Sellised me oleme. Golnaz Hashemzadeh Bonde

ei tee ja see pani mind imestama. Ma arvan, et ta tavatses luuletusi lugeda Masoodile. Et ta loodab, et saan niimoodi ta isa kohta täita. Aga ma ei saa. Me istusime diivanil ja Aram keris jalad enda alla.

      „Ema, kuula: Mu isa ütles: kuna sellesse mulda ei ole maetud mitte keegi, kes kuulub sulle, siis see ei ole sinu muld.”

      Ma vaatan teda tühjal pilgul.

      „Kas mõistad?” küsib Aram. „Kuna sellesse mulda ei ole maetud mitte keegi, kes kuulub sulle, siis see muld ei kuulu sulle.” Aga nüüd oleme me matnud siia isa.”

      Aram vaatab, kuidas ma vaikin, ja lisab, nagu oleks sellest abi:

      „Selle on kirjutanud üks Pärsia naine.”

      Ma tahan öelda, et see on jabur. Esiteks ei olegi muld kellegi oma, see on lihtsalt patriootlik jama. Muld ei kuulu mitte kellelegi. Su isa kremeeriti