üha palavamaks. Minusse ronis mingitsorti roidumus ning mu silmalaud muutusid tinaraskeks. Olin viimaks nii uimane, et jäin, selg vastu purgi seina, hingitsema. Lakkusin huuli, et need päris kokku ei kleepuks, kuid isegi see osutus raskeks ülesandeks!
„Kas NII ma surengi?! Kuivan siin kokku nagu mingi viimne roju, ilma et mind avastataks? Kui nõme! ÜLINÕME!“
Ma ei teadnud enam, millele või kellele loota. Kõik, absoluutselt kõik näis trööstitu …
Sellises seisundis möödus mitu tundi. Ja ega ma seda aega väga enam arvestanudki. Mis mõtet sel olnuks? Lõpp oli lähemal kui eales varem.
Kuni kaks lindu, uskuge või mitte, horisondile ilmusid! Need olid täiskasvanud, korralikult rasvased merelinnud, naerukajakad! Suled valged, nokad värvilised, aga pea ning tiivaotsad süsimustad. Olin taolisi näinud tihti üle koduküla lendamas, aga päris lähedalt polnud näinud neist ühtki.
Mu pähe kargas uljas mõte, et kui ma kohe tegutsen, siis ehk pääsen. Hüppasin pikemalt aru pidamata püsti ning hakkasin lehvitama.
„Linnud, ae! Mina siin! Kuulete vä?!“
„Ma olen siin! Mina! Erki!“
Lehvitasin aina hoogsamalt, kartes, et nad ei tee must väljagi. Aga oli see siis kahjuks või õnneks, raske öelda, kuid vahetult enne ülelendu jäid nad mu kohale hõljuma ning pidasid aru, mis edasi. Ma ei tea, kas nad nüüd päris tülli läksid, aga üks arvas paremaks edasi lennata, samal ajal kui teine jäi purgi kohale hõljuma. Ta vaatas mind, endal peas pärlitaolised punnsilmad, nagu oleks ma ei tea kes.
Nojah, kui tihti ta ikka viieteistkümne sentimeetri pikkust kaevurikülapoissi näeks?
Siis aga surus ta tiivad tihedalt vastu keret ning sööstis alla, otse mu purgi peale. Lõi küünised ümber klaasi, nii et laevuke poolenisti vee alla plumpsatas, ja ütleme nii, et taas läks suht ärevaks!
„KUULE! Võta rahulikult!“
„SINA jah! Kuuled või?“
Ma ei tea, kas ta sai minust aru, aga kuulatama ta igatahes jäi. Kallutas pead, justkui kalkuleerides, mida mu jutust arvata. Ta oli üllatavalt juhmi olekuga, kuid samas jube suur. Peaaegu sama suur kui mu kolmeliitrine laevuke. Ehk siis minust ikka mitu-mitu korda suurem!
Viimaks lind vastas, nokatoksatusega. Purk kõmises.
„JOPPANTOONIO!“
„Jäta mu purk rahule!“
Aga lindu mu jutt ei huvitanud. Oi, kus sa sellega! Ta toksatas veel, ja veel! Lained kiigutasid meid üles ja alla, kuid kajakal näis sellest siiralt poogen. Ta ei kartnud midagi!
„Ära toksi!“
„Kuuled või?!“
Toetusin vastu seina, et tasakaalu mitte kaotada, ning olin üliärevil. Tema aga aina toksis, nii et mu purk sai täis täkkeid, millest omakorda jooksis laiali terve rodu peeneid mõrasid.
„Lõpeta ära! Ära jama!“
„HAIGE LIND SELLINE!“
Aga mida rohkem ma ärritusin, seda agressiivsemaks ta muutus. Mu pahandamine ei toiminud, absoluutselt mitte! Kajakas aina tagus ja tagus! Seintesse tulid üha pikemad mõrad. Purk pragises. Mu kurku kerkis hirmuklimp ja see ei kadunud ära ka siis, kui ma mitu korda neelatasin.
Olukord oli ikka väga hapu!
Juba ma kujutasin ette, kuidas lind klaasile lõpliku paugu annab, tehtud august pea sisse pistab ning järgmiseks mu kas libeda saagina alla kugistab või, mis veelgi hullem, aeglaselt ja piinarohkelt tükkideks toksib.
„Mine ära!“
„Sa ei ole normaalne!“
2
HAIGE LIND
Mu selg oli vastu klaasi ning kuhugi kaugemale mul enam minna polnud. Ja oi, talle see meeldis! Kajakas kontrollis olukorda ikka täiega! Ta jätkas toksimist, tehes aeg-ajalt pause, kuid mitte väsimusest, vaid lihtsalt selleks, et uurida, kuidas see mind end tundma paneb. Ja ütleme nii, et väga hästi ei pannud!
Imekombel pidas purk veel vastu.
Siis aga, nähes, et mu purgil on vihmakeebist kaas, muutis lind plaani. Lõi noka sellesse ning, naksti, kiskus ühe tõmbega pealt! Ja minu kallis keep, mille olin saanud oma eelmiseks, neljateistkümnendaks sünnipäevaks, oli järgmisel hetkel lainetes. Kahjutundmiseks aega polnud.
Nagu kartsin, pistiski kajakas pea purki ja irvitas mulle otse näkku. Seda nähes ei suutnud ma enam end tagasi hoida ning pistsin üürgama: „KASI MINEMA, VASTIK LIND! MA ÜTLEN SULLE, KASI MINEMA!!!“
Kuid lind, olles sünni poolest kiskja ja kergelt erutuv kõigest, mis talle vähegi vastu hakkas, nautis seda. Oi, ja kuidas veel! Mu karjumine oli kui paitus tema kõrvadele.
„SA EI TULE SIIA! SEE ON MINU PURK!“
„KUULED VÕI?! MINE ÄRA! KASI MINEMA!“
Trampisin jalgadega, nii kuis jõudsin, kuid kajakas pressis aina sissepoole ja üha edasi. Kusjuures ta paindus ütlemata hästi!
Tõmbasin põlved vastu kõhtu krõnksu ning pistsin pea jalge vahele, moondudes sel kombel võimalikult pisikeseks palliks. Kajakas aga pressis aina sügavamale ja sügavamale. Ilmselgelt mõistis ta mu abitust ning teadis, et minust vastuhakkajat ei ole.
„Ess Oo Ess! Ess Oo Ess!“
„Kus sa oled?! KAS SA EI KUULE VÕI?!“ kõmistasin põlvede vahelt.
Piilusin korraks välja, kuid niipea kui ma seda tegin, kahetsesin. Kajaka suust väljus erkpunane märg keel, pikk ja lai nagu labidas. See aina lähenes ja lähenes. Mu juuste silitamisest jäi puudu vaid sentimeeter!
Pistsin röökima.
Kujutan ette, et mu karjumine võis olla päris vali. Panin ikka täiest kõrist! Võimalik, et isegi kõvemini kui mu väikevend Raido, kui talle kolki andsin. Ja täiesti võimalik, et valjemini kui mu ema, kui ta mind sünnitas.
Hea meelega oleksin karjunud lõpmatuseni, kuid kuna õhk mu kopsudes sai otsa, siis võttis maad vaikus.
Hauavaikus.
Lind oli pooleldi sees ja pooleldi väljas ning keel jätkuvalt välja sirutatud. Ta oli valmis mu kerre virutama viimse löögi, kabelimatsu. Et mitte oma lõppu näha, surusin silmad tugevasti kinni ning kujutasin ette, et olen purgist kadunud.
Ja teate mis?! Hetkeks see isegi toimis! Mu ette viirastus kogu mu senine elu. Kõik viisteist aastat, mis selja taha jäänud.
Hulk pilte ja mälestusi.
Mulle meenus, kuidas ma väikese põnnina mööda koopapõrandaid roomasin, seljas vaid marlist mähkmed.
Kolmeseks saamine ja esimene tõsiseltvõetav sünnipäevapidu.
Või siis see, kuidas ma isa süles olin. Ja see, kui ta mind kukil kandis.
See oli lapsepõlv. Ilus!
Järgmisena kangastus mu silme ette see, kuidas ma kooli läksin. Tohutu raske seljakott, mis suht tihti katki läks ning mille nurkadest pliiatsid pidevalt välja tulid. See polnud enam nii tore.
Siis esimesed kooliprobleemid. Algul asjade koju unustamised, siis poolikud ja lõpuni tegemata kodutööd. Esimese märkuse saamine. Ja siis teise ning kolmanda.
Sealt edasi läks kõik allamäge. Mul kadus isu õppida ning juba kolmandas klassis viskasin esimest korda poppi. Ehk siis, ma ei läinud kooli ja selle tarbeks mõtlesin välja igasugu põhjendusi. Tänu sellele sattusin kusjuures randa, ja see oli asi, mida ma