ei saa aru.”
„Ma kogun raha, Graham. Säästan oma põge...” Tina peatus järsult. Ta ei tahtnud seda teemat praegu Grahamiga arutada. Mees oli talle minevikus pakkunud raha, aga ta oli keeldunud. Temas oli veel alles pisut uhkust ja eneseaustust. „Pole oluline, milleks ma korjan, aga fakt on see, et tegemist on minu rahaga ja tema tahab, et ma panustaksin selle täna võiduajamistel.” Tõusev intonatioon ta hääles väljendas umbusku.
Graham polnud kindel, kuidas vastata, aga kõigepealt ärkas temas siiski kihlveovahendaja.
„Missugusele hobusele?”
Tina ajas silmad suureks.
„Kas see on oluline? Ma ei tee seda niikuinii.”
„Vabandust, Tina. Olen lihtsalt uudishimulik, see on kõik.” Ta kõhkles. „Mis siis, kui see võidab?”
„Ei võida.”
„Mis selle hobuse nimi on?” käis Graham peale.
Tina ohkas ja tuhnis käekotis, otsides sigaretikarbiriba, mille ta siis ulatas Grahamile. Mees luges nime ja vilistas vaikselt.
„Red Rum!” Ta noogutas aeglaselt pead. „Šansse tal on, Tina. Tahan olla aus. Need on ta esimesed suured võistlused, aga favoriidiks saamisega läheb tal veel aega. Seal on üks teine suur Austraalia hobune – Crisp. Minu arvates on ka see kõva tegija.” Ta pani käe ümber Tina õlgade. „Sellel hobusel on võimalus ennast näidata, Tina, aga nendel võiduajamistel ei ole tal võit veel garanteeritud.”
Tina toetus mehe vastu ja nautis mõnusat seljatagust.
„Ma ei tee seda niikuinii, Graham,” lausus ta vaikselt. Ta häälest kostis terase kõvadust, mis andis Grahamile märku, et vaielda on asjatu.
„See on sinu valik, Tina. Olen su jaoks olemas, mis ka ei juhtuks.”
Tina naeratas ja suudles teda põsele.
„Oled hea sõber, Graham. Aitäh!”
Graham vaatas pisut hämmeldunult kõrvale.
„Igal juhul,” lausus ta siis reipalt, „ei või eales teada ... viiekümnenaelase rahatähe võib leida ka selle vana ülikonna taskust.”
Tina irvitas. „Kas viiekümnenaelaseid paberrahasid ongi üldse olemas? Mina ei ole küll ühtegi näinud.”
Grahamil õnnestus manada näole naeratus. „Hakkan nüüd parem minema,” lausus ta. „Nigel imestab, kuhu ma olen jäänud.”
„Muidugi. Ma ei pea sind kauem kinni. Mis kell see jooks on?”
„Veerand neli.”
Tina vaatas kella. Oli jäänud veel kuus tundi.
„Anna mulle teada, kui sa panustamise suhtes meelt muudad.”
Kui Graham oli läinud, pööras Tina jälle oma tähelepanu rõivakotile, mis oli jäetud poe ette trepile. Ta tõstis ülikonnakuue veel kord üles ja Grahami sõnu meenutades libistas käe selle põuetaskusse. Ta tundis end pisut tobedalt, siis aga korraga puutus käsi millegi vastu, mis osutus paberiks, ning ta süda jättis löögi vahele. Ta tõmbas paberi välja ja pööras selle ringi. See ei olnud viiekümnenaelane paberraha, vaid vana kollakaks tõmbunud kirjaümbrik.
2
Tina silus kreemikat ümbrikku ja silmitses seda uudishimulikult. Ta surus ümbriku vastu nägu ning hingas sisse selle kopitanud lehka. Kiri oli adresseeritud Manchesteri, Metsapargi majja number 33 preili C. Skinnerile. Ümbriku ülanurgas oli postmark, millel ei olnud aga ootuspäraselt kuninganna Elizabeth II pilt, vaid hoopis ühe mehe portree, ja Tina oletas, et see võis olla kuningas George VI. Ta pööras ümbrikul teise külje ning märkas, et saadetis oli kinni pitseeritud. Uuesti marki silmitsedes oli ta üllatunud, sest puudus ka postitempel. Mingil põhjusel ei olnud keegi seda kirja posti pannud. Ümbriku avamine tundus talle kohutava omavolina, otsekui oleks ta salamahti piilunud kellegi tegemistesse, ent ometi ei suutnud ta seda lihtsalt niisama kõrvale heita. Taas helises uksekell, pannes ta võpatama, ning ta tundis, et näole tekkis seletamatu puna, kui ta toppis ümbriku kiiruga käekotti ja tervitas selle päeva esimest klienti.
„Tere hommikust, proua Greensides!”
„Tere hommikust, Tina kallis! Tulin lihtsalt oma tavalist ringi tegema. Kas on midagi uut?”
Tina märkas ennist trepile jäetud rõivakotti ja tõmbas selle jalaga leti taha.
„Hmm, võib-olla hiljem. Mul on siin veel midagi sorteerida.”
Ta tahtis koti põhjalikumalt läbi vaadata, et leida kas või kaudseid tõendeid selle päritolu kohta, enne kui ta riided üles riputab.
Pidev klientide voog hommikupoolikul oli viinud ta mõtted eemale eelolevatest võiduajamistest, ent kell kolm lülitas ta sisse mustvalge kaasaskantava teleka, mida hoiti tagaruumis. Hobused olid juba teel starti ja Tina pilk eksles oma saatuse otsingul. Teda oli kerge üles leida valjaste suure karvase ninarihma järgi. Džokil oli jope rinnaesisel tohutu teemant, mis kommentaatori sõnade järgi pidi olema kollast värvi. Hobused võtsid lindi taha rivisse, tantsiskledes kärsitult ja oodates, millal minema saab. Kell 3.15 tõsteti lõpuks lipp ja kommentaator hõiskas: „Läksid!”
Tina julges vaevalt vaadata, kui läheneti esimesele takistusele. Siiani ei olnud kommentaator Red Rumi isegi maininud. Esimese takistuse juures oli kohe ka kukkuja ning Tina püüdis meeleheitlikult kindlaks teha, kas see võis olla Red Rum, aga ei − tema sai puhtalt üle. Kukkuja oli ka teise tõkke juures, ent Red Rum läks sellestki üle, kuigi tükk maad tagapool. Tina püüdis ette kujutada, mida Rick võib kodus teha – ilmselt kisendab televiisori ees ja ergutab hobuseid, ise tugitoolis hüpeldes, nagu oleks tema see džoki ... õllepurk ühes ja sigaret teises käes. Ta ilmselt pole ennast veel riidessegi saanud. Kui hobused suundusid esimest korda Becher’s Brooki nimelise takistuse poole, pani Tina käed näo ette. Ta ei teadnud just palju võiduajamistest, aga seda teadis küll, et see tara oli kurikuulus ja siin oli olnud aastate jooksul palju ohvreid. Kommenteeris Julian Wilson.
„Üle Becheri ... läks Grey Sombrero, Crisp teisena, Black Secret on kolmas, Endless Folly neljas ... viies on Sunny Lad, kuues Autumn Rouge, seitsmes Beggar’s Way ... ja maas ta on. Beggar’s Way kukkus Becher’s Brooki takistuse juures.”
Tina ohkas sügavalt. Ta ei olnud tähelegi pannud, et oli hoidnud hinge kinni, ning tundis, et pea käis jälle pisut ringi. Red Rum ei olnud väärinud isegi mainimist ning Tina söandas nüüd veidi vabamalt võtta. Võitjamängus Rickil võidulootust ei olnud.
Poeuks avanes ja Tina ruttas omaette pomisedes uut saabunut teenindama. Tema suureks meelehärmiks oli see vanaproua Boothman. Eakas daam, kes armastas pikalt juttu kedrata. Mõnel teisel päeval oleks Tina olnud rohkem kui rahul, et saab lahkust üles näidata. Proua Boothman elas üpris üksildast elu sellest ajast saadik, kui ta leseks jäi, sest kaks poega ei vaevunud teda kuigi tihti külastama. Tass teed Tinaga ja sinna juurde veel mokalaat − see oli tema nädala kõrghetk.
„Tere päevast, proua Boothman!” tervitas Tina teda. „Mul on tagapool praegu tegemist. Kaua ei lähe. Teie vaadake seni ringi.”
Proua Boothman kohmetus ja Tina teadis, miks. Vanaproual polnud tarvidust ringi vaadata. Mitte kordagi polnud ta siit midagi ostnud.
„Pole probleemi, kallike. Sean ennast siia istuma ja ootan, kuni te valmis saate.”
Ta tõmbas endale tabureti ning viskas koti kolksuga letile.
„Kas seal taga on televiisor?”
„Hm ... jah,” tunnistas Tina süüdlaslikult. „Vaatasin just võiduajamisi.”
Proua Boothman paistis olevat üllatunud.
„Ma ei teadnudki, et te hobuste võiduajamistest huvitute.”
„Ei huvitugi, lihtsalt niisama ...”
„Kas