noogutas, oodates rohkem üksikasju. Mina pöörasin pilgu autoaknast välja.
„Ta laulis seda pala, ta oli selle poolest kuulus. Ta ütles, et ka mul on hea hääl ja et õpetab mulle laule. Ta oli minuga alati nii kannatlik.“
„Nii et ta suri üsna noorelt?“
„Jah, liiga noorelt.“
Teine kontserdipool kestis kauem, kui olin oodanud. Kanoonik pidas suure reede jutluse, enne kui muusika uuesti alata sai. Ma mõtisklesin, miks Robertile see muusika meeldib ja miks ta tahtis sellel päeval siia tulla. Lapsena harjusin ma pikki muusikalisi etteasteid vaikselt kuulama. Ma kuulsin kord, kuidas Tanja seda oratooriumi nii kaunilt esitas. Ma poleks oodanud, et see on midagi, mis Robertile nii väga meeldiks. Viimaks lauldi passiooni viimaseid sõnu.
Und rufen dir im Grabe zu:
Ruhe sanfte, sanfte Ruh!1
Kanoonik palus meil püsti tõusta ja ülistuslaulu laulda ning siis oli jumalateenistus lõppenud. Kui me tõusime, et kirikust lahkuda, panin ma käe Roberti käevangu. Ta tundis selle liigutuse üle heameelt ning me kõndisime kivitrepist alla varajase õhtu kargusse.
1 Ja hüüame sulle hauda: puhka rahus! Toomas Siitani „Johannese passiooni“ tõlge, aastast 1995.
KATHY
MAI
Ma olen nüüdseks kolm nädalat tööl tagasi olnud ja see on hoopis keerulisem, kui oleksin osanud ette kujutada. Ma olen üdini väsinud ja maailm oleks justnagu millegi pehme ja uduse sisse mähitud, mis mind eemal hoiab, ja ma pean väga kõvasti pingutama, et sellest läbi tungida. Ma lugesin artiklit ühest kõrge koha peal töötavast naisest New Yorgis, kes oli tagasi tööpostil vaid kaks nädalat pärast esimese lapse sünnitamist, kannustades end tagant ja jõudes kõigega õigeks ajaks valmis, ja ma mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on.
Miks ma siis võtsin vastu ametikõrgenduse ja hakkasin toimetajana tööle? Sest see ajakiri on Briti kõige prestiižsem arhitektuuriajakiri, ja sellepärast, et Philip Parr helistas mulle koju ja ütles, et töö on minu, kui seda tahan. Temal mõlkus meeles endine Kathy, olen ma kindel. Ma mõtlesin ka, et see on midagi, mis on olnud mu mõtteis aastaid, ja ma kahetseksin, kui selle võimaluse kasutamata jätaksin. Ma ei taibanud, kui väsitav on töötada täiskäigul väikese lapse kõrvalt.
Ma sain tööpäevaga kontoris ühele poole. Õhtul, pärast seda, kui Billy oli magama jäänud, tukkusin ma supi ja salati kõrval ning Markus ütles: „Mine magama, sa näed kurnatud välja. Ma koristan ise.“
Ma sirutasin end meie laial voodil teki all välja ja olin ääretult tänulik väljavaate eest olla meelemärkuseta ning magasin viis ja pool tundi järjest, mis on pikim katkestamatult magatud uni üle mitme kuu. Ma ei tea, miks ma ärkasin. Markus magas sügavalt, selg minu poole, ja ma panin käe ümber ta kõhu, mis on veetlevalt pehme ja karvane ülevalt ning vormis altpoolt. Ta liigutas end ja magas edasi. Ma vaatasin digitaalkella, mis näitas 02:57. Ma ronisin voodist välja ning läksin Billyt vaatama. Me kolisime ta eelmisel nädalavahetusel teise tuppa ja ma olin seetõttu ikka veel pisut rahutu. Kuid see on kaunis tuba, selle korteri üks valgemaid.
Me elame Baker Streeti lähedal ühes 1930. aastate suurhoonete kvartalis. See on vanamoodne korter pika läbiva koridori ja ebatavalise kujuga tubadega ja kuigi laed on kõrged, on korter üsna pime, mõned inimesed kirjeldaksid seda isegi süngena. See ei vastaks iialgi ühegi arhitekti arusaamale kaasaegsest ja valgusküllasest elupaigast. Mu tädi Jennie, isa õde, elas siin kakskümmend aastat, ja kui ta Cornwalli pensionipõlve pidama läks, kirjutas ta üürilepingu ja suurema osa mööblist minu nimele. Sellega aitas ta mind palju; võiks öelda, et ta aitas mu elu õigesse rööpasse. Mul oli elukohta vaja. See oli kohe pärast Eddiet, me olime püüdnud viimast lootusetut korda uuesti koos elada ning tema taas joomist lõpetada. See lõppes, nagu ikka, halvasti, ja mul oli vaja temast eemale saada. Vaatamata korteri vigadele, meeldib see mulle, sest tundub nii turvaline ja kindel ning läbi nende paksude seinte ei kosta alt tänavalt ühtki heli.
Billy keeras end selili ning magas, käed üle pea sirutatud, õndsat und. Tal on kõige armsamad virsikuid meenutavad paksud põsed ja ma tahtsin teda sülle võtta ning suudlustega katta. Kui ta sündis, täitis mind tervistav armastus, mis tekitas tunde, et mind võib siiski ees oodata hea elu. Kui nad ta mu käte vahele panid, haihtusid kõik mu hirmud, et ma ei suuda beebiga hakkama saada.
Ma kohtasin Markust Newcastle’is arhitektuurikonverentsil. Me olime samas töötoas, kus arutleti taassünni rolli üle arhitektuuris. Markus väljendas oma vaateid kõige kohta nii selgelt ja kindlalt. Ilmselgelt ei meeldinud talle töötoa arutelu juhatav mees, kes oli Londoni East Endi eduka regeneratsiooni poolest laialdaselt tuntud arhitekt. See mees oli regeneratsiooniga terve varanduse teeninud ja nad sattusid Markusega vaidlema arhitektide sotsiaalse vastutuse üle.
Markuse sõnul on arhitekti roll muuta elu linnades ja külades paremaks enamikule inimestele, mitte ainult rikastele. Me ei tohiks iialgi luua getosid rikastele ja getosid vaestele; kogukonnad peaksid alati olema üksteisega segunenud. Ma nägin, et Markus oli vaidluses ülekaalu saavutamas ning ülejäänud rühma enda poolele võitmas. Seejärel palus töötoa juhataja minul arutelust kokkuvõtte teha. Ta oli näinud, kuidas ma märkmeid tegin, sellal kui nad vaidlesid. Seejärel läksime kõik välja kohvi jooma, peale Markuse, kes jäi rühmatuppa midagi kirjutama. Viisteist minutit hiljem tuli ta minu juurde ning ulatas paberilehe, kus olid kõik tema argumendid täiuslikus loogilises järjestuses kirjas.
„Arutelu kokkuvõtte jaoks,“ lausus ta oma esimesed otse mulle mõeldud sõnad.
Markuses oli midagi, mida ei saanud märkamata jätta. Tal oli meeldiv lai nägu, suured jääsinised silmad ja kitsas sirge nina. Ma arvan, et ta märkmed olid test, mille läbisin, sest konverentsi lõppedes tuli ta minu juurde ja lausus: „Kas ma võin sulle helistada, kui tagasi Londonisse jõuan?“
Meie esimesel kohtingul viis ta mind The Widow’s Soni pubisse Bows Londoni idaosas. See oli suur, lärmakas rõõmus koht, mis asus ta elukoha lähedal. Me istusime akna ääres nurgas ja Markus osutas baarileti kohale.
„Vaata sinna üles,“ sõnas ta. „Kas näed kõiki neid rõngassaiu?“
Ma tõstsin pilgu. Sarikatel rippus erinevas vanuses ja lagunemisfaasis rõngassaiu. Mõned olid suured ja läikivad, teised väikesed ja pikast seismisest mustaks tõmbunud, ja seal rippus neid vähemalt sadakond.
„Igal aastal lisavad nad sellesse kollektsiooni veel ühe,“ jutustas Markus.
„Kui kummaline…“
„See on traditsioon. Selle pubi esimene omanik oli vaene lesknaine, kellel oli üks poeg. Poeg oli meremees ja ema ootas teda ülestõusmispühadeks koju ning hoidis ühe pühadeks küpsetatud rõngassaia tema jaoks alles. Kuid poeg ei tulnud. Naine ootas ja ootas, aga poeg ei naasnud oma reisilt kunagi. Lesknaine ei suutnud leppida sellega, et poeg on uppunud, nii et igal aastal, kui ta pühadesaiu küpsetas, pani ta ühe neist oma poja jaoks kõrvale. Ja saiakollektsioon kasvas. Ta lootis, et seni, kuni ta oma poja jaoks saiu hoiab, võib too ühel päeval koju naasta.“
„See on nii liigutav lugu.“
„Tõepoolest. Kui naine suri, avastati saiad talal rippumas ja pubiomanikud on seda traditsiooni tänini alles hoidnud. Igal suurel reedel tuleb mõni meremees pubisse ja lisab ühe pühadesaia kollektsiooni.“
„Kas saiad haisema ei lähe? No siis, kui nad vanaks lähevad ja hallitama hakkavad.“
„Kummalisel kombel ei lähe,“ vastas Markus. „Mingi aine vürtsisegus muudab nad pruuniks, kuid hallitama nad ei hakka.“
Meie teisel kohtingul korraldas ta mulle ringkäigu oma lemmikhoonete juurde East Endil. Talle meeldisid tööstushooned, need, millel oli kindel funktsioon: laohooned, trükikojad, viljahoidlad. Enamik