oma ja eesoleva auto vahele väikese augu. Ta nihkus edasi, üritades samal ajal mõelda, mida küll selga panna, kuulates ühe kõrvaga, kuidas Kenzie ja Kennedy arutasid, mida Jasmine võiks kanda, juhul kui ta saaks Boomeriga abielluda. Neid ei ajanud segadusse mitte niivõrd kleit kui pruudikimp. Kuidas kass sellega altari ette kõnniks?
Gabby vaatas pargiservas seisvaid üksikuid lapsi ja leidis nende seast Makayla. Kasutütar oli pikka kasvu ja võimatult pikkade jalgadega. Ta heledad juuksed ulatusid poolde selga. Ta kandis lühikeste pükste peal avarat varrukateta särki. Ta oli ilus ja ikka veel pisut vilajas, aga paari aasta pärast on ta sundimatu ilu selline, mida kõik naised kadestavad.
Makayla meenutas vägagi oma rabavalt ilusat ema. Gabby tundis end nende kõrval lühikesena ja paksu tagumikuga, kuigi see polnud Makayla süü.
Ta peatas auto ja vaatas, kuidas tüdruk autole läheneb. Makayla meeleolu hinnata püüdes tõmbus tal sisimas krampi. Sel nädalavahetusel pidi tüdruk minema ema juurde, mis tähendas, et ta tuju võib olla hea või halb.
„Tere,“ tervitas Gabby rõõmsalt, kui Makayla autoukse avas.
„Tere.“ Makayla istus sisse, kinnitas turvavöö ja pöördus kaksikute poole. „Tere, pontsikud.“
„Makayla!“ tervitasid tüdrukud teda rõõmsalt.
„Meie arust peaks Boomer ja Jasmine abielluma,“ lisas Kennedy. „Valges kleidis.“
„Äh. Minu arust ei sobi Boomerile valge kleit või mis teie arvate?“
Kaksikud puhkesid naerma. Gabby naeratas, kujutades ette valges tüllkleidis taksikoera.
„Mitte Boomer,“ parandas Kenzie. „Jasmine.“
„Ah soo, no see on hoopis teine lugu.“
Gabby pinge andis järele. Makayla tuju oli normaalne. Sel nädalal ei oota ees karjumine ja uste paugutamine. Ega pahur vaikimine. Ta seab end ema juurde minekuks valmis ja on nelikümmend kaheksa tundi ära. Võimalik, et pühapäeva õhtu tuleb kohutav – nii see tavaliselt oli –, aga pole mõtet nii pikalt ette mõelda.
Viieteistkümneaastastele omased meeleolumuutused olid Makaylal suhte tõttu emaga võimendatud. Nende suhe oli parimal juhul ettearvamatu. Vahel tahtis Candace olla täiel määral ema, hetk hiljem aga leidis, et tütar on talle üksnes tüliks. Kahjuks polnud tal midagi selle vastu, et seda fakti ka Makaylaga jagada.
Gabby üritas mõista, et sellega kaasnevad raevuhood ja masendus polnud temaga seotud. Makaylal oli vajadus kedagi süüdistada ja tema oli turvaline sihtmärk. Kui asjad läksid keeruliseks, oli alati võimalik otsida lohutust šokolaadist ja teadmisest, et olgu mis on, Makayla armastab oma poolõdesid.
Gabby sõitis läbi reedeõhtuse liikluse. Lühikese jupi läbimiseks Pacific Coast Highwayl kulus ligemale veerand tundi, aga oma rajooni jõudes jäi autode hulk vähemaks.
Gabby lapsepõlv oli möödunud siinsamas lähedal. Ta oli oma õdede-vendadega käinud samas algkoolis, kus käivad Kenzie ja Kennedy. Ta käis samas keskkoolis kus Makayla. Ta teadis, kus lastele meeldib aega veeta, teadis täpselt, kui kaua läheb kojujõudmiseks ning kiireimat teed kodu juurest randa.
Vahel mõtles ta, mis tunne oleks kolida siia kuskilt mujalt. Avastada Mischief Bayd täiskasvanuna. Temale oli siin kõik läbi ja lõhki tuttav.
Ta keeras maja ette. Makayla väljus autost ja avas tagumise ukse, et kaksikud välja aidata. Gabby läks majaust lahti keerama. Ta kuulis juba Boomeri tervitushaukumist ja uksekraapimist lootuses välja saada. Ainus asi, mis takistas teda läbi ukse tungimast, oli Andrew’ paigaldatud metallplaat.
Niipea kui ta ukse avas, tuhises Boomer temast mööda oma tüdrukuid tervitama. Sest kuigi Boomer armastas kogu oma karja, olid Makayla ja kaksikud tema tüdrukud. Ta käis neil sabas ja üritas neid talitseda ja kui nad tema reeglitele ei allunud, tuli kitule.
Ta jooksis ümber tüdrukute ringiratast ja haukus suurest rõõmust, just nagu ta poleks neid juba mitu nädalat näinud. Gabbyl oli tahtmine talle öelda, et tema oli enamiku päevast kodus olnud, aga võis arvata, et see ei avalda koerale vähimatki muljet.
Makayla ja kaksikud lõpetasid koera silitamise ja tulid maja poole. Boomer trügis nende vahelt läbi ja sööstis avatud ukse suunas. Tüdrukud järgnesid talle. Gabby veendus, et Jasmine pole vabadusse putkanud, astus siis sisse ja lükkas ukse kinni.
Kell oli ligemale neli. Tema rehkenduse kohaselt oli tal vähem kui kaks tundi, et kaksikutele tegevust leida, õhtusöök hakkama panna, anda loomadele süüa ja muuta ennast lohakast koduperenaisest eduka Andrew Shaeferi glamuurseks ja võluvaks abikaasaks. See ei ole kerge.
Ta läks otsemat teed kööki ja pani koti töölauale, kuhu kogus kõik oma asjad. Seejärel heitis ta pilgu seinakalendrisse, kus olid värvikoodidega kirjas nende kõigi tegevused. Makayla ema tuleb tütrele kella kuueks järele, Gabby ja Andrew pidid lahkuma veerand seitse ja lapsehoidja Cecelia saabuma kolmveerand kuus.
„Emme, kas ma võin kanda täna õhtusöögi ajal oma lillat kübarat?“ küsis Kenzie kööki joostes. „Kennedy tahab kanda rohelist kübarat. Aga minule meeldib lilla rohkem. Sellel on suled ja pits ka.“
„Kas sa tõid mu tumedad teksad keemilisest puhastusest ära?“ küsis Makayla samuti kööki tulles. „Mul on neid sel nädalavahetusel vaja. Ema viib mu kinno ja õhtusöögile ja see tähendab, et me lähme peende kohta.“
„Tõin. Need on minu toas.“
Ja sa teaksid seda ka ise, kui oleksid vaevunud vaatama. Aga seda ta ei öelnud. Samuti mitte seda, et tema arust oli jabur, et viieteistkümneaastasel lubati saata teksad keemilisse puhastusse. Kas ta ei võiks neid siis koos teiste riietega ise pesta? Aga Gabby otsustas, et kui tuleb kasutütrega lahingusse minna, siis igatahes mitte keemilise puhastuse pärast.
Makayla istus köögisaare äärde pukile. „Ema ütles, et viib mu stilisti juurde ja laseb juukseid lõigata. Võib-olla lasen lõigata tuka. Ma jõuan selle enne kooli algust välja kasvatada. Noh, et kui see mulle ei meeldi.“
Ta sirutas rääkides ristatud sõrmedega pikad käsivarred graniidist lauaplaadile. Kenzie jälgis teda ja Gabbyl oli selge, et hommikusöögi ajal näeb ta sama poosi. Sest kaksikutele meeldis üle kõige vanemat õde jäljendada.
„Võib-olla lähme kooliasju ostma. Ta saab näidata mulle kõiki sügiskollektsiooni riideid, mis pole veel müüki jõudnud. Raamatud vaatasime juba üle ja valisin mõned asjad välja.“
Candace oli ühe peene kaubamaja sisseostja ja tal oli ligipääs paljudele asjadele, kaasa arvatud stiilid ja brändid, mis olid tavaostjatele veel kättesaamatud. Gabby püüdis end veenda, et see on ju tore, et Makayla tunneb end emaga koos erilisena. Nii see ju peakski olema. Ning suurema osa ajast ta isegi peaaegu uskus seda.
Makayla kehitas dramaatiliselt õlga. „Sellepärast et mul on trendidele silma.“
„On.“
Makayla uuris Gabby põlvini ulatuvaid kottis pükse ja lohmakat sinist T-särki, mille rinnaesisel oli plekk ja servas väike auk.
„Kui tahad, võin rääkida isaga, et lasta sulle teha stiilinõustamine.“
„Tänan. See on sinust väga armas, aga pole vaja.“
Ta veenis end, et asi pole nii hull. Makayla oli üsna hea laps. Tal olid oma tujud, aga reeglina olid nende põhjuseks hormoonid või ema. Ta armastas oma väikesi õdesid ja hoolitses nende eest.
Keeruliseks tegi asja aga näriv tunne, et Makaylat ei koheldud pereliikmena. Tema oli pigem nagu auväärt külaline, kelle hiilguslikul orbiidil kõik teised keerlesid. Nagu näiteks keemiline puhastus. No tõesti? Teksad? Või siis see, et Makaylal polnud midagi kaksikute valvamise vastu, kui Gabby seda palus. Aga üksnes tund aega. Mitte kunagi tervet õhtupoolikut või õhtut. Ja isegi paar minutit lastevalvet oli alati suur teene – mitte kunagi midagi sellist, mille peale Gabby oleks saanud kindel olla. Makaylale ei tohtinud