Hüvasti praeguseks. Sari "Harlequin". Laurie Frankel

hiljuti, ilmselt veedab vanaema praegu aega koos Albertiga.“ Meredith ja Penny kallistasid ja nutsid ja õõtsusid koos ning Sam ootas kerge ebamugavustundega, käed taskus, moodust, kuidas taas kasulik olla.

      Näis aga, et Meredithi vanemad tundsid end vähemalt niisama ebamugavalt kui Sam. Julia hõõrus rusikasse surutud käsi katvate liiga pikkade varrukatega niiskeid silmi ja lükkas fantoomjuuksekarvu kõrva taha. Ta oli küll selgelt tänulik oma tütre sotsiaalsete pingutuste eest sellel sõnulseletamatult kohutaval sündmusel, aga iga kord, kui ta kellegi tervitusele vastas või naeratada üritas, puhkes ta uuesti nutma. Kyle andis olukorrale hinnangu ja otsustas, et Meredith tuleb endaga paremini toime kui Julia ning püsis oma abikaasa kõrval, nad olid nagu martsipanpaar pulmatordil. Ent antud kirjeldus vastas Meredithi vanematele ka siis, kui kõik hästi oli. Kyle ja Julia moodustasid ühtse meeskonna. Nad olid uhked Vaikse ookeani saareelanikud. Nad omasid vana ja kulunud keraamikastuudiot, pidasid ühes majaosas poodi, elasid ülemisel korrusel ja kasvatasid vajaliku toidu enda aias. Päevad möödusid keraamikat valmistades ja kunstist rääkides ning pikkadel vettinud jalutuskäikudel rannas ja kajakkidega rannikusoppe avastades. Seattle’isse ehk nende sugugi mitte iroonilises kõnepruugis Suurde Linna jõudmiseks pidid nad läbima pika praami- ja autosõidu. Nad ei olnud mingid kanepisuitsetajad või erakud ega isegi taimetoitlased või pesemata. Nad lõid ilusat kunsti ja elasid selle kõrvalt üsna hästi. Ent nad arendasid ka eraldumist ja eemaldumist – maailmast, päriselust ja isegi lähedastest. Neil oli vähe sõpru ning nad ei rääkinud Meredithi ega Livviega, kui viimased ise ei helistanud. Loomulikult armastasid nad oma ainsat last. Ent nad armastasid ka kahekesiolemist.

      Järsu kontrastina seisis seal aga Meredithi nõbu.

      „Dashiell Bentlively.“ Ta sirutas Samile käe hambapastareklaami naeratuse saatel.

      „Päriselt või?“ Sam naeratas ebamääraselt, püüdes mitte solvata, kuid olles samas kindel, et selline nimi ei saa päris olla.

      „Ei, mitte päriselt,“ Dashiell pilgutas silma, „aga seda ma kasutan. Isegi ema tunnistab, et see sobib algsest nimest paremini.“

      „Ma ei olnud nime valides temaga veel kohtunud.“ Meredithi tädi Maddie kehitas õlgu.

      Dashiell oli Julia venna Jeffi poeg. Tema ja Meredith sündisid samal päeval ja pidasid end kaksikuteks, kuigi lisaks sünnipäevale ja vanaemale oli neil vähe ühist. Dashiell elas Los Angeleses, mõnikord gei, mõnikord hetero, teenides raha käest kätte ja rusikast kätte kuskil Hollywoodi lähedal, aga mitte filmitööstuses. Meredith ei mõistnud ega teeselnud mõistmist ega esitanud liiga palju küsimusi, aga nad olid siiski lähedased.

      „Ma olen nüüd siis vist perekonna matriarh,“ märkis Dash pärast matuseid.

      „Aga mina?“ küsis Julia.

      „Sina ei anna mõõtu välja,“ vastas Dash. Ta korraldas korraliku vaatemängu, aga tegelikult tuli endaga vaevu toime.

      Pärast matuseid, kui kõik olid koju läinud, suundusid Meredithi vanemad tema korterisse. Onu Jeff ja tädi Maddie seadsid end sisse uhkes kesklinna hotellis, kusjuures tädi Maddie seisukoht oli ligikaudu: „Kui elus on asjad halvasti, siis telli toateenindus.“ Dashiell ööbis Livvie korteris. Seega läks Meredith Sami juurde ning too sai viimaks temaga üksi aega veeta, teda käte vahel hoida ning nautida taaskohtumist, millest ta teisel pool maakera unistanud oli. Ta ei kujutlenud kokkusaamist ehk sellisena ja oli veidi segaduses, rõõmustades jällenägemise üle ja haletsedes naist kurbuse tõttu, kuid ta sosistas armuavaldusi Meredithi merelõhnalise keha vastu ja leppis sellega.

      „Mul on kõht tühi,“ ütles Meredith järsku.

      „Päriselt?“

      „Jep, on ju imelik?“

      „Külmkapp on tühi. Ma olin kaks nädalat ära.“

      „Ma mäletan,“ märkis Meredith ja ohkas seejärel. „Ma unustasin.“

      Sam leidis soojendamiseks paar purgisuppi ja mõned kuivikud. Ta püüdis näida kurb, kuid ei suutnud rõõmu alla suruda, nautides iga hetke koos Meredithiga.

      „Ma tundsin sinust puudust,“ tunnistas Sam, mis oli kahtlemata veel pehmelt öeldud ja ühtlasi teema muutus.

      „Ma mäletan.“ Meredith naeratas ja ohkas. „Ma unustasin.“ Seejärel itsitas ta kõigest hoolimata kelmikalt ja lausus: „Parem oleks, kui sa meelde tuletad.“

      MIDA LIVVIE ÖELNUD OLEKS

      Tegemist oli raske nädalaga. Meredith ja Dash võtsid mõlemad töölt puhkuse ja asusid koos vanematega tervet teise inimese elu kokku pakkima. Sam püüdis eemal olla, kõigile ruumi jätta, kuid ta oli töötu ja nüüd sai ta viimaks kasulik olla. Esmaspäeva veetis Sam veiniklaase ajalehe sisse mässides. Ta mässis taldrikuid ja kruuse ja vaase ja kausse ja likööriklaase ja pokaale. Ta mässis lampe ja kahe tantsija portselankuju Livvie mesinädalatelt Pariisis ja Meredihti teises klassis tehtud keraamilise pardi. Sam kattus vähehaaval trükimustaga. Ta asetas kõik hoolikalt pakitud esemed kasti.

      Julia tuli kööki. „Mida sa oma arust teed?“

      „Pakin nõusid.“

      „Ja paned need kõik ühte kasti?“

      „Jah.“

      „Ei, kõik peab minema eraldi topeltümbrisega ja sildistatud kastidesse. Võib-olla peaksin seda ise tegema. Minu töö on iga päev keraamikaga tegelda.“

      „Vanaemale ei läheks see korda,“ karjus Meredith elutoast.

      „Me ei leia enam kunagi midagi üles, kui loobime kõik huupi kastidesse,“ märkis Julia.

      „Vanaema ütleks, et kasti avamisel on tore üllatuda,“ karjus Meredith vastu.

      „Ma ei tea, miks ma üldse kunagi neid kaste avama peaks,“ pomises Julia, „ma ei kasuta neid asju kunagi.“

      „Vanaema ütleks, et need on igapäevased nõud. Vanaema ütleks, et portselani pole tarvis säästa erilisteks sündmusteks, sest erilised sündmused ei juhtu piisavalt sageli.“

      Teisipäeval võeti ette riided.

      „Vanaema ütleks, et see kõik tuleb prügikasti visata,“ lausus Dash, käed puusas, skeptiliselt riidekappi vaadates.

      „Võiksime need vähemalt kuhugi annetada,“ märkis Meredith.

      „Vanamuttide päästearmeele?“

      Julia pressis end nende vahele ja haaras kapiukse siseküljel rippunud kulunud oranži kampsuni, tõmbas selle selga ja kõndis minema.