Kohtuniku naine. Ann O'Loughlin

      „Kuidas mina sellest midagi ei teadnud?”

      „Ta pidas elu väikestest mõnudest väga lugu,” tähendas Angie, tõstis klaasi ning lasi valgusel läbi kristalli kilgendada. „Kohtuniku terviseks!” Ta sirutas klaasi ette ja lõi valju kõlksuga Emmaga kokku. „Head võid sa talle ju ikka soovida.”

      „Võib-olla,” pomises Emma kanapeele istudes. „Ma ei öelnud matusel midagi.”

      „Ma märkasin seda.”

      Emma võttis pudeli ja valas endale törtsu juurde. „Öeldakse, et kui sul pole midagi head öelda, siis ole parem vait.”

      „Emma, kohtunikul oli palju muresid, sa peaksid teda ehk paremini tundma õppima.”

      „Ma elasin koos temaga üheksateist aastat ja sellest mulle piisas. Pealegi on praegu juba liiga hilja.”

      „Kunagi pole liiga hilja, Emma.”

      „Mis sa sellega öelda tahad?”

      „Inimesel võib olla palju erinevaid tahke.”

      „Ära pane pahaks, aga pole vaja hakata mulle loengut pidama.”

      Angie tõusis. „Pole mõtteski. Selleks peaksime enne teineteist paremini tundma õppima.”

      „Ma ei mäleta sind sellest ajast, kui ma siin elasin.”

      „Ma olen siin elanud ainult kümme aastat. Sina oled kaksteist aastat ära olnud.”

      „Sa arvad, et ma ei peaks ta raamatuid ära viskama.”

      „Pole minu asi seda öelda. Need võivad päris väärtuslikud olla. Kas sind ei huvitaks lasta need ära hinnata?”

      „Ma tahan neist lihtsalt lahti saada.”

      „Tule täna ööseks minu juurde? See oleks ehk parem, kui ihuüksi siin suures vanas majas olla.”

      Emma raputas pead. „Ma ei lase sel kohal endast võitu saada. Mitte nüüd, kui teda enam pole.”

      Angie pani klaasi lauale. „Sa tead, kus ma olen, kui peaksid mind vajama.” Ta kummardus, et „Iirimaa kohtulahendite” köide maast üles tõsta.

      „Las ta olla seal.”

      „Ma lihtsalt mõtlesin ...”

      „Palun, sa ei tea midagi, Angie. Ta armastas õigusteadust, millelegi muule tema hinges ruumi ei jätkunud.”

      „Ma ei tahtnud sind pahandada.”

      „Pagan võtaks, ma ei olegi pahane, olen lihtsalt tüdinud kuulmast, milline kena mees minu isa – kohtunik – oli.”

      „Sul on praegu raske, aga ajapikku läheb kergemaks.”

      „Ta oleks kahtlemata mu pärandusest üldse ilma jätnud ja kõik St Stephen’s Greeni härrasmeesteklubile pärandanud.”

      „Ma ei usu, et su isa nii oleks teinud. See on su kodu.” Angie patsutas Emma pead. „Ma saan ise välja.”

      Emma ei vastanud, kuid kummutas pudeli klaasi sisse tühjaks ja istus kirjutuslaua taha.

      Ta kössitas pruuni kohvri kõrvale ja hakkas sealt asju ükshaaval välja võtma, veeretades iga eset käte vahel, enne kui selle ettevaatlikult kirjutuslauale asetas. Ta raputas lahti veel ühe kurrutatud linase seeliku ja imetles selle peeni tihedaid volte, mis horisontaalis üle kanga jooksid. Ta tõstis seeliku värvlikoha talje juurde ja avastas, et see oli peaaegu täpselt tema mõõtu. Voodririie oli sulgpehme. Vöökoha siseküljel selja taga oli moekunstniku nimi: Sybil Connolly, Dublin. Pitsiribadega kaunistatud valgel pluusil seisis sama silt, nagu ka lühikesel mustal jakil. Emma võttis kärmelt riided seljast. Seelikut selga tõmmates oleks ta äärepealt ühe voldi oma kihlasõrmusega katki rebinud. Ta ajas sõrmed harali ja jäi kätt silmitsema: suure sinise kiviga sõrmus, mille nad olid ostnud ühel Sydneys veedetud nädalalõpul, ja väike kuldsõrmus, mille Sam oli talle esimest korda sõrme torganud, kui nad olid Kolme Õe kalju vaadet nautinud. Emma võttis need kullast sõrmused nüüd endal sõrmest, teadmata õieti, mida nendega teha, olles kindel ainult selles, et ta ei suuda enam nende raskust kanda. Ta avas kohtuniku kirjutuslaua ülemise sahtli ja poetas sõrmused rohelisest marmorist tuhatoosi.

      Pluusi riidega kaetud nööbid nõudsid natuke pusimist, jakk oli pehmest villasest riidest. Need rõivad nõudsid ehteid, eriti kvaliteetseid ehteid. Isegi ta sõrmused poleks sobinud. Ta võttis kätte väikese, toasusside vahele kiilutud parfüümipudeli ja luges sildilt: „Evening in Paris”.

      Kui ta korgi pealt keeras, kerkis pudelist kerge aprikoosivarjundiga magus lillelõhn, nagu oleks ta ema vaim tuppa astunud. See oli kõik, mis tema emast alles oli. Kas sellest pidigi mälestuseks piisama – paarist rõivatükist, parfüümist, teise inimese elatud elu meenutusest? Emma vajus isa nahktugitoolis kössi, ta õlad langesid longu ja silmist purskusid pisarad. Ta oleks pidanud minema hotelli, mõtles ta, selle asemel aga läks ta trepist üles oma vanasse magamistuppa, kus seisis katmata, kleepuvniiske madratsiga voodi ja kus õhk oli kopitushaisust paks. Ta tõmbas end vana koolimantli alla kerra ning oli liiga kurnatud, et tunda muret selle pärast, et on selles suures vanas majas ihuüksi.

      Kuues peatükk

      Bangalore, India, märts 1984

      Vikram sirutas end rõdul välja ja ootas. Varsti saadab Rhya talle siia kohvi. Ta sulges silmad ja kuulas linna hingamist. Väljast kostis päevaks ettevalmistusi tegevate tänavapühkijate perekondade omavahelisi hõikeid, nende jutuvada kerkis kahe puu vahele tõmmatud puldanvarikatuse alt aeglaste voogudena üles. Nooremate kõne musikaalsus ja pehme kõla ning vanaema kõrge kärisev hääl kandus vongeldes temani, nende sõnad moondusid selle teekonna jooksul. Kalakaupmees oli peatunud ja pakkus valjuhäälselt oma kaupa, oodates, et naised korvid alla laseksid. Majahoidja jälgis meest pingsalt, valmis teda koos kalakorviga minema peletama.

      Üha valjenev linnakära kerkis üle Vikrami pea ja imes temast energiat. Kuidas ta igatses olla tagasi Chikmagaluris, kus õhk oli vaikusest raske ja istanduse töölised küürutasid keskendunult taimede kohal; kus mäed, kõrged ja tugevad, toetasid taevasse sirutuvaid siniseid uduvihmavarje. Üle jalgtee libiseva roninastiku oranž välgatus, köögist kostvad hakkimise ja tulel panni liigutamise helid, kui kokk seal päevaks toitu valmistas; kaugemalt, tööliste kivimajade poolt kostev tasane jutukõma.

      Perekonna maahäärber oli vana ja päevinäinud hoone, kivist seinte ja põrandatega, millele olid laotatud vaibad, et need talvekülma teravust pehmendaksid. Rajatud paljude hektarite suuruse kohviistanduse majandamiseks kasutatav hoone oli aastakümnetega vähe muutunud. Ainus silmatorkav luksus oli varahommikune kohvijoomise tseremoonia pärast seda, kui Vikram oli töölised kokku kogunud, neile päevaks juhised kätte jaganud ja nad tööle saatnud. Kõrgetest hõbedastest kohvikannudest valati väikestesse portselantassidesse kanget musta kohvi ja kuuma auravat piima. Selle rituaali oli sisse seadnud Vikrami isa ja Vikram ei näinud mingit põhjust seda muuta. Portselantassid, mille oli endaga kaasa toonud ta ema, olid näinud ka paremaid päevi ja mõnel oli siit-sealt kild küljest pudenenud, aga Vikram polnud raatsinud neid ära visata. Selle asemel käskis ta teenijatel neid hoolega hoida ja seda nood ka tegid, sest keegi ei tahtnud peremeest pahandada.