Attenborough,
ESIMENE RAAMAT
Loomakogumisretk Guyanasse
1
Guyanasse
Lõuna-Ameerika on koduks mõnedele maailma veidraimatele, armsaimatele ja ohtlikematele loomadele. On vähe veel uskumatumaid loomi kui laisik, kes veedab oma elu alatises vaikivas aegluubis, rippudes pea alaspidi kõrgete puude otsas; on vähe veel kummalisemaid loomi kui savannide suur-sipelgaõgija oma absurdselt ebaproportsionaalse kehaga, saba suurenenud kahuseks lipuks ja lõuad veninud kaarjasse hambutusse torusse. Ilusad linnud on seal aga nii tavaline nähtus, et neid ei pane peaaegu tähelegi: kirevuhked aarad lendavad tiibade plaginal läbi metsa, saatjaiks hunnitu sulestikuga kokkusobimatud kiledad maanilised karjed; ja koolibrid, need tillukesed kalliskivid, vilksavad õielt õiele ja rüüpavad nektarit, küütlevad suled lennul vikerkaarevärviliselt välkumas.
Paljud Lõuna-Ameerika loomad kutsuvad esile vastikusega segatud lummust. Jõgede nuhtluseks on piraajaparved, kes rebivad liha mis tahes looma küljest, kes nende keskele satub, ja vereimejalased, legend Euroopas, kuid sünge reaalsus Lõuna-Ameerikas, lendavad öösiti oma metsas paiknevatest puhkepaikadest välja, et imeda lehmade ja inimeste verd.
Mul ei olnud kahtlustki, et kui esimene loomakogumisretk oli meid viinud Aafrikasse, siis teise peame tegema Lõuna-Ameerikasse. Aga millist piirkonda me sellel ääretul ja mitmekesisel mandril külastama peaksime? Lõpuks valisime välja Guyana (siis tuntud kui Briti Guajaana), ainsa Rahvaste Ühenduse riigi kogu Lõuna-Ameerika mandril. Jack Lester, Charles Lagus ja mina, kes me olime koos käinud Aafrikas, pidime minema ka sellele reisile, aga meiega pidi ühinema Tim Vinall, üks Londoni loomaaia peatalitajatest. Tema praegune ülesanne oli kanda hoolt kabjaliste eest, aga oma pika loomaaiakarjääri jooksul oli ta kantseldanud ka paljusid teisi loomi. Tema õlule jäi kontimurdev ja tänamatu töö püsida rannikul meie baasis ning vaadata loomade järele, keda meie püüdsime ja talle viisime.
Märtsis 1955 maandusime pealinnas Georgetownis. Pärast kolme päeva, mis kulusid lubade muretsemisele, kaamerate ja muu varustuse tollist läbisaamisele ning pottide-pannide, toidu ja võrkkiikede ostmisele, kibelesime alustama kogumistööd sisemaal. Olime juba paika pannud ligikaudse tegevuskava. Kaardi järgi teadsime, et suurem osa Guyanast on kaetud troopilise vihmametsaga, mis ulatub põhja pool Orinoco jõgikonna ja lõuna pool Amazonase madalikuni. Edelas aga mets kahaneb, tehes ruumi laugetele rohtkattega savannidele, ning rannikut ääristab kultuurmaariba, kus riisipõllud ja suhkrurooistandused vahelduvad soode ja abajatega. Kui tahtsime kokku panna esinduslikku Guyana loomade kogu, pidime külastama kõiki neid piirkondi, sest igaühes on loomi, keda mujalt ei leia. Meil ei olnud aga head ettekujutust, mis kohti me igas piirkonnas külastama peaksime ja millises järjekorras piirkonnad ette võtta, kuni meid kutsuti kolmandal päeval õhtusöögile kolme inimesega, kes võisid meile asjatundlikku nõu anda: Bill Seggar, piirkonnaülem, kes vastutas ühe kõrvalise territooriumi eest läänepiiri lähedal asuvates metsades, Tiny McTurk, karjakasvataja Rupununi savannidest, ja Cennydd Jones, keda töö indiaanlaste arstina viis koloonia igasse nurka. Istusime varahommikuni üleval, vaadates fotosid ja filme, uurides süvenenult kaarte ja tehes õhinal märkmeid. Kui viimaks laiali läksime, olime valmis kavandanud üksikasjaliku retke, alustades külaskäigust savannidesse ja lõpetades rannikusoodega. Vahepeale pidid jääma metsad.
Järgmisel hommikul kõndisime lennufirma kontorisse, et uurida transpordi kohta.
„Rupununi neljale, härra?” küsis müüja. „Aga loomulikult. Lennuk lahkub homme.”
Charles Lagus matamata kilpkonnaga.
Lennukisse, mis pidi meid kohale viima, ronisime rõõmsa erutusega. Me ei osanud arvata, et meil süda nii kiiresti saapasäärde vajub. Meie piloot, kolonel Williams, oli esimene, kes oli hakanud tegema lennureise Guyana metsikumatesse piirkondadesse, ning suuresti tänu tema uljusele ja kujutlusvõimele olid paljud selle maa kõrvalisematest kohtadest üldse ligipääsetavateks muutunud. Kui me aga lendu tõusime, avastasime, et koloneli lennustiil erineb kõvasti selle piloodi omast, kes oli meid toonud Londonist Georgetowni. Meie Dakota kõmistas mööda stardirada ja selle lõpus kasvavad palmipuud tulid üha lähemale, kuni ma hakkasin juba arvama, et masinaga on midagi valesti ja me ei saagi maapinnalt üles. Päris viimasel hetkel sööstsime järsult taevasse, ületades palmipuude tipud kolmekümne sentimeetri kõrguselt. Vaatasime üksteist tuhakarva nägudega, ning kui olime karjudes oma kahtlusi ja muresid jaganud, läksin kokpitti, et kolonel Williamsilt juhtunu kohta aru pärida.
„Sellistel lendudel,” karjus ta suunurgast, koputades sigaretituhka armatuurlaua külge kinnitatud plekist tuhatoosi, „sellistel lendudel ongi õhkutõus kõige ohtlikum! Kui üks mootor siis alt veab, kui sa seda kõige rohkem vajad, maandud kolinal metsa, ja seal pole kedagi, kes sind aidata saaks. Mina tahan alati maapinnal nii palju hoogu koguda, et võiksin ka ilma mootoriteta õhku tõusta. Mis siis, poisid, kas te kardate?”
Kinnitasin kolonel Williamsile rutakalt, et keegi meist pole põrmugi mures, meid huvitab lihtsalt õhusõiduki juhtimise tehnika. Kolonel Williams uratas, vahetas õhkutõusmise ajal ees olnud plussprillid miinuste vastu ja meie seadsime end lennuks sisse.
All laius mets, roheline sametjas tekk, mis küündis igas suunas nii kaugele, kui silm seletas. Ühe suure kaljuseina lähenedes hakkas see meie ees aeglaselt kerkima. Kolonel Williams sõitis kõrgust muutmata edasi, kuni puud olid meile nii lähedal, et võisime näha papagoisid nende kohal lendamas. Kohas, kus kaljusein katkes, hakkas mets iseloomu muutma. Nähtavale ilmusid väikesed rohumaasaared ja peagi lendasime üle avarate tasandike, mida veenidena ilmestasid hõbedased jõeharud ja tedretähnidena termiitide tillukesed valged pesakuhilad. Me laskusime ja tiirutasime natuke aega väikeste valgete ehitiste rühma kohal, valmistudes maandumiseks lennurajal – eufemism savanniriba kohta, mis näis ümbritsevast erinevat vaid selle poolest, et seal polnud termiitide pesakuhilaid. Kolonel maandas lennuki sujuvalt ja ruleeris jõnksutades eemal ootava väikese inimsumma juurde. Ronisime üle Dakota põrandale laiali pillutatud lastihunniku ja hüppasime välja, pilgutades särava päikese käes silmi.
Pronksja jumega rõõmsameelne mees, seljas vabaajarõivad ja peas sombreero, eraldus pealtvaatajatest ja tuli meid tervitama. See oli Teddy Melville, kellest pidi saama meie võõrustaja. Ta pärines kuulsast perekonnast. Tema isa oli üks esimesi eurooplasi, kes jäi Rupununisse pidama ja hakkas kasvatama veiseid, keda nüüd jagus hõredalt kogu piirkonda. Ta oli saabunud sajandivahetusel ja abiellunud kahe vapišana tüdrukuga. Kumbki oli andnud talle viis last ja nüüd täitsid need kümme naist-meest peaaegu kõiki tähtsamaid rolle piirkonnas; nad olid karjakasvatajad, poepidajad, riiklike kaitsealade vahid ja jahimehed. Peagi saime aru, et kui mõni põhjapoolsetes savannides kohatud inimene pole ise Melville, siis üsna tõenäoliselt on ta ühega neist abielus.
Lethem, kus olime maandunud, koosnes mõnest valgest betoonhoonest, mis paiknesid korrapäratult kummalgi pool lennurada. Kõige suurem, ainsana kahekorruseline, oli Teddy külalismaja – lihtne ristkülikukujuline hoone veranda ja klaasimata aknaaukudega. Hoonet nimetati armulikult Lethemi hotelliks. Kaheksasada meetrit edasi, paremat kätt jääva kerge tõusu tipus, seisid piirkonnaülema maja, postkontor, pood ja väike haigla. Neist tõi hotelli juurde tolmav punane muldtee, mis seejärel möödus lagunevatest kõrvalhoonetest ning kadus kuival kõnnumaal termiidikuhilate ja kängus põõsaste vahele. Kolmkümmend kilomeetrit eemal kerkisid tasandikest äkitselt sakilised mäed, mis olid kuumavines taandunud tuhmsinisteks siluettideks virvendava taeva taustal.
Lethemi lennukile olid vastu tulnud ka kõik kaugemal elavad inimesed, kuna sellega toodi kauaoodatud varusid ja iganädalast posti. Lennupäevad olid alati tähtsad sotsiaalsed sündmused ning hotell oli täis karjakasvatajaid ja nende naisi, kes olid kohale sõitnud kõige kaugematest piirkondadest ja jäid pärast lennuki lahkumist uudiseid ja kuulujutte vahetama.
Kui õhtusöök oli läbi, korjati lihtsad