„Lapsed on kingitus,” sõnasin ma ning tõusin üles. „Nii oled sa mulle õpetanud.”
„See on tõsi. Ise pole ma kunagi jumalanna keelt kasutanud. Kuid leidub naisi, kelle elu võib rasedus ohtu seada. Või tarku, kes tahavad oma kuupuhastusel vabalt voolata lasta, et nende side väega püsiks tugevana.”
Ema tõstis oma käed ida poole, et päikest tervitada, kuid kui tema varrukad alla vajusid, nägin ma kõiki arme, mis helklesid valgena pehmes valguses. Nii palju arme. Nii palju lubadusi, ohvreid ja võite. Ma soovisin, et mul oleks ükskord ka nii palju arme ette näidata.
Kui ma ringi vaatasin, olin tagasi terrassil, lamades jahedal marmorpõrandal. Emand istus pingil ja vaatles mind.
„Sa kaotasid meelemärkuse,” ütles ta lühidalt. „Valvur kandis su siia.”
Ma pilgutasin silmi. Nägemus oli väga tugev olnud. Või oli see lihtsalt mälestus? Mälestus mu emast ühel paljudest rännakutest mäestikku. Ma sulgesin valu ees silmad. Uuel Garail ei olnud mälestusi, ei mingeid saladusi. Ma tõmbasin sügavalt hinge, lasin maa väest kaugel meie all lahti. Tõusin istukile.
„See oli vist kuumusest. Mul on nüüd parem.”
Me läksime sisse, ja kui valvur mind mu tuppa eskortis, ootas mind seal õhtusöök. Ma sõin üksinduses ja kõige lõpuks sõin ühe pikliku lehe. Ma ei taha tema last kanda. Mitte kunagi. Tahan alles hoida oma kuupuhastusi ja oma ühendust väega ning ma ei taha unustada, kes ma olen.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.