maksuta, 6-klassilisele algkoolile. Algkoolist sai ühtluskooli esimene, keskkoolist teine aste. Ühtluskooli põhimõtete elluviimise ja algkoolide kohustuslikuks muutmisega muudeti tsaariajast pärinevad keskkoolide ettevalmistus- ja alamad klassid järk-järgult algkooliklassideks (esialgu nelja, hiljem kuue õppeaasta ulatuses).
Tallinna I Reaalkoolis2 hakati samuti loobuma ettevalmistus- ja algkooliklassidest. Järk-järgult suleti ettevalmistusklass (1920/21. õ.-a.), I klass/4. õ.-a. (1921/22. õ.-a.), II klass/5. õ.-a. (1922/23. õ.-a.) ja III klass/6. õ.-a. (1923/24. õ.-a.).
Kevadel 1922 koolis lõpetanuid polnud, sest uue koolikorralduse kohaselt läksid VII klassi (10. õ.-a.) lõpetanud edasi sügisel moodustatavasse VIII (11. õ.-a.) ehk keskkooli lõpuklassi.3 VIII klassi avamisega 1922/23. õppeaastal viidi lõpule ühtluskooli põhimõttel rajaneva uut tüüpi keskkooli välja arendamine ning Tallinna I Reaalkool hakkas põhinema 5-klassilisel keskkoolil (7.–11. õ.-a.).4
Vahemärkusena olgu lisatud, et emakeelne Reaalkool sai 1923. aasta jaanuari lõpuks ka uue ja n.-ö. rahvusliku aadressi – Vabaduse puiestee 2. Nimelt otsustas linnavolikogu 17. jaanuaril paljude muude venenimeliste tänavate seas ümber nimetada ka senine Gogoli puiestee.5
1923/24. õppeaastast kehtestatud 1922. aasta keskkoolide seaduse järgi, moodustas 6-klassilisel algkoolil põhinev keskkool ühtluskooli teise astme, oli emakeelne ja usuõpetuseta. Keskkoolist sai gümnaasium, mis koosnes ühtse õppeplaaniga alamastmest ning eri õppekavadega ülemastmest. Viimane võis jaotuda kas humanitaar-, reaal-, tehnika- või mõneks muuks haruks.6 Avalikke keskkoole pidasid ülal riik ja omavalitsused. Keskkooli ülesandeks oli „haritud kodanike kasvatamine ning õpilaste ettevalmistamine kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks”.
1923/24. õppeaastast arvati 6-klassilisele algkoolile tuginev 5-klassiline Tallinna I Reaalkool avalike keskkoolide võrku ja nimetati ümber Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumiks.
1930. aasta sügisel avati Reaalis lisaks reaalharule ka humanitaarharu ning kool hakkas kandma Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi nime.
1934. aasta keskkoolide seaduse kohaselt moodustati koolis 4-klassilisel algkoolil põhinev keskkooliosa (5.–9. õ.-a.) – Tallinna Linna I Poeglaste Keskkool neile, kes tahtsid jätkata Reaalis õpinguid pärast 4-klassilise algkooli lõpetamist. Avati ka kaks III klassi (7. õ.-a.) nende poeglaste jaoks, kes soovisid jätkata Reaalis õppimist 6-klassilise algkooli põhjal. Uus kool võeti ka avalike keskkoolide võrku. Gümnaasiumiosa (10.–12. õ.-a.) kandis endiselt Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi nime.
1937. aasta koolireform tõi Reaalkooli taas muudatusi. Tallinna Linna I Poeglaste Keskkool nimetati ümber Tallinna II Progümnaasiumiks (5.–9. õ.-a.). Kuueklassilisel algkoolil põhinevad-töötavad III–V klassid (7.–9. õ.-a.) muudeti Tallinna II Reaalkooliks. Progümnaasiumi lõpetanud võisid jätkata õppimist äsja avatud Tallinna II Gümnaasiumis (10.–12. õ.-a.), II Reaalkooli lõpetanud aga eeskätt kõrgema astme majanduslikus õppeasutuses – Tallinna Majanduslikus Erikoolis (10.–11. õ.-a.). Kõigil neljal koolitüübil oli ühine maja, ühine direktor ning õpetajaskond (välja arvatud Majandusliku Erikooli eriainete õpetajad).
1939. aastal muudeti kaheklassiline Tallinna Majanduslik Erikool Vabariigi presidendi otsusega kolmeklassiliseks (10.–12. õ.-a.) kõrgema astme majanduslikuks õppeasutuseks – Tallinna II Poeglaste Kommertskooliks, mis töötas 1941. aasta kevadeni.7 Kolm ülejäänud eriharu – Tallinna II Progümnaasium ja II Gümnaasium ning Tallinna II Reaalkool – jätkasid oma vana struktuuri ja nimedega samuti 1941. aastani.
Kooli juhtkond
Kooli direktor Nikolai Kann, kes oli seda ametit pidanud Tallinna Peetri Reaalkoolis juba 1915. aastast peale, valiti 1. augustil 1920 edasi Tallinna I Reaalkooli juhiks.
1933. aasta 21. märtsil kutsuti N. Kann Konstantin Pätsi valitsuse haridus- ja sotsiaalministriks. Direktori kohustusi hakkas täitma senine inspektor (õppealajuhataja) E. Särgava-Peterson.8
Pärast tema vabastamist haridusministri ametikohalt 11. mail 1936, otsustas N. Kann Reaalkooli mitte enam naasta, vaid pensionile minna.9 Kooli direktori ametikoht jäi vakantseks ja linna haridusosakond kuulutas välja uue direktori valimised.
Valimised toimusid 12. juunil 1936 linna koolivalitsuse ruumides.10 Ajakirjandus kajastas sündmust alljärgneva lühiteatega: „Eile õhtul valis linna haridusnõukogu uue direktori linna poeglaste I gümnaasiumile ja keskkoolile (end. I reaalkool). Kolme kandidaadi hulgast valiti direktoriks praegune haridusministeeriumi kunsti- ja teadusteosakonna direktor Karl Koljo. /-/-/.
Haridusnõukogu valik läheb haridusministeeriumi kaudu kinnitamiseks riigivanemale. Uus direktor asub ametikohuste täitmisele 1. augustist, seni täidab direktori kohuseid E. Särgava, inspektori kohuseid B. Etruk.”11 Riigivanem kinnitas haridusnõukogu valiku oma 29. juuni 1936 otsusega.12
K. Koljo on meenutanud: „Minister Aleksander Jaaksoni nõusolekul, direktor N. Kannu ja Reaalkooli lastevanemate komitee soovitusel kandideerisin sellele kohale ja haridusosakonna valimiskolleegium valiski mind N. Kannu järglaseks Reaalkooli.”13 Teiseks kandidaadiks oli kooli saksa keele õpetaja Bernhard Etruk.14
27. juuli 1936. aasta „Päevaleht” aga teatas, et K. Koljo ei saavatki 1. augustist koolijuhi ametisse astuda, sest ta praegune töö haridusministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna direktorina ei võimalda senist ametiposti kohe jätta. Sestap viidati, et kuigi K. Koljo ametisse määramine jääb jõusse, võivad õppeaasta algul kooli eesotsas olla endiselt E. Särgava direktori ja Bernhard Etruk inspektori kohusetäitjana.15
K. Koljo asus siiski Reaalkoolis juba õppeaasta algul tööle, sest 2. septembril valiti haridusministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna uueks direktoriks Juhan Vasar.16
K. Koljo töötas Reaalkooli kõigi nelja (kooli)haru direktorina kuni 1940. aasta suveni.
Reaalkool inspektor oli 1919. aastast kuni 1933. aasta märtsini E. Särgava-Peterson, kes pärast direktor N. Kannu kutsumist haridus- ja sotsiaalministriks, määrati 65-aastaselt direktori kohusetäitjaks. E. Särgava-Petersoni asemel sai inspektori kohusetäitjaks K. Koljo.
1. oktoobril 1935, mil K. Koljo kutsuti haridus- ja sotsiaalministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna direktoriks, nimetati inspektori kohusetäitjaks B. Etruk.17
Kui K. Koljo määrati 1. augustil 1936 Reaalkooli direktoriks, asus E. Särgava-Peterson taas inspektori ametikohale, kust siirdus pensionile 1. augustil 1938. Kooli inspektoriks valiti samast ajast Anton Lipping.18
Oluline roll kooli asjades kaasarääkimisel oli pedagoogika- ehk õppenõukogul, kuhu kuulusid kõik õpetajad. Kooli majandusasjade lahendamisel andis tuge lastevanemate komitee.
Kooli lipp, aastapäev, tähtsündmused ja müts
Kooli lipust oli juttu juba käesoleva koguteose esimeses köites. Reaalkooli lipu tekke ja pärast sõda kadumamineku kohta pole kahjuks viimastelgi aastatel õnnestunud kooli arhiivist ega mujalt mingeid andmeid leida. Sestap tuleb ilmselt teadmiseks ja tõsiasjaks võtta Artur Paomehe (1926) alljärgmist, väga loogilist arutluskäiku: „Kui võtta tõena Ferdinand Peterseni (1909 TPR) teadet, et 1881. aastal Tallinna linnavalitsus keeldus lubamast Tallinna Reaalkoolil kasutusele võtta kooli lipuna Tallinna linnalipu otsest koopiat, kuid lubas kasutada samu värve, siis võib oletada, et Reaalkool laskis valmistada koolilipuks sini-valge pikitriibulise lipu, mis funktsioneeris kooli lipuna, kuni kool 1884. aastal sai endale kingituseks uue lipu. Endist lippu ei hävitatud, vaid säilitati mälestusesemena, leides endale koha direktori kabinetis. Teine võimalus on see, et koolil lihtsalt oli koolilipu kõrval ka linna lipp, mida tähtpäevadel kasutati ülespanemiseks koolihoonel.
Igal juhul oleks järgmiseks küsimuseks: kas direktor Kann, määratud vastselt Tallinna Reaalkooli direktoriks, teadis lähemalt kooli lipust, või võttis ta endastmõistetavana, et tema kabinetis olev lipp on kooli lipp. Tuleb tähele panna, et 1884. aastal koolile annetatud lipul oli saksakeelne pealiskiri (Petri-Realschule zu Reval 1881 – M. K.) ja see lipp oli