mida vanaisa talle tollel õhtul rääkis, juba pea neli aastat tagasi, kui ta otsustas Neshovist lahkuda, samal ajal kui õues käis pidu taanlaste ja selle kreisi arhitektiga, aga ta ei uskunud seda, ta ei arvanud, et Margido võiks sellest midagi teada, ta ei suutnud endale ette kujutada, et ta lell võiks sellest midagi teada, mis mõeldaval põhjusel oleks vanaisa võinud talle sellest rääkida, see oli võimatu, seega ta ainult naeratas, enne kui sirutas oma vasaku käe autoukse järele.
„Jah. Eks sul ole õigus. Üks väike külmkapp täiuslikkuse mõttes, siis on ta õnnelik. Aga ma peaks nüüd küll minema hakkama.”
„Kas sa ikka saad Astrid Isakstueniga hakkama?”
„Jah. Kõik läheb hästi, Margido.”
„Sa pead vaid tagurdama täitsa lükanduste juurde ning ajama dokumendid korda, Oddvar teeb kõik ülejäänu.”
Kui Torunn tund hiljem keeras Neshovi õuele, hüppas Anna tagajalgadele, liputas saba ja tõstis esikäpad õhku, värisev kett pingul kaelarihma ja õuepuu vahel. Kuldne õhtupäike paistis madalalt lääne poolt üle Korsfjordi ning pani vana punase laudapealse särama, nagu see oleks värskelt värvitud. Valgus raamis koera, kutsikat, kes oli viimaste kuudega kiiresti suureks kasvanud, kelle keha püüdis jalgade pikkuse ja suurte turritavate kõrvadega sammu pidada.
„Mu ilus tüdruk,” hüüdis ta ja lükkas autoukse kinni, nautis vaikust, mida lõhestas koera õnnelik niutsumine. Ta oli kindel, et Anna oli maganud kerratõmbunult õuepuu varjus, kuni ta kuulis Transitit pööramas vahtraalleele, koer tundis ära ka Margido auto, isegi matuseauto, mis polnud siin eriti tihti käinud.
Ta kiirustas Anna poole ning sügas teda korralikult, ülejäänud õhtupoolik oli tal vaba ja ta võis vilistada selle peale, et riided said koerakarvu täis. Haski ja musta värvi riided oli üks vilets kombo, naeruväärselt vilets. Ta oli muretsenud endale kaks musta kostüümi, nii anonüümse seeliku ja jaki, kui vähegi võimalik ja nii vähe tema moodi,