Seotud. Доменико Старноне

institutsiooni vastu, mis inimesed pelgalt rollideks taandab. Kui see oleks nii, siis sa taipaksid, et olen sinuga nõus, et ka mina tahan vabaneda ja muutuda. Kui see oleks nii, siis sa peatuksid selle emotsionaalse, majandusliku ja ühiskondliku kuristiku ees, kuhu sa meid perekonnast lahti ütlemisega tõuganud oled, ja kiirustaksid arvestama meie tunnete, meie soovidega. Kuid see pole nii. Sa tahad saada lahti Sandrost, Annast ja minust just nimelt kui inimestest. Sa näed meid takistusena oma õnne ees, tajud meid lõksuna, mis lämmatab sinu naudingusoovi, pead meid irratsionaalseks ja kahjulikuks ülejäägiks. Oled enesele algusest peale öelnud: pean oma mina tagasi võitma, isegi kui see nad tapab.

      6

      Sa tood mulle näiteks trepi. Kas sulle tuleb ette, küsid sa, kuidas minnakse trepist üles? Üks samm teise järel, nii nagu oleme lapsepõlves õppinud. Kuid rõõm, mida tundsime esimestest sammudest, on raugenud. Oleme kasvades õppinud kõndimist oma vanematelt, vanematelt õdedelt-vendadelt, teistelt meiega seotud inimestelt. Jalad liiguvad nüüd vaid omandatud harjumuste järgi. Põnevus, emotsioon ja õnnetunne, mida sammud toovad, on kadunud, nagu ka astumise erakordsus. Läheme edasi, uskudes, et jalgade liigutused on me endi omad, kuid see pole nii – koos meiega sammub mööda astmeid terve rahvahulk, mille järgi oleme kohandunud, kindlus jalgades on vaid meie konformismi tulemus. Jääb üle muuta sammu, ütled kokkuvõtteks, ja leida niiviisi üles alguste rõõm – või mõista end kõige hallimasse tavalisusesse.

      Kas võtsin su jutu hästi kokku? Kas võin nüüd sulle oma arvamuse öelda? See on rumal metafoor, sa suudad ka paremini end väljendada, ja ometi nõustun ma kaasa mõtlema. Püüdsid tavapärasel kujundlikul viisil mulle teada anda, et olime kord õnnelikud, kuid et hiljem jäid sellest õnnest alles vaid harjumused, mis ühest küljest lubasid päevadel, kuudel ja aastatel veereda ilma suuremate probleemideta, teisalt aga lämmatasid nii meid kui ka lapsi. Suurepärane. Nüüd aga pead mulle seletama, mida ma sellest järeldama peaksin. Kas sa tahad öelda, et kui see oleks võimalik, naaseksid sa meeleldi viieteist aasta tagusesse aega, kuid kuna tagasiteed pole ja teisalt on soov uute alguste naudingut kogeda niivõrd tugev, siis ei jää sul üle muud, kui alustada Lidiaga otsast? Kas sa seda tahadki öelda? Kui nii, siis on mul sulle uudis. Ka mina tunnen juba mõnda aega, et kunagine rõõm on vaibunud. Ka mina arvan juba mõnda aega, et oleme muutunud, et see muutus teeb halba meile, Sandrole ja Annale, et nõnda võib meie kooselu muutuda piinarikkaks nii meile kui ka lastele. Ka mina kardan juba mõnda aega, et kui piirdume ühise elunatukese ja laste kasvatamisega, siis töötame tegelikult sel viisil nii enda kui ka nende heaolule vastu, ning seega oleks parem sind maha jätta. Kuid mina, erinevalt sinust, ei usu, et maapealse paradiisi võtmed on läinud kaduma just sinu süül ja et mul tasuks seetõttu kleepida end mõne teise, mitte nii hajameelse tüübi külge. Ma ei suru teid alla, ma ei eita omaenda vabanemise nimel teie olemasolu. Ja mis moel ma siis vabaneksin? Ehitades üles uue paarisuhte ja uue pere, nagu seda teed sina koos Lidiaga?

      Aldo, palun ära mängi sõnadega, ma olen surmväsinud, see on viimane kord, kui püüan sulle aru pähe panna. Minevikku taga nutta on rumal, nagu on ka rumal joosta pidevalt uute alguste sabas. Sinu muutumissoovil on vaid üks võimalik lahendus ja see on meie ühise elu jätkumine: minu, sinu, Sandro, Anna. Meil on kohustus üheskoos järgmised sammud astuda. Palun vaata mind, vaata mind tähelepanelikult, vaata mind nii, et ka tegelikult näed. Ma ei nuta midagi taga. Püüan astuda mööda neid sinu õnnetuid trepiastmeid omaenda sammul, ja tahan minna edasi. Aga kui sa ei anna ei mulle ega minu lastele mingit võimalust, pöördun kohtusse ja palun, et lapsed usaldataks ainuisikuliselt minu hoolde.