pidada.” Amelia keeras külili. „Kõik peale meie läksid sinna juba seitsmeteistkümneselt.” Ta krimpsutas nina. „Ei usu, et ta sellepärast luba ei andnud, et meid liiga nooreks pidas. „Ebaküpsed,” ütles isa.”
„Ema.”
Amelia noogutas. Vaatasime teineteisele otsa, saime aru, aga kumbki ei tahtnud välja öelda. Ta vaatas lahe poole. „Ma kohe ei usu, et mul lubati mereväkke astuda.”
„Muidugi sind tahetakse. Sa oskad juba autotki juhtida, ehkki see vanaema hirmsasti kurvastab.”
„Ei tea, miks sulle ei meeldi roolis olla.” Ta mossitas täpselt vanaema moodi huuli ja ma kehitasin õlgu, mõeldes suurele kiirusele ja Ameliale, kes kihutab, kuni auto peaaegu juhitavuse kaotab.
„Aga ei kaotanud.” Ta viskas mind kirikakraga ja ma kergitasin kulmu. „Pluss see, et ma armastan autosid, ja seda tänu Patrickule.” Ta silmad sädelesid, tulvil ülemeelikust.
Taas kergitasin kulmu, sest meenus vanaema nägus autojuht. Ühtlasi meenus, kuidas Amelia ükskord Patrickuga suudles, selle asemel et autojuhtimist õppida, nii et minul tuli äkilist lillehuvi teeseldes vanaema mööda aiateed neist kähku eemale peibutada. Ma ei arva, et mul oleks õnnestunud vanaema lollitada – Patrick lahkus tema teenistusest õige varsti pärast mu aiandusalase innukuse hetke. Ometi olin tookord uudishimu kätte suremas, nii väga oleksin tahtnud teada, mis tunne oli Patrickut suudelda, ja muretsesin, et äkki jääb Amelia rasedaks. Tema luikas naerda ja seletas, et seda nad ju ei teinud.
„Aga autojuhiamet oleks sinu puhul puhas raiskamine,” ütles Amelia, „sa oled liiga tark. Isa paistab päris kindel, et saad Cambridge’i sisse.”
„Sellepärast, et tema ise käis seal ülikoolis.” Ohkasin. „Mina tahan minna hoopis Durhami.” Üles pilvitusse taevasse vaadates mõtlesin pikale vahemaale, mitte et oleksin tahtnud kaugele ära, aga ma igatsesin ihust ja hingest mõnda sellisesse paika, kus ma poleks kaksik ega oma isa tütar. Samas poleks ma tahtnud Ameliast lahus olla. Ma poleks osanudki temast lahus olla, ent see pidi juhtuma, tahan ma seda või ei.
„Mässaja.” Ta puhkes naerma. „Kahtlemata preili Parsoni mõju.”
„Võimalik.” Pühkisin murulibled seelikult. Mu korralike riiete ja käitumise juures polnud vähimatki mässumeelsuse märki. „Mis kellaks me peame randa jõudma?”
„Praegu hakkas mõõn.” Amelia vaatas käekella.
Täpipealt samasugust nagu minulgi. Varajased kingitused vanaemalt meie kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks. Ehkki püüdsime erinevalt riietuda, kohtlesid kõik meid ikka sedasi, nagu oleksime üks ja sama inimene.
Täna kandis Amelia sirelilillat pluusi, minul oli valge.
Teadsin, et valge pluusiga ei hakka nii palav. Maenporthi rand tõotas olla tõeline kuumalõks, põhjatuulte eest varjatud nagu see on. „Nii et siis tunni aja pärast hakkame minema.”
Noogutasin, kiskusin maast rohulible. Algul käis kõik nii hirmus aeglaselt ja nüüd kadus aeg liiga kiiresti käest.
Läbinud vestluse ja arstliku kontrolli, pidime ootama, kuni kaheksateist täis saame. „Loodan, et saan seal kursusel ikka hakkama.” Pigistasin rohulible pöialde vahele ja puhusin, nii et kostis piuksuv heli. Telegrafistiamet on nii keeruline, et väljaõppeks kulub kuus kuud, Amelia aga on ära ainult üheainsa kuu, selle ajaga õpib ta juba autojuhiks. Isa kiitis minu valitud tee heaks, kuid nagu vanaema, nii polnud temagi eriti rahul, et Amelia läheb motoriseeritud transpordi üksusse. Ma ei imestanuks, kui nad oleksid kõrgel kohal töötavatele isikutele survet avaldanud, et Amelia veoautosid juhtima ei peaks, vaid ainult ohvitsere sõidutaks.
„Muidugi saad hakkama, ja ma olen kadedusest roheline, et saad mitu kuud Londonis elada.” Ta vaatas Windwardi poole. „Ma ei lähe eriti kaugele õppima ja olen ära ainult ühe kuu. Küll mul alles veab, minust saab kuival mereväelane.” Ta krimpsutas nina.
Püüdsin ta näoilme peale mitte naerda. Polnud aus, et minul lubatakse minna ja tema peab jääma. Mu vanemad tundsid, et mina olen meist kahest too tasakaalukam. Oleksin pidanud rõõmustama, et mind vastutusvõimelisemaks peetakse, aga see, mis neile paistis, oli vaid poolik tõde. Hääle ja välimuse poolest võis meid sarnasteks pidada, aga neile, kes vaevusid lähemalt uurima, paistsid erinevused selgelt kätte. Ometi ei olnud me kellegi silmis eraldi isiksused, meie ise välja arvatud. Meid peeti lihtsalt mingiks topeltinimeseks ja aeg-ajalt koheldi meid otsekui tsirkusenumbrit.
„Kes siis vaatab, et ema ja vanaema teineteist maha ei tapaks?” küsisin. Seepeale hakkasime koos naerma ja jälle sain imestada, kuidas hääled nii ühtmoodi kõlavad ja kokku sulanduvad.
„Tõsi. Hakkan sinust puudust tundma. Kellega koos mul siis enam naerda on?” väljendas ta miljonendat korda mu mõtteid.
„Hea küsimus. Ju peab siis piisama ainult kirjadest.” Tõusin püsti, vaatasin silmi vidutades kaugusse ja loendasin puht harjumusest laevu. Amelia sirutas käe välja ja ma haarasin sellest kinni.
„See-eest näed sageli isa ja tädi Margareti.” Ta kirtsutas nina. „Mis sa arvad, kas tädi igatseb onu Regi nii tugevasti, nagu vanaema meelest peaks?” Ta kergitas kulmu.
Meie onunaisel ehk suupärasemalt tädil, võimatuseni glamuurikas nagu ta oli, ei olnud kombeks muret välja näidata. Nii ju ei tehta. „Mul on kahtlus, et vanaema muretseb oma poja pärast ja kannab need mured üle ka tädi Margaretile, kes ei tee seda mängu kaasa.” Hakkasime teineteise käevangus Windwardi tagasi kõndima.
Amelia pööras näo minu poole. „Eks, sa helistad ja kirjutad hästi tihti?” Panin pea ta õlale. Mind ennast tegi eelseisev lahkumine sama ebakindlaks. Terve elu olime alati olnud koos. Ent viimasel ajal olin hakanud igatsema võimalust olla ainult mina ise – mitte mina ja Amelia, mitte kaksikud.
„Sa tead, kuidas asjad on, isegi kui ma ei helista.”
„Siiani pole sa väga kaugel käinud, nii et polegi eriti raske olnud, aga me ei tea, mis tunne on teineteisest päris kaugel olla.”
„Just.” Tõmbasin ta käsivarre endale tugevamini ümber. „Ju saame nüüd varsti teada.” Naersime, vaatasime teineteisele otsa. Ta pupillid olid sünge ebakindluse lombid. Ameliat vaadates nägin ma omaenda hirmu. Vaevaga neelatanud, manasin näole naeratuse. Olgugi hirmutav, oli kõik ikkagi põnev ja mina olin teenäitaja.
Seisin koos emaga köögis. Siin paistis ta alati eksinud. Köögitoimetused käisid talle üle mõistuse ja ta poleks iial osanud arvata, et peab kunagi millegi sellisega üldse tegelema, aga ta polnud nii saamatu kui vanaema. Vanaema sõjaeelsest elust jäi köök nii kaugele, et tal oli vaevu aimu, kuidas siin hakkama saada. Nüüd, mil proua Tonks, kes meil varem kokaks oli, ühte tallu tööle läks, oli vanaema õppinud kannuga vett keetma. Õnneks oli Amelial söögitegemise peale kätt ja Latimeri koolist Cornwalli evakueeritud lapsed polnud eriti nõudlikud, peaasi, et midagi süüa anti. Aga nüüdseks olid lapsed Londonis tagasi ja ilma nendeta tundus maja päris tühi. Ema oli nende lahkumisest saadik nukker, ja arvata oli, et ega minu lahkumine tal tuju paremaks tee.
„Mis kell su rong homme läheb?” Ema ulatas mulle noa. Kartuleid oli praegu hästi palju ja paistis, et meie toit suurelt osalt just neist koosnebki. Mitte et oleksin kurtnud. Toit on toit. Nühkisin mullatükid maha ja vaatasin, kuidas mustus kraankausist alla läheb.
„Keskpäeval.”
Ta kortsutas kulmu. „Sinu vanaema nõuab, et reisiksid esimeses klassis.”
Noogutasin.
„Ta ei taha, et sõidaksid koos igasuguse hoi polloi’ga.”
„No tõesti.” Naer tuli peale.
Ema kiikas aknast välja, silmad vidukil. Kuidas ta siin vanaemaga kahekesi küll hakkama saab, kui Amelia on suurema osa päevast ära? Ema ja isa abiellumisest saadik polnud ema ja vanaema enam mitte kui milleski ühel nõul. Ema oli abiellunud armastusest ja vanaema arusaamise järgi oma seisusest madalamale. Nigel Seaton oli kirurg ja pidi tööga elatist teenima ning seetõttu kandusime kaugele Inglismaa teise otsa. Vanaema