Aliis Jõe

… kes pole kunagi söönud homaari


Скачать книгу

juukseid, puudutada õrnalt sooja nahka. Elusat inimest. Mis siis, et sinikaid täis. Vaene Sireli. Kakskümmend aastat oli Aliis seda naist… Nojah, ega ta teda just ei armastanud. Ent võhivõõra vastu viha tunda oleks ju ka kuidagi veider. Aliis oli aastaid hoidunud tema ja tema pojaga kontakti otsimast. Kui ta lõpuks Juha õhutusel üritas Jaanust leida, polnud mehest kusagil mingit jälge. Küll aga leidis ta hõlpsasti Jaanuse ema, ilmselt just sellesama haruldase ja lummava eesnime tõttu. Võhivõõrasteks jäid nad nüüdki – Aliis sai ülipõgusa telefonivestluse ajal teada vaid seda, et Sireli poeg hukkus aastaid tagasi autoõnnetuses.

      Võib-olla saaks Aliis nüüd Sireli leina leevendada? Ehk pakuks lapselaps, elujõuline poiss, kellest pidi saama arst, vanainimesele lohutust? Ja Matust saabki arst, niipea kui ta enam pole voodihaige patsient. Küllap päästab ta siis sadu elusid ja teeb oma olemasoluga helgemaks nii Sireli kui Aliisi elu.

      Palati uks käis. Kristin oli kõne lõpetanud.

      Aliis silitas tasakesi poja pead ning kui tüdruk enda kohta liiga kaua vaikinud oli, pöördus tema poole. Samal hetkel jäi ta süda seisma. Sirgeks väänatud Guccid ninal, kõrgus voodijalutsis hoopis välismaalt naasnud ime. Millegipärast oli ta näost sama punane kui Aliis. Huvitav, kas Hippokratese vanne, et nad ei tohi tappa, kehtib ka patsiendi lähedaste kohta? vilksas hirmutav mõttekribul läbi Aliisi pea.

      „Nagu näen, olete end välja puhanud?”

      Aliis noogutas igaks juhuks innukalt. Kui arst küsib, tuleb alati vastata. Ükskõik mida see siis tähendas.

      „Ma tõin teie mantli ja koti. Ma eeldan, et see on päriselt teie kott?”

      Aliis noogutas veel agaramalt. Peaasi, et ta ei küsi, miks ma talle eile jama ajasin…

      „Miks te mulle eile jama ajasite?”

      Aliis soovis praegu, et Juha poleks teda nii hästi õpetanud. Viimased kuus kuud olid täiesti ruineerinud ta võime hoida keelt hammaste taga.

      „Sest te olite nii ebameeldiv.”

      Mees põrnitses teda üksisilmi.

      „Ebameeldiv? Ma lendasin Eestisse 26 tundi, et tulla teie venda ravima. Sest ma andsin kunagi sõna mehele, keda ma austan rohkem kui oma isa, et kui TEMA mult midagi palub, siis ma aitan kohe. Ilma selleta oleksin ma siit juba läinud. Ning kui see ravimine tähendab ka, et…. Siis ma teen seda.”

      „Aitäh,” pomises Aliis. Sirutas käed, võttis oma käekoti ja mantli – millest tal iialgi ilmselt ei õnnestu lahti saada – ning astus ukse poole.

      „Ma parem lähen siit ise, need on mul viimased kingad ja see on mu ainus pea.” Ta puudutas muhku otsaees. „Kuigi ilmselt mitte nii oluline pea kui teie oma. Teist on mu pojale rohkem kasu.”

      Aliis astus tasakesi koridori ning püüdis mantlit käes rullides välisukseni pääseda. Kõigil vastutulijail tundus olevat selline nägu, et nad on öö läbi korduse pealt vaadanud valvekaameratesse salvestunud uut menukat tele-show’d „Püüan hüpata üle garderoobileti ja jään sinna kinni”.

      Kristin tuli õue alles poole tunni pärast. Aliis oli Matu jope oma vana mantli peale pannud, mistõttu ta oli ülemisest otsast puhvis nagu allveekala, kes ootamatult pinnale tuuakse. Sukkpükstes sääred külmetasid seevastu mis hirmus. Sooja saamiseks edasi-tagasi kõndides oli ta päevas nõutud 10 000 sammu ilmselt ammu täis saanud.

      „Kaur on väga lahe mees!” prahvatas Kristin ühe hingetõmbega.

      Too müstiline Kaur oli lubanud ühte ja teist ning korranud üle, et karta pole midagi. Ainult rahu ja vaikust on vaja. Aliis tundis end halvasti. Ükskõik kui väga ta tahtis olla poja kõrval, oli selge, et Kauriga koos nad sinna ei mahu. Millegipärast oli mees teda põlgama hakanud ning see on päris nadi alus heale suhtele. Oma tööajast mäletas ta, et eriti kehvalt käis nende patsientide käsi, kelle lähedased millegi veidraga personali tähelepanu tõmbasid. Üks proua, leebe kui romantiline tuul, soeng kuhjatud kõrgesse krunni, püüdis oma akadeemikust meest mõistusele äratada, lugedes tundide kaupa Jesseninit, lauldes romansse ja näidates raamatutest Aivazovski maale. Insuldi üle elanud abikaasa suikus nende lõputute etteastete ajal rahulikult ning hiljem ei suutnud endiselt lusikatki käes hoida. Kuid proua püüdis, uskus, laulis veel pikemaid romansse, tassis igaks juhuks kaasa ka Kandinsky ja Chagalli albumid, lisas Ahmatova, ning langes lõpuks vandenõu ohvriks – õed mangusid peaarstilt välja, et naisele kehtestataks vaid 20-minutine külastusaeg. Põhjuseks väidetavalt teiste patsientide kaebused. Kuigi nood unelesid ühtviisi juurvilja ükskõiksusega, olgu koos Jesseniniga või ilma temata. Härra paigutati akna alla, mida tavatseti ka marutuulega lahti hoida ning mähkmete vahetamisel tehti nii mõnigi kord tema tabelisse rist, ilma et meest oleks liigutatudki. Aliis püüdis vähemalt oma valvekordade ajal hooldajatel silma peal hoida ning pigistas silma kinni, kui naisel õnnestus sisse hiilida, ilma et keegi oleks ta kahekümneminutilist külastusspurti saanud fkseerida.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QODaHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENlaGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHhtbG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0iaHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVmIyIgeG1sbnM6eG1wPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvIiB4bXBNTTpPcmlnaW5hbERvY3VtZW50SUQ9ImFkb2JlOmRvY2lkOmluZGQ6NzY5NGU4NGItMWE0Mi0xMWRjLWIzNDMtYzdkZGU5ZDY1MWU2IiB4bXBNTTpEb2N1bWVudElEPSJ4bXAuZGlkOjMxNjkxRUNFNDMzODExRTlBNUE1OUI1NkU2QTlCQzQ0IiB4bXBNTTpJbnN0YW5jZUlEPSJ4bXAuaWlkOjMxNjkxRUNENDMzODExRTlBNUE1OUI1NkU2QTlCQzQ0IiB4bXA6Q3JlYXRvclRvb2w9IkFkb2JlIEluRGVzaWduIENDIDEzLjAgKFdpbmRvd3MpIj4gPHhtcE1NOkRlcml2ZWRGcm9tIHN0UmVmOmluc3RhbmNlSUQ9InV1aWQ6OTFkZThiOGQtYTQ0Yy00MGNiLWI0YzMtMTAwMGEwMWRkYmJiIiBzdFJlZjpkb2N1bWVudElEPSJ4bXAuaWQ6N2JlYjE5MTQtOTVkYy0zNzRmLWJlMTYtNWUxMTI5OTM4ODhmIi8+IDwvcmRmOkRlc2NyaXB0aW9uPiA8L3JkZjpSREY+IDwveDp4bXBtZXRhPiA8P3hwYWNrZXQgZW5kPSJyIj8+/+4ADkFkb2JlAGTAAAAAAf/bAIQAAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAgICAgICAgICAwMDAwMDAwMDAwEBAQEBAQECAQECAgIBAgIDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMD/8AAEQgDIAITAwERAAIRAQMRAf/EAIoAAQACAgIDAQEAAAAAAAAAAAAICgcJAwYCBAULAQEBAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABAAAQMEAQEECAUABQkGBwAAAAQFBgECAwcICRESExQhVpbWF9hZmTEiFRYKUTIjt3hBYXEkdxg4uDkztXa2NxmBUkN1Nkc6EQEAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA/9oADAMBAAIRAxEAPwC/wAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA