Fortuuna helde and. Karin Brock

      Margo kuulas mõne aja tähelepanelikult preestri häält, mis tsiteeris pühakirja. Kõik tundus olevat ühenduses sellega, mida ta otsis ja ootas. Seejärel hakkas ümbrus muutuma ning pühakojast sai jälle hallikasroheline pilt. Ja Margo seisis selle ees…

      Ärgates ei teadnud ta, kuidas oma unenägu tõlgendada. Ühte ta uskus – unes nähtud pühakoda asub tema hinges. Raskel hetkel meenub see talle ja annab uut jõudu. Nüüd uskus Margo, et võib paljutki oma elus muuta.

      Algatuseks peab ta sundima end vähemalt hommikujooksugi tegema. Selles aitas teda Alex.

      “Noh, kuidas on?” küsis mees, kui nad kooli staadionil jooksid. “Võhm pole veel väljas?”

      “Veel mitte,” vastas Margo raskelt hingeldades. Tal polnud plaanis alla anda.

      Teinud pärast jooksu mõned venitusharjutused, läksid nad koju. Teel teatas Alex ootamatult talle oma kavatsusest: “Homsest hakkame sinu uue imago kujundamisega peale. Algatuseks käime natuke mööda poode.”

      Mees patsutas talle sõbralikult õlale. Margo ajas aga lõua püsti ja teatas:

      “Mu väljanägemine on täiesti normaalne!”

      “Arvad sa tõepoolest nii?” turtsatas mees ja heitis neiule hindava pilgu.

      “Jah, just nii ma mõtlen,” vastas Margo solvunult.

      “Aga kes oli see, kes alles hiljuti lubas mind kuulata? Kui sa mind ei usalda, siis mine oma Ray juurde ja vaata, mida tema asjast arvab. Ehk teeb ta seekord oma professionaalsuses erandi ja heidab sulle mõne pilgu. Aga mul on sulle soovitus: vaata end korralikult peeglist. Aidaa! Kohtume homme kell seitse.”

      Margo sisenes majja uhkelt ja püstipäi, Alexile sõnagi lausumata. Kus nüüd leidus naise ilu hindaja! Tema kiuste ei hakka ta ühessegi peeglisse vaatama… Kuid loomulikult ei suutnud Margo vastu panna ja viskas pilgu juba esikus olevasse peeglisse. Sealt vaatas talle vastu noor lühikese soenguga kühmus olevus. Kahjuks oli Alexil õigus, ta peab oma välimuse käsile võtma. Nende mõtetega suundus Margo tööle.

      Lõuna ajal tuli raamatupoodi Margo sõbranna Constance.

      “Kuule, Margo,” teatas ta juba lävelt, “oled sa kuulnud uudist Rayst?”

      “Jah, ta on tagasi ja hakkab meie naisteajakirja välja andma.”

      “Noh, ja mis sa sellest arvad?”

      Constance istus ilma erilise tseremooniata sõbratari juurde.

      “Ma hakkan tema juures toimetuses tööle, vaat mis!”

      “Sina? Kes sind võtab?”

      “Võetakse. Peamine, et oleks soov. Ja minul see on. Tead, kui ma Rayd nägin, siis sain aru – ta on minu jaoks. Kuule, praegu pole mul aega lobiseda, kuid pärast viit olen ma vaba. Astu läbi, jalutame ja räägime.”

      “Olgu.”

      Constance väljus poest.

      Tüdrukud oli sõbrannad juba varasest kooliajast alates. Erinevalt Margost oli Constance aga alati ümbritsetud hulgast austajatest. Tal oli atraktiivne välimus: kastanpruunid juuksed, hallid silmad, hea figuur, lisaks lihtne ja heasüdamlik iseloom. Kuid siiani polnud ta suutnud endale kavaleri välja valida.

      Pärast tööd suundusid sõbrannad lõbustusparki. Õhtul oli siin alati palju rahvast, kuid seekord liikus mööda pargi hoolitsetud teid tavalisest veelgi rohkem inimesi, nagu pärast mingit pesapallimatši.

      “Millest need ootamatud rahvahulgad?” imestas Margo.

      “Rändtsirkus saabus: žonglöörid, mustkunstnikud, akrobaadid ja isegi ennustaja,” muigas Constance ja lisas ülemeelikult: “Tahad, läheme sinna? Ehk kohtame sinu kullakallist Rayd.”