ja isa jutud teda veelgi enam.
Ta ratsutas nüüd aeglaselt piki sissesõiduteed, mida ääristasid kummalgi pool iidsed tammepuud, seistes rivis nagu tunnimehed.
Tal polnud õrna aimugi, et näeb välja, nagu oleks ta muinasjutust välja astunud, mitte oleks tavaline lihtsurelik.
Lanthia oli väga kaunis noor tütarlaps, kuid asi polnud ainult välimuses. Temas oli midagi hoomamatult ebamaist, mis tõmbas nagu magnet tema poole kõiki, keda ta kohtas.
Asi polnudki nii väga selles, mida Lanthia ütles, vaid pigem selles, et ta justkui rääkis kõigiga enda ümber oma hingest välja kiirgava aura kaudu.
Sir Philip ütles kord oma naisele: „Kui ma olen koos Lanthiaga, tekib mul alati tunne, nagu ta oleks tõeline jumalanna, kes on tulnud meie juurde Olümpose mäelt ning võib iga hetk kaduda!“
Leedi Grenville naeris.
„Ma saan täpselt aru, mida silmas pead, kallis,“ vastas ta, „ja see on sinu süü. Maailm, mille talle loonud oled, on reaalsem kui maailm, milles ta tegelikult elab!“
Nüüd, kui Lanthia oma kodu vaatas, mõtles ta, et iidne tellis on nii kaunis ja et sellel on oma elu, kuna on nii paljusid aastaid olemas olnud.
Ta kujutles ette kõiki neid inimesi, kes olid ta kodu ustest läbi käinud ja tundis, et nad kõik on jätnud endast maha osakese, mida ta maja atmosfääris tunnetas.
Siin oli olnud sõdureid ja riigimehi, elumehi ja elupõletajaid ning igat sorti poliitikuid, kellest oli olnud riigile palju kasu.
Nad kõik olid tulnud ja kõik olid läinud.
Mõnikord tundis Lanthia, nagu oleks nad ikka veel kohal, valvamas oma nimekaimude üle ning valmistamas ette teed neile, kes tulemas on.
„Selleks saab olema David,“ mõtiskles Lanthia, „ja on juba aeg, et ta abielluks ja saaks poja, kellest Davidi surres tuleks kümnes baronet.“
Ta ratsutas talli ning üks tallipoistest tuli Jupiteri oma hoole alla võtma.
„Oli teil meeldiv ratsasõit, preilna?“ küsis too.
„Oli väga tore nagu ikka, ja kui mul õnnestub, siis läheksin ka õhtul veel ratsutama.“
Tallipoiss naeratas laialt, nagu teaks ta seda ilma ütlematagi.
Lanthiale meeldis väga käia Jupiteriga ratsutamas, kui päike hakkas taevaveerelt vajuma ning varjud pikemaks kasvama.
Just sel hetkel tundus kõik nii salapärane.
Maailm jäi siis järsku vaikseks ning Lanthia tundis, et on tundmatusele veidi lähemal.
Just sel hetkel tulid talle kõige paremad jutud mõtteisse ning need tundusid talle täiesti võimalikud. Ta peaaegu nägi oma vaimusilmas neid juhtumas ning tundis neid ka oma südames.
Kui ta tagasi maja poole jalutas, mõtiskles ta, kas isa võtab temaga pärastlõunal koos midagi ette.
Mõnikord pani isa kõrvale raamatu, mida kirjutas, ning ütles, et peab midagi valdustes uurima minema või mõnd renditalunikku külastama.
Või ehk tuleks isa temaga koos lihtsalt lõbu pärast ratsutama.
Võimalus, et isa võiks koos temaga ratsutama minna, tekitas Lanthias nii suur elevust, et ta kiirustas halli.
Ta mõtles, kas peaks kohe isa kabinetti minema, kuid isale ei meeldinud, kui teda töö ajal segati.
Kuid käes oli peaaegu lõuna aeg ja üks asi, mida Lanthia ema järjekindlalt nõudis, oli see, et Sir Philip korrapäraselt ja korralikult sööks.
Ema ei lasknud isal keskenduda oma raamatu kirjutamisele nii suures ulatuses, et see oleks võinud ta tervisele mõjuma hakata; seda oli isa nooremana teinud – töötanud järjest päev otsa, ilma et oleks söönud ega joonud.
Ta oli lihtsalt oma kirjutamisega nii hoos, et ta ei raatsinud selle lummusest lahkuda.
Kuid nüüd, mil ta oli lähenemas kuuekümnele, nõudis ema, et ta enda eest paremini hoolitseks.
Kuna isa armastas ema väga, tegi ta kõike, mida too temalt palus.
„Kell saab viie minuti pärast üks,“ mõtles Lanthia, „ta ei saa pahaseks, kui ma teda praegu töö juures segan.“
Lanthia jooksis piki koridori.
Sir Philipi kabinet oli raamatukogu kõrval, nii et tal poleks vaja kaugele minna, kui oma uurimistöö jaoks mõnd raamatut vajas.
Lanthia avas väga vaikselt ukse.
Ta nägi siis, et isa ei olnud üksinda, vaid ka ema oli seal.
Lanthia astus kabinetti ja Sir Philip hüüatas.
„Oh, siin sa oledki, Lanthia! Ema just rääkis sinust.“
„Ma käisin ratsutamas, isa, ja ma lootsin, et ehk sa tuleksid täna pärastlõunal koos minuga ratsutama.“
Sir Philip naeratas talle.
„Emal on sulle midagi öelda.“
Lanthia vaatas ootusärevalt emale otsa.
„Me saime lord-asevalitseja korraldatud ballile kutse, kullake,“ lausus ema. „Sellest saab paljulubav sündmus, kuna lord-asevalitseja korraldab selle Austria keisrinna auks, kes, nagu sa mäletad, eelmisel aastal seal lühikest aega peatus.“
„Keisrinna oli seal, sest tahtis lord-asevalitseja hobuseid näha,“ lisas Lanthia. „Krahvil on suurepärased hobused ning keisrinna oli neist lausa lummatud.“
„Keisrinna tuleb taas ja krahv korraldab talle seekord balli. Kuna see on maakonna jaoks väga tähtis sündmus, kullake, pead välja nägema imekaunis ning sul läheb ka uut kleiti vaja.“
„Ma pole eelmistki kleiti, mille mulle ostsid, õieti kandnud, ema. Vanaisa leinates on olnud nii väheseid kordi, kus olen seda kanda saanud.“
„Ma tean seda, Lanthia, kuid suurem osa maakonnast on seda näinud ja ma tahan, et kui kolme nädala pärast sellele ballile läheme, näeksid sa välja kõigist kaunim.“
Ema rääkis viisil, millest Lanthia mõistis, et too on mingi asja suhtes otsuse langetanud.
Ta ootas kannatlikult, et kuulda, milles asi.
„Me arutasime su isaga,“ lausus leedi Grenville lõpuks, „ja kuna mul pole praegu võimalik just kuigi palju teha, mitte enne seda, kui mu põlv on paranenud, pead sa ilma minuta Londonisse minema.“
„Londonisse!“ hüüatas Lanthia hämmeldunult.
Ema naeratas.
„Kui ma ütlesin uus kleit, siis pidasin ma silmas midagi, mis on moekas ja uudne ning see tähendab loomulikult Bond Streeti.“
„Kas me ei lähegi Londonisse kõik koos?“ küsis Lanthia, vaadates isa poole, et saada teada, mida too arvab.
„Ma kardan, et see on lihtsalt võimatu, kallis. Väsitav reuma, mille all ma kannatan, muudab võimatuks poest poodi kõndimise, mida peame kahtlemata tegema, et leida just seda, mida vajame, ja sa tead, et isa on oma uue raamatu kirjutamisega poole peal ning teda pole võimalik sellest eemale meelitada.“
„Ega sinust,“ lausus Sir Philip naeratades oma naisele.
Ta jumaldas oma naist nagu too tedagi.
Lanthia teadis, et üsna võimatu oleks veenda oma isa Londonisse kaasa tulema, kui ema koju jääb.
„Mida ma nüüd siis teen?“ küsis Lanthia emalt.
„Me just arutasime seda ja me teame, et proua Blossom reisiks sinu saatjadaamina meeleldi Londonisse.“
„Proua Blossom!“ kordas Lanthia ilma erilise innukuseta.
„Ma tean, kullake, ta on küll üsna igav, aga nagu ma su isale just ütlesin, kõik meie sugulased tunduvad olevat hetkel maal ja su tädi Mary ütles viimane kord, kui siin oli, et ei kavatse Londonisse Belgrave Square’i majja enne sügist naasta.“
„Kus