Elus. Rain Siemer

nägin esimest korda dr Regina Rooneeme, kellest sai minu raviarst ja kaitseingel. Inglid ei ole minu jaoks tiibadega ebamaised olendid, kes inimeste õlgadel istuvad. Pigem usun ma, et me inimestena olemegi üksteisele deemonid või inglid. Arstid olid inglid ja haigus oli deemon. Ma kujutasin teda hiljem ka sellisena ette.

      Kui järjest rohkem sõpru minu haigusest teada said, hakkasid nad oma tuttavatelt arstidelt nõu küsima ja palju koguti infot ka dr Rooneeme kohta. Kuulsin tema kohta vaid head ja, nagu hiljem selgus, on ta tõesti erakordne inimene.

      Keegi ei öelnud mulle kunagi välja sõnu „kaugele arenenud” või „pahaloomuline”. Aga nii selle kasvajaga tegelikult oli. Kui ma dr Rooneeme või teiste arstidega haigusest rääkisin, siis ega keegi lootust ei andnud, nad lihtsalt ütlesid, et varsti hakkame ravima. Samas õhkas dr Rooneemest usku ja optimismi, mis mind veidi rahustas ja tema vastu usaldust tekitas.

      Haigusloost kasvaja mõõte lugedes haaras mind õudus.

      Konsiilium otsustas keemiaravi kasuks, mis pidi algama 14.–15. jaanuaril. Opereerida polnud võimalik, kuna kasvajat oli selleks ajaks juba liiga palju ja sõna otseses mõttes oleks tulnud kogu mu keha lahti lõigata. Käisin Mustamäe haiglas kompuutertomograafis ja see andis lõpuks õige pildi, kui kaugele haigus minus levinud oli. Nüüdseks oli kogu mu sisikond seda täis. Haigusloost kasvaja mõõte lugedes haaras mind õudus.

      Minult võeti luuüdi, et teada saada, kas haigus on luudesse jõudnud. Tuimestust selle protseduuri puhul ei tehtud ning üdi kätte saamiseks kasutati ühte süstlamoodi riista. Kõigepealt proovis üks naine – ei saanud hakkama. Järgmisena proovis üks mees, ikka mitte midagi. Siis hakkasid juba teised kogunema, et vaadata, miks üsna tavaline protseduur nii raskelt läheb. Üks arst ütles, et tema pole nii tugevaid luid enne näinud. Kui nad lõpuks vajaliku hulga üdi kätte said, tõusin laualt rõõmsa näoga püsti. Küsimuse peale, miks mul nii hea meel on, naeratasin lihtsalt, ise mõeldes: „Kõik on persses, aga vähemalt luud on tugevad!“

      Dr Rooneem ütles, et mul tuleb 3–4 kuu jooksul läbi teha kolm keemiaravi sessiooni, igaüks pidi kestma viis päeva. Pärast seda lubati vaadata, kuidas ravi mõjub ja ehk võiks kasvaja selleks ajaks võidetuks tunnistada. Ta rääkis mitmel korral ka tüsistustest. Et need võivad olla väga ebameeldivad. Pidin olema valmis selleks, et suhu tuleb metallimaitse ja ta heitis veel nalja, et ma saan teada, mis tunne on rasedal naisel, sest ka lõhnataju pidi hästi tugevaks minema.