Jüri V. Grauberg

Olle


Скачать книгу

sina oled, minu hea sõber…“ irvitas Peeter. „Firmast ilma, kepist ilma ja perekonnast ka ilma. Jumala paljas, ilmapeal mees! Taskud tühjad kui orjal. Aga vähemalt veel vabaduses...“

       „Ära kurat sina vähemalt õienda!” muutus Lambakahar tigedaks, kuid jätkas siis kohe tüki vaoshoitumalt, „ma ei kutsunud sind siia tülitsema. Mul on mõte – luua uus firma ja siin on mul vaja sinu, kui kogenud mehe abi.”

       „Kas tahad teha samasuguse hooldusfirma, mille mina sulle häda sunnil maha müüsin ja sina suurest armastusest Kairile ära kinkisid?” päris Garten. “Niisuguse, mis kevadel komeedina tõusis, suvel säras ning sügiseks susinal kavala naise saba alla kadus?“

       „Jälle sa...” torises Lauri pahaselt, aga jätkas siiski. „Just! Samasuguse hooldusfirma ning siis Kairi koos oma notariga tööturult välja süüa. Aga see firma, mis me nüüd teeme, ei lenda enam kevadise komeedina, vaid sünnib sügisel ja hakkab rahulikult särama teiste omasuguste seas.”

       „Kuum armastus on sind luuleliseks teinud…“ konstateeris Peeter ja küsis uudishimulikult, „kuidas sa seda kavatsed teha?”

       „Maksan üle Maintenance LTD paremad töömehed! Kutsun nad enda firmasse, võtan veel mehi juurde ning arvan, et ega Kairi siis kuigi kaua vastu ei pea. Kogemusi pole temal ega notaril.”

       „Notar juba tõmbas sul korra naha üle kõrvade...”

       „Ja nüüd on minu kord seda teha,” surus Lauri läbi hammaste ja pakkus, „võta, joo „Martinit“! Meil on vaja uuele firmale nimi välja mõelda. Ja siis otsustada, keda endi firmasse üle meelitada.”

       „Olgu!” ütles Peeter ohates ja võttis „Martini” pokaali vastumeelselt kätte. „Arvan, et pole mõtet kedagi üle meelitada. On vaja alustada puhtalt lehelt.“

       „Miks nii? Meil olid ju tööl väga asjalikud mehed,“ imestas Lauri.

       „Jah olid küll, aga mul oli tunne, et nemad ei pidanud meid kuigi asjalikeks. Sellepärast,“ seletas Garten veenvalt ja jõi koledat nägu ette manades pokaalist mitu head lonksu. „Pole vaja neid meelitama hakatagi.“

       „Seda nüüd küll, aga ikkagi…” polnud Lauri sõbraga päris nõus. „Mõnega võiksime ikkagi ääriveeri rääkida. Oleks kohe kogenud mehed võtta…“

       „Räägi siis ise! Mina oma nina sinna ei topi. Mina olen teistsugune mees.“

       „Ma igal juhul proovin mõne mehe pehmeks rääkida. Ja lubada võib neile ju alguses kõike…“ arutles Lauri edasi ja märkas äkki, et Peetri tool on tühi. „Pole ta midagi teine mees... „Martini“ mõjub täpselt samamoodi!”

       Peeter tuligi veidi aja pärast tagasi, pühkis vesiseid silmi ja teatas, „firmal uus nimi kah juba olemas!”

       „Soo-oh?” kergitas Lauri rõõmsalt kulmu. „Milline siis?”

       „Let us do it. LTD.”

       „Nii... „Martini” abil saadud nimi? Luba meil ära teha OÜ? Kas pole ehk liiga pikk ja keeruline?”

       „Ei ole midagi! Hüüumärk kah lõppu. See püüab pilku ja soovitab innovatsiooni...” Peeter nuuskas nina ja pühkis silmi. Vägev jook see „Martini”! „Mõtlesin ka, et... endistest meie meestest võiks ainult Kaspari üle meelitada.”

       „See on ju sihukene äpu vend...”

       „Aga tema oskab kituda! Räägib kõik välja, ilma et isegi aru saaks,” teadis Peeter. „Niisugust meest on meile kindlasti vaja.”

       „Keda juhtkonnast võtta?”

       „Hull! Mitte kedagi,” vastas Peeter. „Ja ega meil alguses polegi kuigi palju inimesi vaja. Tähtis, et saaksime töö käima panna. Dumpingu hinnad mõneks ajaks…”

       „Dumpingut ei saa vist alguses kohe käivitada….“

       „Peab saama, muidu me turule sisse ei murra. Turuhindasid on vaja kohe solkima hakata, vaid siis on lootust jalad alla saada. Täpselt nii nagu kevadelgi tegime.“

       „Ja siis ruttu Kairel ning tema notaril vaip jalge alt ära tõmmata...” ümises Lauri rahulolevalt. Mees oli muretsenud, et Peeter ei võta vedu, aga näe, võttis küll. Isegi „Martini” kõlbas, nagu varemgi. Jah, saab ta ju jälle firma peremeheks.

       „Kuule mees, miks sa selle kuradima Kairiga üldse jamama hakkasid?”

       „Ah... Naine hakkas mul voodis pipardama ja mida aasta edasi, seda rohkem... Ja Kairi hakkas vaikselt tiiva alla pugema… ” tunnistas Lauri vastu tahtmist. „Ja kui aus olla, ega mul firma kõrvalt pere jaoks suurt aega jäänudki.”

       „Naine tuleb heaks peksta, siis ei piparda midagi!” soovitas Peeter.

       „Sina peksad?” imestas Lauri. „Minu käsi küll ei tõuseks... Isegi kui oleks vaja. Näiteks Kairile klobi anda… Ei! Ma ei suudaks….”

       „Kuidas võtta...”põikles Peeter vastusest kõrvale. „Aga jätame selle.. Kuule! Nii et selle Let us do it! LTD paneme käima! Teeme ära!”

       „Teeme ära!” vastas Lauri ja ulatas Peetrile käe, mille too rõõmsalt ka vastu võttis.

       Vaid aastapäevad tagasi lõid samad mehed samamoodi käed kokku, kui andsid valetunnistusi ning sokutasid endi asemel vanglasse Ingmari, kel tegelikult narkokaubandusega mingit pistmist polnud. Tema süü oli selles, et ta istus Peetri ja Lauri kaubaauto roolis, teadmata millist kaupa veab.

       Pool aastat tagasi, varakevadel, istusid mehed sama restorani, „Komeet“ terrassil ja otsustasid luua Maintenance LTD. Nüüd, kui õhus oli tunda juba talvelõhna, löödi kolmandat korda käed kokku uue firma, Let us do it! LTD loomiseks…

      

      

      

      

      I peatükk

      

      

      

      

       Olle Bergström, ligi kahemeetrine, kolmekümnendates aastates tumedapäine, lokkis juustega mees sisenes peale auto parkimist RIMI kauplusse ja läinud juba pikemat aega tuttava kaubariiuli juurde, ei leidnud ta oma suureks üllatuseks sealt seda, mida tahtis. Jälle on need totakad poes kõik segamini pööranud, siunas ta mõttes. Kaupmeeste tobe arusaam, et kui nad keeravad poes kõik asjad pea peale, sunnib see ostjaid tegema juhuoste ja kulutama raha peale vajaliku kauba ka millelegi muule. Sellele, mida tegelikult ei olnud poodi sisenedes mõtteski osta. Mõne ullikese ehk saavad ära petta, aga mind küll mitte, oli noormees kindel.

       Olle traalis hoolega kogu kaupluse läbi ja püüdis meelde jätta, kus asus nüüd temale vajalik kaup. Nagu näiteks kanamunad, leib ja liha- ning vorstitooted. Ja muidugi ka mahlad. Piimatooteid ta ei tarvitanud, sest need polnud tema seedimisele sugugi mitte meelepärased.

       Kassajärjekorras seisid tema ees kaks kahekümnendais aastais tumedapäist noorikut ja vadistasid midagi võõras keeles. Olle ei osanud arvata, mis keeles naised rääkisid. Tuttavaid sõnu ta nende kõnes ei kuulnud. Kui naised olid kauba eest maksnud, tegi üks neist kiire sammu tagasi, haaras Olle kauba hulgast suitsukana koiva ja tahtis sellega minema joosta, õnneks sai aga mees tal käest kinni ja küsis millegipärast vene keeles, „kudaa, kudaa?“

       Naine ei vastanud midagi, viskas kanakoiva kassalindile tagasi, tõmbas käe noormehe haardest lahti ja lippas minema.

       „Vaata raibet!“ vandus Bergström poolkuuldavalt. „Kuradi mustlane!“

       „Mustlase vurffi küll, jah…“ ütles selle peale tumedate raamidega prille kandev, brünett kassanoorik. „Niisugustel tuleb kogu aeg silm peal hoida.“

       „Ma ei tulnud