kõva protsendiga. Piitre ei julge meest pahandada, sest ehk viimaks võtavad vägisi või panevad vangi või ajavad kaela mõne raske maksu. Lubab siis asja põhjalikult järele mõtelda ja palub selleks aega. Türklasel muidugi pole selle vastu midagi, egas tal siis nii täna-homme pole vaja seda raha, aga nii tuleviku jaoks mõne suure sõja pidamiseks. Kuid kaval on see türklane. Hakkab meelitama Piitret, kutsub endaga kaasa. Piitre muidugi läheb ka. Kuid teel nad pöörduvad sisse mitmesse lõbusasse paika, kus Piitregi on õige agar ja julge kõigis asjus, sest siin võõras maa, ega keegi näe ega tea. Viimaks nad jõuavadki selle suure türklase kodusse. Sääl ta kutsub välja kõik oma naised ja sugulased. Piitre näeb sääl kenu naisi ja üks neist on nii väga ilus, et meeldib väga. Türklane märkab seda kohe ja kingib selle naise Piitrele. Hoopis omale seda naist Piitre muidugi ei tahakski, kuid peab võtma vastu. Siis algavad ilusad päevad tolle naisega. Muidugi Türgimaal kõik on võimalik, sest sääl naistele on pääasi, et ükski mees ei näeks nende nägu, muu pole nendele suurem asi. Nii see elamine poleks kuigi suur patt. Kuid lõpuks türklane hakkab käima pääle, et kas annad juba raha või ei. Siis Piitre mõtleb ja mõtleb, et kas laenata nendele või mitte. Otsustab viimaks, et ei anna kah, sest kes teab, võib olla nad ei maksa tagasi. Ja nõuda nende käest ka ei saa, mis sa teed üksinda kogu riigile.
Aga ei maksakski olla nii, et kõik läheks alati väga hästi. Mõnikord võib ka natuke hädaohtu olla ja väikest õnnetustki, kuid sellest peab pääsema ilusti üle. Näiteks Piitre aimaks, et türklastel on haudumas midagi halba tema vastu. Ta ei teeks sellest väljagi, et see kõik on temale teada, kuid nad hiiliksid salaja sadamasse, hüppaksid äkki kõik mõnele väljamaa laevale ja sõidaksid edasi Hiinamaa poole. Aga Türgi sõjalaevad tuleksid tüki aja pärast nähtavale, et neid võtta kinni. Siis Piitre jookseks laeva kapteni juurde, annaks talle suure summa raha, et kihuta nüüd, vennas, niipalju kui laev võtab. Kapten siis kallaks ilmatu hulga naftat ja bensiini tulle ning türgi sõjalaevad jääksid maha.
Kümne päeva pärast paistaks Hiinamaa rand. Laev ujuks ranna lähedalt. Piki merekallast kasvaks tihe palmimets ning nii mõnegi põõsa vahelt vahiks merele lõvi karvane pää. Mõne kõrge palmi otsas istuks ahv ja teeks veidraid näovigureid.
Pärastpoole rand muutuks liivaseks. Sääl võiks näha, kuidas tiigrid ajavad taga väiksemaid loomi ja kuidas verstapikkune madu neelab valget elevanti. See sääl on kole maa, sest puid ja põõsaid sääl pole. Küll aga vedeleb maas paks kiht surnud loomade ja inimeste luid.
Hiinamaa päälinnal on ümber suur hiina müür, mitu sülda kõrge. Näljased lõvid ja tiigrid käivad öiti sääl väravate taga ulumas, et pääseda linna. Seda kuuldes rahvas lukutab oma maja uksed ja on kõvasti hirmul. Piitre oma julgete poistega aga läheks kohe sellele linnamüürile vaatama neid loomi. Kohe Piitrel tekiks kaval nõu. Ta muretseks igale poisile pika köie. Köie üks ots seotaks kõvasti müüri külge, teise otsa lüüakse silmus ja visatakse lõvile kaela. Kui siis silmus tõmmataks pingule, siis loom vist küll arvab paremaks joosta metsa tagasi, kuid juba on hilja. Rabelemisega ja vinnamisega ta poob enese ära. Järgmisel päeval iga mees saab omale lõvi naha, mille topivad täis kojutoomiseks.
Muidugi nende kuulsus tõuseks spllega ka oma jao. Mõne päeva pärast rikas hiina mõisnik saadaks linna kakskümmend kaamelit pasunapuhujatega, et kus on need julged poisid, tulgu kõik tema juurde külla ja hoidku kõht tühi suureks söömiseks ja joomiseks. Vaat sääl alles läheb lugu lahti…
Kuid see lugu enam ei läinud lahti. Juba Piitre oli koduväraval, juba koer Reku hüples ta ees kõigi nelja jalaga õhku, et anda oma sõbrale suud. Kõik see Hiinamaa ja kakskümmend kaamelit pasunapuhujatega lagunesid laiali ilma mürata ja kärata. Ruttu see vallamajast tagasitulek oli läinud, et ei tunnudki. Ja vastik oli kõik see kodu ja see tüütu koer Reku, kes nii pääletükkiv oma sõprusega.
Ja kui Reku uuesti hüppas kõrgele, et oma külma ninaga ulatada Piitre huuli, siis sai ta haleda vopsu vastu külge. Ta saapanina trehvas just koera valusasse paika, et see karjudes jooksis tüki maad kõrvale ja jäi süüdlasena umbusklikult vahtima, kas see on ikka seesama hääsüdamlik Piitre või ei ole, või kui on, kas ta siis pole läinud hulluks öisel käigul, ning kui on tõesti hull, siis kuidas see juhtus, mispärast ja kus kohal?
Juba õuel tundus toa läpastunud õhku. Kuidagi ei taha astuda sisse, on vastik. Kas mitte minna ja teha uus käik vallamajani ja lõpetada see talupoiste lõbus reis Türgi- ja Hiinamaale?
Ta läkski tagasi teele. Väga kaugele siiski ei läinud, sest tundis, et kõht oli õhtust jagu tühi. Ja Hiinamaa ei tulnud enam kuidagi tagasi, iga pilk koduhoonetele või nurmenõlvakuile lükkas jällegi segi kõik. Pöördus siis tagasi, et minna tuppa.
Öisel taeval veel kihutasid pilved. Mõnel hõredamal kohal Piitre nägi, et kuukass ikkagi veel ajas taga pisikest tähehiirt. Polnud jõudnudki veel lähemale. Kuid viltu vajunud oli kuu lai sirp, nagu komistunud ägedal jooksul, ning ta tähekese poole sihitud terav ots ja järellohisev lai keskkoht nagu väljendasid mingit ruttamist, nagu tahaks ütelda tähele ja kõigile nägijaile, et oot-oot, küll saan su, kuradi, veel kätte, kuhu sa pääsed mehe käest.
Kuid kunagi vist kuu ei jõua järele tähele nagu Piitregi ei saa kunagi Türgi- ja Hiinamaale. Kuid, vaata, kuu jookseb ometigi. Ja ülehomme, kui jällegi jõuab vallamajja kolm korda nädalas ilmuva ajalehe number, küllap siis Piitregi taas ajab taga kaugeid maid, viib kogu valla sulastest tühjaks, kõik peremehed jätab kimpu kibedal tööajal ning reisib oma suurearvulise saatkonnaga palavapäikselisil mail, elab üle kummalisi juhtumusi ja teeb kuulsaid tempe, tundes õnnelikke tunde kaugel oma elu ja tulevikumurede pisikesist saadanaist.
Toas aga selgus, et üks kiri oli Piitrele, teine peremehele. Piitrele on määratud tulumaksu kolm krooni, peremehele kaheksa krooni ja kuuskümmend senti. Uus pisike visahingeline saadan oli sündinud juurde.
ÜLE JÕE
Millest oli nukker Piitre meel? Kas vist sellest, et kerkisid esimesed heinakuhjad niitudele, need esimesed sügise kuulutajad. Need tüsedad hahkjad tombud luhtades ja kodupõldude äärseil heinamail ütlevad ju igale silmale selgel keelel, et ilusam osa suvest on seljataga. Et on vilksatanud mööda suvihari ning nüüd kõik läheb libamisi ja kiiresti sügise poole. Et nägematu käsi hakkab nüüd varastama öil ja päevil põldudelt ja puilt, metsadelt ja maalt, kuni korra kogu maailm abituna ja alasti ägab hirnuva põhjatuule karedais hoolimatuis kaisutusis.
Kuid see lugu, nii puudutav kui ta ka ei olnud, ikkagi ei võinud tuua Piitrele nii märgatavat tuska. Piitre ju elanud ilmas palju, näinud igasuguseid asju, elanud üle keerulisimaidki juhtumusi, olnud kummitiste küüsis, kannatanud pahandusi ning seedinud suurimaid muresid — mis siis tähendaks see sellele mehele, et mõne kuu pärast tulevad hallaööd ja sügisevihmad, et lehed langevad puudelt ja karjad ammuvad haledakeeli tühjadel näljastel nurmedel, et lilled on kadunud ja kägu ei kädista enam kuusikus ega päike soenda kärbseid majaseinal. See mure võis küll olla Leenal, kes sammus Piitre kõrval, sest see Leena on sootuks teisest luust-lihast kui Piitre, on ebausklik ja arg, pehme südamega ja nutupäri silmadega. Leenat võis küll rusuda suvekao nukrus, sest temagi ju sammunud tummana tüki aega Piitre kõrval, hingates tunduva hädatsusega, vahtides tusasilmil jalge ette maha.
Nad tulid hilisel suviõhtul kaugelt heinamaalt. Piitre õlal olid vikatid, kuna Leena kandis rehasid. Palju maad oli koduni ning juulikuu öös tundus juba ehakustutajate ja tähesüütajate vargseid hiilimisi. Millegi pärast tol õhtul kuu oli kadunud, selges taevas ei leidunud teda, kuigi Piitre mäletas kindlasti, et eelmisel õhtul ta oli taevas juba varakult. Nõrgad tähekesedki vahtisid vist mujale, neid oli taevas vaid mõni unine täpp, nagu kuuma heinakuu päeva kõrvetuse sõrrusuitsu olid nad mattunud või jõest tõusev udu oli ulatunud nendeni. Kuid polnud aeg veel väga hiline. Üle metsade kajas vahel kaugeilt heinamailt heinaliste öötulede mant kriiskavaid huikeid, millele järgnesid minuteidkestvad vaheajad, et kuulata kuidas kajakandjad viivad häält edasi mitmesse ulatusse, üle mitme metsa ja mitme maa ning kuidas hüüdja oma hääl tervitab teda veel säält maailma lõpurajalt, kust edasi tungida ei suuda enam häälgi. Üle mitme linna, üle tuhandete