sugulased, neil on Räbula ligidal suur uhke talu. Ma ainult ei tea, kas seal praegusel ajal veel kedagi elab. Nüüd ju kõik inimesed ilma peale laiali pudenenud ja me pole neist tükk aega midagi kuulnud.” Mammal oli Räbula just nüüdsama pähe torganud. Eks hommik ole ikka õhtust targem!
Tekkis pisike paus, mille jooksul Helga ema endamisi imestas, miks põgenikud siin läänerannikul ringi uitasid, kui olid tegelikult tahtnud hoopis Tallinnasse minna. Siis jõudis ta ilmselt mingile otsusele ja lausus mõtlikult:
„Ma pidasin siin omaette aru, et võiksite ehk esiotsa meile pidama jääda, niikauaks, kui on selge, kas te oma sugulaste juurde üldse minna saate.”
Mamma polnud mingi vesistaja tüüp, aga nüüd neelatas ta kuuldud sõnade järel küll korraks kahtlaselt.
„Ma ei tea, kas tohime teile nii palju tüli teha,” lausus ta.
„Tüli või asi. Ruumi on laialt, praegu oleme siin ainult mina ja Helga kahekesi. Eks meil ole omad kasud ka natuke mängus,” seletas teine vastu. „Kartul veel puha võtmata. Saaksime teie hobust kasutada, sest meie oma viisid sakslased taganemise ajal kaasa ja käsitsi kraapimine võtaks hirmus palju aega. Ja töökäsi oleks ka hädapärast vaja. Minust pole enam suuremat asja ja Helga üksipäini ei jaksa. Ta käib ülepäeviti meiereis tööl, võtab piimaproove ja aitab meistrit juustutegemise juures. Nii olemegi sügiseste töödega hilja peale jäänud. Naerid ja kaalikadki puha koristamata. Vaata et jäävad põllule lume alla, kui abi ei saa. Siis tuleb talvel näguripäevi näha.”
„Aitame heameelega, poleks niisugust asja lootagi julgenud,” tähendas mamma nüüd juba palju rõõmsamalt. Aitamise jutt tegi asja hulga lihtsamaks, tegu polnud nüüd enam lihtsalt armuanniga, vaid asjaliku tehinguga, millest kummalgi poolel võiks omajagu kasu olla.
Helgale oli ema ettepanek samuti meele järele.
„Sa võiksid mulle meiereisse appi tulla ja hakata piima vastu võtma, kahekesi oleks kergem suuri nõusid tõsta ja hulga lõbusam oleks ka,” ütles ta Nellile ja too oli Helgaga otsekohe päri. Kahe noore naise vahele oli esimesest hetkest peale siginenud kummaliselt hea klapp. Võib-olla oli põhjuseks see, et kumbki tundis end üksildasena, Nelli oma kadunud lenduri ja Helga vangilaagrisse saadetud mehe pärast.
„Kui keegi hakkab pärima, siis ütleme, et olete sõja eest pakku tulnud Virumaa sugulased,” arvas Helga ema. „Siis pole kellelgi mingit mokakobinat.”
„Ei tea, kas maksab,” vaidles Helga talle vastu.
„Miks mitte?” imestas ema.
„Sa unustad Raimondi. Tema ju teab, et meil sealkandis sugulasi ei ole. Kui me sedasi valetama kukume, tekib tal kahtlus, et midagi on viltu. Vaata et saadab veel miilitsad kaela nagu Larsi puhul.”
„Raimond, jah, läks mul päriselt meelest ära,” lausus ema Helga sõnade peale natuke kohkunult. „Ta on mu surnud mehe vend ja Helga onu. Kõva kommunist. Juhatas nuuskurid Larsi redupaika, kui too ei tahtnud Punaarmeesse minna. Sakslaste ajal ütles Helga mitu korda vihaga, et läheb ja annab teise üles, aga mina ei lasknud. Sedasi ju ei saa, eks veri ole ikka paksem kui vesi.”
„Kas tal siis vennatütrest kahju ei hakanud?” heitus mamma omakorda. Ükskõik kuhu ka ei vaadanud, igal pool olid asjad lootusetult sassis ja inimesed üksteise vastu õelust täis. Isegi oma sugulasi ei säästetud.
„Raimond Larsi miskipärast ei sallinud,” tõi Helga ema asjasse pisut valgust. „Võib-olla sellepärast, et siinkandi rootslased olid uhke rahvas, rääkisid omas keeles ja pidasid end meist ülejäänutest tsipake paremaks. Neil olid ilusad punast värvi majad ja põllud alati kenasti korras. Kellele see ikka nii väga meeldib, kui teistel läheb paremini kui sul endal. Kui Helga ja Lars paari läksid, tegi see Raimondil meele mustaks. Kutsus tüdrukut sestpeale pilkavalt ainult proua Okessoniks. Ikka proua Okesson ees ja proua Okesson taga, nagu oleks oma vennatütar järsku mõni võhivõõras ja kõrgemat sorti inime. See nimi kirjutatakse A-ga, mille kohal on sihuke pisike ümmargune muna, aga loetakse O-ks. Eks tal olnud kade meel, endal ju ka vaja kaks tütart tanu alla saada. Ja kui tuli hea võimalus poisile käru keerata, siis keeraski.”
„Kas nii vähese asja pärast?” ei tahtnud mamma hästi uskuda.
„Mine sa tea, eks see kommunistide värk ikka ka. Küllap nüüd, kui nood tagasi on, ajab nina püsti ja hakkab jälle laiutama.”
Kõik, mida põgenikud just nagu möödaminnes teada olid saanud, tegi meele natuke murelikuks ja nad vahetasid salamisi mõistvaid pilke. Võis arvata, mis siis ees ootab, kui välja tuleb, et nad pole lihtsalt niisama sõja eest pakku läinud, vaid tahtsid üle mere päris Rootsi pääseda. Ja lisaks veel see, mis perekonnaga tegu. Oli selge, et midagi tuli ette võtta.
„Me peame miskitmoodi mu vanema õe Jetega ühendust saama, ta elab Tallinnas,” tähendas Nelli, „kas siin läheduses on kellelgi telefoni?”
„Postkontoris on, sealt võib kaugekõne võtta. Muidugi ainult sel juhul, kui liinid terved ja kontor lahti,” juhatas Helga.
„Ma võiksin ise Tallinna sõita ja Jete üles otsida,” pani Aide ette, „käiksime kahekesi Räbulas ära ja vaataksime, kuidas Vainumäel lood on.”
„Sina ei lähe küll kuhugi,” pahvatas mamma kategooriliselt, lõigates nõnda juba eos katki noorima tütre hapra lootuse pealinna pääseda.„See veel puudub, et sinusugune plikatirts kukub praegusel ajal üksipäini ringi kondama. Kõik kohad võõraid sõdureid ja igasugu muid kahtlasi kabajantsikuid täis. Jumal teab, mis juhtuda võib.”
„Jaama juurde postkontorisse pole rohkem kui kolm kilomeetrit. Me Nelliga sõidame kohe täna sinna ja uurime järele,” oli Helga silmapilk tegutsemisvalmis, ja enne kui Nelli midagi küsida jõudis, sõnas selgituseks juurde: „Mul õnnestus enda ja Larsi jalgrattad nii osavalt ära peita, et need kellelegi ette ei jäänud. Nii et sõiduriistad on meil olemas.”
Jetega õnnestus ühendust saada alles kolmandal päeval. Nelli oli postkontorist tagasi tulles kaunikesti pahur ja endast väljas, sest Jete oli telefonis olnud peaaegu hüsteeriline, oli süüdistanud neid kõigis maailma pattudes, selles, et nad olid teda alt vedanud, hiljaks jäänud ja ära kadunud, ning oli ajanud segast juttu mingist Moero-nimelisest laevast, millega oli tahtnud ära sõita, kellestki Teodorist ja Liitopi Madeliinest, kes olla Saksa ohvitseriga lapse saanud. Aga lõpuks oli ta siiski maha rahunenud, Nelli jutu ära kuulanud ning lubanud minna Räbulasse uurimisretkele, niipea kui olud selleks võimaluse annavad. Aga see ei käivat nii kähku. Tallinn on venelasi täis ja bussid veel korrapäraselt ei liigu. Tuleb muid võimalusi otsida.
„Mul pole vähimatki selle vastu, et te pikemaks siia jääte,” ütles Helga selle peale peaaegu rahulolevalt. Ja mis muud nad teha saidki, kui kannatlikult oodata ning paari päeva pärast jälle maad kuulama sõita. Meeleolu oli muidu ka tusane, sest ilm oli vihmale keeranud, ajuti sadas päris kõvasti, põllule minek ei tulnud sellise märjaga kõne allagi. Lapsed olid toas istumisest mossis, virisesid ja nääklesid omavahel ning neile oli kasutu hakata selgeks tegema, et mõnikord tuleb olukorraga lihtsalt leppida ja vagusi püsida.
Alles pühapäeva hommikuks pühkis vesikaarest loodesse pööranud tuul taeva pilvedest lagedaks, nii et mamma sai välja tulla ühega oma paljudest tarkuseteradest, tähendades, et „loodetuul on taevaluud” ja ütles juurde, et täna läheb lõpuks ometi kartulivõtuks lahti.
„Kas siis lausa pühapäevasel päeval,” vaidles Helga ema mokaotsast vastu, „see ju piibli järgi hingamiseks mõeldud.”
„Praegu ei saa jumalasõnast hoolida,” arvas mamma, kes tarmukalt ohjad haaras ja kamandama kukkus, justkui oleks omas kodus, „tuleb ära kasutada, kuni ilma peab. Eks ole juba hingatud ka. Päris mitu head päeva kohe.”
Plaaniti siis nõnda, et Helga, Nelli, mamma ja Helga ema lähevad põllule, Maarja jääb koju lõunat keetma ja Aide talle appi lapsi kantseldama. Nelli rakendas hobuse ette ning koos Helgaga upitasid nad adra ja kartulikorvid vankrile. Ühtki meest, keda oleks võinud appi kutsuda vagusid lahti ajama, neil kusagilt võtta ei olnud, aga sestpeale kui Lars minema viidi, pidi Helga ise kõigi raskete