ütlesin.
Ma toon.
Tema sammud kaugenesid. Lõin laubaga vastu vanniserva, et tähelepanu vaagnavalust eemale juhtida. See oli tuline valu, just nagu kisuks kogu mu sisikond üheks väikeseks puntraks kokku. Sammud tulid tagasi ja vannitoa uks paotus paar sentimeetrit. Bobbi libistas sisse karbi ibuprofeeni. Roomasin sinna ja võtsin tabletid ja Bobbi läks ära.
Viimaks läks õues valgeks. Bobbi ärkas üles ja tuli vannituppa, et mind elutoa diivanile aidata. Ta tegi mulle tassi piparmünditeed ja ma istusin kössakil ja hoidsin tassi kohe häbemeluu kohal T-särgi vastas, kuni see hakkas kõrvetama.
Sa piinled, ütles ta.
Kõik piinlevad.
Aa, ütles Bobbi. Diip.
*
Ma polnud Philipiga sugugi lõmpsinud, öeldes, et ma ei taha tööd. Ma ei tahtnudki. Mul polnud oma tulevase rahandusliku jätkusuutlikkuse suhtes mingeid plaane: ma polnud kunagi tahtnud millegi tegemisega raha teenida. Olin varasematel suvedel teinud mitmesuguseid miinimumpalgaga tööotsi – saatnud meile, üritanud võhivõõrastele inimestele telefonitsi midagi maha parseldada ja nõnda edasi – ning uskusin, et pärast ülikooli lõpetamist tuleb neid veel. Ehkki teadsin, et viimaks tuleb mul täiskohaga tööle minna, ei fantaseerinud ma päris kindlasti ealeski säravast tulevikust, kus mulle makstakse mingi majandusliku rolli etendamise eest raha. Vahel tundus see suutmatusena huvituda omaenese elust, ja see ajas mind masendusse. Teisalt tundsin, et mu huvipuudus rikkuse vastu on ideoloogiliselt eluterve. Olin järele vaadanud, milline oleks keskmine aastane sissetulek, kui maailmamajanduse kogutoodang jagataks võrdselt kõigi vahel, ja Vikipeedia andmeil pidi see olema kuusteist tuhat dollarit. Ma ei näinud põhjust, ei poliitilist ega majanduslikku, miks ma peaksin eales rohkem raha teenima.
Kirjandusagentuuris oli meie ülemuseks Sunny-nimeline naisterahvas. Sunny meeldis nii Philipile kui ka mulle väga, aga Sunny ise eelistas mind. Philip suhtus sellesse rahulikult. Ta ütles, et ka tema eelistab mind. Sunny vist teadis sügaval sisimas, et ma ei taha kirjandusagendina töötada, ning on isegi võimalik, et see tõsiasi tõstis mind tema silmis esile. Philipit vaimustas agentuuris töötamise mõte ilmselgelt, ning ehkki ma ei kritiseerinud teda eluplaanide tegemise pärast, tundsin, et mina ise jagan oma vaimustusi arukamalt.
Minu karjääri küsimus huvitas Sunnyt. Ta oli väga avameelne inimene, kes tegi alati värskendavalt avameelseid märkusi, ja see oli üks asju, mis mulle ja Philipile tema juures kõige rohkem meeldis.
Aga kuidas oleks ajakirjandusega, küsis ta minult.
Ulatasin talle parajasti lõpetatud käsikirjade patakat tagasi.
Sind huvitab maailm, ütles Sunny. Sul on teadmisi. Sulle meeldib poliitika.
Meeldib või?
Ta hakkas naerma ja vangutas pead.
Sa oled nutikas, ütles ta. Sa pead ju ometi midagi tegema.
Järsku ma abiellun raha pärast.
Ta rapsas käega.
Mine tee tööd, ütles ta.
*
Esinesime tol reedel linna keskel ühel ettelugemisel. Suutsin iga luuletust pärast selle kirjutamist esitada umbes kuue kuu jooksul, misjärel ei suutnud ma enam selle poole vaadatagi, avalikust ettelugemisest rääkimata. Ma ei teadnud, mis seda protsessi põhjustab, kuid mul oli hea meel, et need luuletused läksid ainult ettekandmisele, mitte avaldamisele. Nad hõljusid aplausi kõma saatel eeterlikult minema. Tõelised kirjanikud ja ka maalikunstnikud pidid enda tehtud koledaid asju igaveseks vaatama jääma. Mulle käis närvidele, et kõik, mis ma tegin, oli nii kole, aga ka see, et mul pole julgust selle koledusega silmitsi seista. Olin seda teooriat Philipile seletanud, aga tema oli ainult öelnud: ära tümita ennast, sa oled päris kirjanik.
Tegime Bobbiga esinemiskoha WC-s meiki ja rääkisime mu uusimatest luuletustest.
Mulle meeldib sinu meestegelaste juures see, ütles Bobbi, et nad kõik on jõledad.
Ei ole nad kõik jõledad midagi.
Parimal juhul on nad väga ebamäärase moraaliga.
Kas mitte me kõik pole sellised, küsisin.
Sa peaksid kirjutama Philipist, tema pole problemaatiline. Ta on „tore”.
Bobbi tegi sõna tore ümber õhku jutumärgid, ehkki Philipi kohta arvas ta seda tõepoolest. Bobbi poleks eales kedagi ilma jutumärkideta toredaks nimetanud.
Melissa oli öelnud, et tuleb tol õhtul kah kohale, aga me nägime teda alles pärastpoole, no nii pool üksteist või üksteist. Ta istus Nickiga koos ja Nickil oli ülikond seljas. Melissa õnnitles meid ja ütles, et meie etteaste oli talle tõesti väga meeldinud. Bobbi vaatas Nicki poole, nagu ootaks ka temalt komplimenti, ja see ajas Nicki naerma.
Ma ei näinud teie esinemist, ütles ta. Ma just jõudsin kohale.
Nick on sel kuul Royalis, ütles Melissa. Ta mängib „Kassi kuumal plekk-katusel”.
Aga te olite kindlasti suurepärased, ütles Nick.
Las ma toon teile mõlemale midagi juua, ütles Melissa.
Bobbi läks koos temaga baarileti juurde, nii et jäime Nickiga kahekesi lauda. Lipsu tal polnud ja ülikond nägi kallis välja. Mul oli liiga palav ja ma muretsesin higistamise pärast.
Kuidas etendus läks, küsisin.
Aa, mis, täna või? Pole viga, aitäh.
Ta võttis parajasti mansetinööpe ära. Ta asetas need lauale oma klaasi kõrvale ja ma märkasin, et neid kattis värviline email, art déco stiilis. Mõtlesin, et imetleks neid valjult, aga siis tundsin, et pole selleks suuteline. Tegin hoopis, nagu otsiksin üle õla Melissat ja Bobbit. Kui ma tagasi pöördusin, oli Nick telefoni välja võtnud.
Ma tahaksin seda näha, ütlesin. Mulle meeldib see näidend.
Sa peaksid siis tulema, ma võin sulle piletid kinni panna.
Kuna ta rääkimise ajal pilku ei tõstnud, olin kindel, et ta ei mõtle seda siiralt või vähemalt unustab selle jutuajamise kiiresti. Ütlesin lihtsalt midagi jaatavat ja mittesiduvat. Nüüd, kus Nick mulle tähelepanu ei pööranud, võisin teda lähemalt vaadelda. Ta oli tõesti erakordselt nägus. Arutasin endamisi, kas inimesed lihtsalt harjuvad ära, et nad nii hea välimusega on, ja tüdivad sellest viimaks, aga seda oli raske kujutleda. Mõtlesin, et kui mina oleksin nii hea välimusega nagu Nick, oleks mul arvatavasti kogu aeg lõbus.
Vabandust, et ma ebaviisakas olen, Frances, ütles ta. Mul on ema telefoni otsas. Ta saadab nüüd sõnumeid. Ma peaksin talle ütlema, et räägin luuletajaga, see avaldaks talle võimsalt muljet.
No kust sa tead. Järsku ma olen kohutavalt halb luuletaja.
Nick naeratas ja libistas telefoni põuetaskusse tagasi. Vaatasin tema kätt ja vaatasin eemale.
Ma olen küll hoopis teist juttu kuulnud, ütles ta. Aga järsku saan järgmine kord ise otsustada.
Melissa ja Bobbi tulid jookidega tagasi. Märkasin, et Nick oli mu nime vestlusesse poetanud, just nagu tahaks näidata, et mäletab mind meie viimasest kõnelusest. Muidugi mäletasin ka mina tema nime, aga ta oli vanem ja mõnevõrra kuulus, nii et tema tähelepanu meelitas mind väga. Ilmnes, et Melissa oli nende autoga linna tulnud ning seetõttu oli Nick olnud sunnitud pärast etendust meiega ühinema, et koju küüti saada. Paistab, et see korraldus polnud välja mõeldud just Nicki mugavust silmas pidades, ning ta nägi meie vestluse ajal valdavalt väsinud ja tüdinud välja.
Melissa saatis mulle järgmisel päeval meili, öeldes, et nad olid meile järgmiseks neljapäevaks kaks teatripiletit kõrvale pannud, aga et ärgu me põdegu, kui meil teised plaanid on. Ta lisas Nicki meiliaadressi ja kirjutas: juhuks, kui teil on vaja ühendust võtta.
4