et tegemist on täiesti ontliku vennaga.“
„Tean, et ontlikud vennad sulle ei istu, aga sul pole pääsu. Jah, ta paistab olevat igati ontlik sell, usaldusväärne kolleeg, aga kellelgi pole õrna aimu, millesse ta end segas või mis temaga juhtus, kuigi mina isiklikult kardan halvimat … Kuulad sa üldse mind?“ põrutas ta, muutes järsult oma hääletooni.
„Lahkus riigist?“
„Pole eriti tõenäoline. Viimastel päevadel on seda üritatud vaid kaks korda ja tulutult. Põhjatuul pole naljaasi.“
„Haiglad?“
„Loomulikult mitte midagi, Mario.“
„Hotellid?“
Vana raputas pead ja toetas küünarnukid lauale. Paistis, et tal oli igav.
„Poliitiline varjupaik mõnes motellis, bordellis või põrandaaluses baaris?“
Vana naeratas viimaks. Huulte vaevumärgatav liigutus sigari kohal.
„Tõmba lesta, Mario, aga pea meeles, mis ma sulle ütlen: järgmine kord teen sul elu kibedaks, süüdistan lugupidamatuses ja puha.“
Leitnant Mario Conde tõusis püsti. Ta võttis toimiku vasakusse kätte, kohendas püstolit ja andis seejärel loiult au. Ta hakkas just minema, kui major Rangel lasi käiku ühe oma järjekordse hääletooni, otsides sellega ebaharilikku tasakaalu, mis pidi ühtaegu väljendama nii pealekäimist kui ka uudishimu.
„Mario, luba ma esitan sulle kaks küsimust.“ Ta toetas pea kätele. „Kulla poiss, miks sa üldse politseinikuks hakkasid? Lase käia, ütle see ometi välja.“
Krahv vaatas Vanale näilises arusaamatuses otsa. Ta teadis, et tema ükskõikne asjatundlikkus ajas ülemuse segadusse, ja ta nautis oma üürikest üleolekut.
„Ma ei tea, boss. Olen püüdnud sellest kaksteist aastat aru saada, aga mul pole ikka veel aimugi. Ja teine küsimus?“
Major tõusis püsti ja tuli laua tagant välja. Ta silus oma vormi ülemist osa, õlakute ja auastmetega jakki, mis oli arvatavasti just keemilisest puhastusest tulnud. Ta silmitses leitnandi kingi, pükse, särki ja nägu.
„Kuna sa juba politseinik oled, siis millal suvatsed sa hakata vastavalt riides käima? Miks sa korralikult habet ei aja? Vaata ennast, sa näed haiglane välja.“
„Major, te esitasite kolm küsimust. Tahate kolme vastust?“
Vana naeratas ja raputas pead.
„Ei, ma tahan, et sa Moríni üles leiaks. Tegelikult mind ei huvitagi, miks sa politseinikuks hakkasid või veel vähem see, miks sa neid luitunud pükse kannad. Minu huvides on, et see asi kiiresti korda saaks. Ma ei kannata, kui ministrid mulle survet avaldavad,“ ütles ta, andis omalt poolt masinlikult au, istus uuesti laua taha ja vaatas, kuidas leitnant Mario Conde kabinetist lahkus.
JUHTUM: TEADMATA KADUMINE
Avalduse esitaja: Tamara Valdemira Méndez
Aadress: Santa Catalina 1187, Santos Suárez, Havanna
Isikukood: 56071000623
Amet: hambaarst
Juhtumi kirjeldus. Neljapäeval, 1. jaanuaril 1989 kell 21.35 pöördus avalduse esitaja kõnealusesse politseijaoskonda, et teavitada, et kadunud on kodanik Rafael Morín Rodríguez, avalduse esitaja abikaasa, kelle alaline elukoht on eelnimetatud aadressil, isikukood 52112300565, tundemärgid: hele nahk, helepruunid juuksed, sinised silmad, pikkus umbes 180 cm. Avalduse esitaja sõnul naasid nad nimetatud Rafael Morín Rodríguezega 1. jaanuari esimestel tundidel pärast kolleegide ja sõpradega tähistatud vana-aastaõhtut koju, veendusid, et nende ühine laps magab oma toas koos avalduse esitaja emaga, suundusid magamistuppa, heitsid magama ja järgmisel hommikul, kui avalduse esitaja üles ärkas, oli kodanik Rafael Morín Rodríguez juba kodust lahkunud, kuid avalduse esitaja ei pööranud sellele esialgu suuremat tähelepanu, sest mehel olevat kombeks kodust oma asukohast teavitamata lahkuda. Keskpäeva paiku helistas avalduse esitaja pisut murelikuna Rafael Morín Rodrígueze sõpradele, kolleegidele ja samuti ettevõttesse, kus kodanik töötab, saamata mehe asukoha kohta mingit teavet. Nüüd oli ta juba väga mures, sest kodanik Rafael Morín polnud kasutanud endale kuuluvat autot (Lada 2107, numbrimärk HA11934) ega oma tööautot, mis oli garaažis. Pärastlõunal helistasid avalduse esitaja ja kadunud isiku kolleeg kodanik René Maciques Alba mitmesse haiglasse, saamata positiivseid tulemusi, ja käisid haiglates, millega polnud võimalik telefonitsi suhelda, saades samuti üksnes negatiivseid tulemusi. Kell 21 pöördusid avalduse esitaja ja kodanik René Maciques Alba kõnealusesse politseijaoskonda eesmärgiga esitada käesolev avaldus kodanik Rafael Morín Rodrígueze kadumise kohta.
Valveohvitser: srs Lincoln Capote
Avalduse number: 16-0101-89
Jaoskonnaülem: v-ltn Jorge Samper
1. lisa: teadmata kadunud isiku foto
2. lisa: teadmata kadunud isiku tööalane teave ja isikuandmed
Alustada juurdlust. Tõsta 1. prioriteeditasemele, Havanna linna piirkonnavalitsus.
Ta nägi vaimusilmas avaldust esitavat Tamarat ja jäi kadunud mehe fotot uuesti silmitsema. See oli nagu magnet, mis uhtis pinnale ammuseid igatsusi, allasurutud kurbust, päevi, mida ta oli nii palju kordi soovinud unustada. Foto pidi olema hiljutine, sest paber läikis, ent see võinuks olla ka kakskümmend aastat vana ja mees näinuks ikka samasugune välja. Kas tõesti? Tõsijutt, sest isegi dokumendifotodel paistis ta südamlik ja eluraskustest puutumata: higi, akne, rasvumine ja tärkavad tumedad habemetüükad olid talle võõrad, temas oli midagi paleuslikku ja täiuslikku, mis meenutas inglit. Aga praegu oli ta kadunud isik, politseitöös peaaegu igapäevane juhtum – järjekordne tööülesanne, mille ta oleks tahtnud sinnapaika jätta. Mida paganat küll toimub, mõtles ta ja tõusis laua tagant, tahtmata lugeda aruannet laitmatu Rafael Morín Rodrígueze isikuandmete ja töötamisega seotud teabe kohta. Oma väikese kabineti aknast sai ta imetleda enda arvates üpris impressionistlikku vaadet, mida ilmestas igivanade loorberitega ääristatud tänav, päikese käes laiali valgunud roheline värvilaik, mis kosutas tema valutavaid silmi – teisejärguline maailm, mille iga saladust ja muutust ta hästi tundis: uus varblasepesa, kuivama hakanud puuoks, värsked igihaljad lehed, mis tõmbasid tähelepanu oma ebamäärase tumerohelise värviga. Puude taga oli näha kõrgete võrede ja siledate seintega kirikut, mõnd vaevumärgatavat hoonet ja taamal merd, mida võis aimata vaid valguskuma ja eemalt hoovava lõhna järgi. Tänav oli tühi ja soe, aga tema enda pea oli pulki täis ja pisut sassis, ta mõtles, kui väga tahaks ta istuda nende loorberite all, olla jälle kuueteistkümnene, et tal oleks koer, kelle eest hoolitseda, ja pruut, keda oodata: ta istuks seal nagu üks suur narr, teeks näo, et on väga õnnelik, sest tal oli peaaegu meelest läinud, et on võimalik õnnelik olla, ja võib-olla õnnestuks tal koguni parandada oma minevikku, millest pidi saama tema tulevik, ja oma elukäiku loogiliselt ette arvestada. Arvestuste tegemine meeldis talle, ta prooviks teistmoodi elada, see pikk eksimuste ja juhuste jada, mis oli kujundanud tema olemasolu, ei võinud korduda, pidi olema mõni viis, kuidas seda ümber teha või vähemalt katkestada, proovida teistsugust valemit või õigupoolest teistsugust elu. Ta seedimine paistis olevat maha rahunenud, kuid ta soovis, et pea oleks selgem, et süveneda sellesse minevikust kerkinud juhtumisse, mis tõotas rikkuda igatsetud nädalavahetuse häirimatu olesklemise. Ta vajutas sisetelefoni punast nuppu ja palus seersant Manuel Palaciose enda juurde saata. Miks ei võiks ma olla nagu Manolo, mõtles ta, ja tänas õnne Manolo-suguste inimeste eest, kes oskasid üksluised tööpäevad juba oma kohaloleku ja optimismiga meeldivaks muuta. Mõõdukalt auahne Manolo oli hea sõber, kelle diskreetsuse peale võis kindel olla, ning Krahv eelistas teda kõigile ülejäänud seersantidele ja assistentidele, kes jaoskonnas juurdlusega tegelesid.
Ta nägi klaasukse taha kerkimas varju ja seersant Manuel Palacios astus koputamata sisse.
„Arvasin, et sa pole veel tulnud …“ ütles ta ja hõivas Krahvi laua ees ühe tugitooli. „Siin ei toimu midagi, vennas. Oh sa püha perse, milline