või? Kogu aeg oled ju sina palga välja maksnud. Kas täna teeb Anne seda siis vä?”
Ma olin juba segaduses ning vaatasin abi otsivalt meie koka poole, kes oli vanemas keskeas ja ümara maavanaema tüüpi naisterahvas. Anne, kes parajasti nõusid pesumasinast välja võttis ja masinasoojasid õlleklaase käterätiga üle poleeris, raputas vaikides pead. Küllap ta juba teadis, millal on aeg rääkida või millal on aeg vaikida.
„Vale vastus!” teatas boss võidukalt. „Need samad ülbitsevad kliendid seal tagumises nurgalauas – nemad on need, kes sulle täna õhtul palka maksavad! Nende taskust tuleb su palgaraha. Mina olen oma kohvikuga siin kõigest vahendaja, kes raha ühest taskust teise tõsta aitab.”
Anne avas nõudekapi ja hakkas sinna demonstratiivse kolinaga klaase sisse laduma. Teda tundus alati ärritavat, kui keegi temast noorem jälle targutama hakkas ja mingeid uue aja teooriaid loopis.
„Kas sa arvad, et mul pole õigus, Anne?” pöördus boss tema poole.
„Ah, Sass, mis sa targutad,” rehmas Anne käterätiga. „Näed, et tüdruk on juba nutma hakkamas. Teine alles 16-aastane ja käib juba tööl. Pole iga laps nii tubli, et ise raha teeniks. Sa tead ju neid äsja Tallinna kolinuid: paar kuud alles seal elanud ja ajavad ninad püsti juba nagu oleks sündinud linnamehed. Kõik teised on rumalad matsid ja maakad.”
Anne tuli mu juurde ning kallistas mind kõvasti: „Sa oled tubli, Kerttily! Jumal teab, et sul on praegu tööd vaja. Egas leib ise lauale tule! Eriti nüüd, kui ema enam pole. Pea vastu! Kõik kliendid pole sellised. Ja sina, Sass, ära kiusa tüdrukut rohkem!”
Mul oli hea meel, et Anne mu kaitseks välja astus. Vähemalt keegigi hoolib minust veel. Ma ei mäletanudki, millal keegi mind viimati kallistanud oli. Vist ema matuste ajal, aga need olid poolvõõraste inimeste ebameeldivad, pealesurutud kallistused, mis tekitasid ebamugavust, mitte ei lohutanud nagu Anne kallistus praegu.
„Aga mul on ju õigus!” õigustas boss ennast. „Pidage alati meeles – mitte ülemus ei maksa palka, vaid kliendid maksavad! Ja see on piisavalt hea põhjus, et nende ebaviisakusest, ülbitsemisest ega muust sellisest mitte loksutada lasta.”
„Aga nad loobivad salvrätte ja tikke põrandale...” üritasin end õigustada. „Ja siis irvitavad ja käsivad mul neid asju üles korjata, et mis segadus siin valitseb? Kas kohvikut üldse ei koristata või? Nagu mina süüdi oleks, et nemad käituvad nagu kuradi kaheaastased…”
„Ära lase ennast sel segada, idioote on igasuguseid ja nii mõnedki neist juhtuvad meie kohvikusse sisse astuma. Nagu vanarahvaski ütles – võta suhu, mitte südamesse!” lohutas Sass ja muheles nagu alati, kui tal õnnestus tavaline jutt ropumaks pöörata.
„Teinekord lihtsalt kükita, kui pead midagi maast üles võtma selliste meesterahvaste lähedal, kellel seljaajuripats jalgade vahele kukub ja seal noore naisterahva uppis tagumiku ja dekolteest paistvate rinnakumeruste peale tukslema hakkab,” õpetas ta seejärel. „Kükitamine seondub meeste ajudes ainult pissivate naistega, mitte sellistega, kellele taha torgata saaks. Usu, keegi ei loobi asju maha, et kükkis naist vaadata.”
„Ah, Sass, sa ei pea noore tüdruku juuresolekul rumalat juttu hakkama ajama!” keelas kokatädi Anne. „Teine puhas ja rikkumata ning sina oma nilbe jutuga siin...”
„Ei aja ma rumalat juttu midagi! Ma olin Tallinnas piljardiklubis tööl. Nii kui noored naised mängima tulid ja tagumikud laudade kohal urvakile ajasid, nii tegid kõik mehed oma mängus pausi. Kohe oli näha, kes on eluterve ja funktsioneeriv mees ja kes kuradi pederast,” õigustas Sass. „Sina oled siin klienditeenindaja ja ei pea ennast sellest segada laskma. Mida kenam oled, seda rohkem jootraha jäetakse ja seda rohkem nad mulle siia kassat tegema tulevad. Ainus, millest tuleb lasta ennast segada, on see, kui nad ilma maksmata minema kõnnivad. Külm arve tähendab, et sinu palk kõndis ka minema. Kuni aga maksmisega probleeme pole, seni oled sina võitja ja nemad.... ”
Boss mõtles veidi, et sobivamat sõna leida: „Mitte kaotajad, aga raha loovutajad. Kaotajad oleks nad siis, kui nad midagi oma raha eest vastu ei saaks, aga nad ju saavad kohvikus soojas istuda ning juua ja süüa kogu raha eest. Kui neil ikka nii palju raha on...”
Sass tuli ja patsutas mu õlale. Ma kangestusin alati, kui ta liiga lähedale tuli. Ta ei olnud ebameeldiv, aga temas oli midagi, mis ei lasknud mul tema läheduses vabalt olla. Võibolla see teadmine, et ta on kõrgemal positsioonil kui mina. Et temal on võim ja mina olen alluv, madal, nõrk, eikeegi...
Siis aga näitas boss laua poole: „Ja nüüd võta kandik kaasa, läheme korjame kõik tühjad klaasid ja taldrikud kokku.”
Tõusin kiiresti ja lipsasin temast mööda. Mõne inimese energia oli liiga ärritav. Sass, minu boss, oli üks neist inimestest, kelle liiga lähedale sattumist ma pigem vältisin, sest mul hakkas imelikult ebamugav. Kasutasin võimalust, et temast eemale saada ja võtsin kandiku. See oli nüüd kui kilp meie vahel ning ma olin valmis astuma bossi selja taga köögist välja. Vastu oma hirmudele seal tagumises lauas.
„Kui neil ninaesine tühi on, hakkab imelik niisama istuda ja nad peavad uuesti tellima,” seletas Sass ukselingist kinni hoides ja köögist välja minekuga viivitades. „See aga tähendab suuremat sissetulekut meile. Ja vaata, et sa ei võta ühtegi sellist klaasi ilma küsimata ära, millel isegi vaid sentimeetri jagu midagi sees on – siis nad hakkavad oma õigusi nõudma ja nende mälu järgi oli klaas vähemalt kolmveerandi ulatuses veel täis!”
Noogutasin. Olin seda sama loengut juba tööle asumisest saati kuulnud. Mõnes versioonis käskis ta kurjustavatele ja kaebavatele klientidele valge paberi ette anda, et iseenesest juba see liigutus tekitavat ametliku atmosfääri. Kirjutades viha lahtub, sest paari rea kirja panemine ning selle mustvalgel nägemine näitab neile endile ka kätte, kui tühised nad on, kui nad isegi kaebust ei oska korrektselt kirjutada.
„Tead, idioote on igasuguseid!” kõlas mu kõrvus jälle Sassi kuulsaim lause, mis talle kunagi vist ka hauakivile graveeritakse. „Parem on meid kaitsvatest reeglitest kinni pidada ja alati enne küsida, kas võib ära viia. Mõni ahv istub oma lonksukese veega vahel mitu tundi või soojendab oma sulanud jäätist neli tundi, peaasi et lauda kinni hoida saaks, ja mitte midagi pole sellistega teha! Viskad välja, siis järgmisel päeval terve Facebook kajab sellest ja loomulikult ei olnud klient ise milleski süüdi. Oli siin lihtsalt oma inglinimbusega ja kuldmünte muneva hanega ja tahtis vaid tassikest teed, mitte polnud tegu purjus ja oksendava või laua taga magava tolgusega, kellele õlut võlgu ei müüdud.”
Sass lõpetas lõpuks ukselingi soojendamise oma peopesas ning lükkas ukse lahti. Kõndisin tema kannul aeglaselt kohviku tagumise nurga suure laua juurde, kus laiutas neljane seltskond poolpurjakil kahekümne viie aastaseid rullnokki, kunagi kohalikus gümnaasiumis ühes klassis käinud tüübid.
„Peremees, teenijatüdruk on laisk sul!” lärmas üks poolpurjus rullnokk laua tagant. „Tikud vedelevad igal pool maas, nii võib veel jalad murda!”
Lauatäis rullnokkasid lahvatas naerma.
„Mida te irvitate, ah? See võib vabalt olla too viimane õlekõrs, mis kaameli selgroo ja jalaluud murrab, ja kes meile kahjutasu maksab luumurdude pärast, ah?” tänitas sama rullnokk ja hakkas siis ähvardama. „Mul on endine naabripoiss advokaat. Igavene tropp oli, aga vaat kui anname praegu kooli kokkutuleku ajal kohtukeissi käiku, et meie elusid taheti kohalikus kohvikus ohtu seada. Siis saab ta kodukandimeeste ees tõestada oma võimu ja vägevust ja et enam nii tatine tropp ei ole!”
„Mis sa nende ränipulkadega sahmid, ega enam mingi kiviaeg pole!” muigas Sass nende lälina peale. „Osta parem korralik tulemasin! Aga, mehed, vaadake, et sees suitsetama ei hakka! Politsei hoiab kõvasti silma peal praegu, kui rahvast rohkem linnas liigub. Käivad ja kontrollivad meie valvekaamera linte ka kogu aeg, nii kui midagi linnas juhtub. Näed, kaamera on seal üleval nurgas. Nii et pidage meeles: suitsetada tohib ainult ukse taga. Seal on ka prügikast konide jaoks.”
„Teame, teame! Ega me mingid kolhoosiaegsed ole,” teatas noormees selle peale.