et elada, päev päeva järel, et tunda oma nahal päikest ja vihma ja tuult, et kõhtu täis saada, mõni tund magada ja ärgata, et uut päeva näha.“
Millal ma selle kirjutasin? mõtleb Glyn. Pole paha, mis? Ta nagu mäletas, et rääkis seda kaamera ees, kui tehti esimesi teleseriaale. See tormakas aeg. Olid alles päevad. Teda veeti koos saatemeeskonnaga pidevalt ühest kohast teise, ilusad tragid neiud kirjutusalustega, produtsent, kaameramehed, helitehnikud – ja tema kõige selle keskel. Rääkis mäenõlvadel ja teel katedraalide juurde, tundes, et naudib iga minutit. Kui telesaated juba käisid, tundsid võhivõõrad ta ära: kõrvalpilgud tänaval või raudteeplatvormil. Kolleegide küünilised kommentaarid, millest tal polnud sooja ega külma. Oldi kadedad? Ah, see kõik oli nagu kiirkarussell, seda see oli.
Kuid ennekõike oli see töö. Noh, tööl ja tööl on vahe. Ka mina olen tundnud märga ja külma, mõtleb Glyn, ja ma olen veidi kaevanud, kuid mitte kühveldanud ja raskusi vinnanud, ja ka nälga pole ette tulnud. Kuid mu elus pole olnud päeva, mil ma poleks tööd teinud.
Ja siin ilmub Kath, just õigel ajal.
See on tema hääl, mis kõlab kõigist kõige selgemalt. Mida ta ütleb? Miks on nii, et need sõnad jäävad kummitama igaveseks? Lause, mida korratakse ikka ja jälle. Glyni peas kõlavad Kathi sõnad sama selgelt, kui ta näeb ta lihast ja luust kuju.
„Sa ei tule minuga?“ Tõusval, kõrgel rõhutatud hääletoonil: „… minuga?“ Ja nüüd näeb Glyn sama selgelt, kui kuuleb. Kath istub nende Ealingi kodus köögilaua teises otsas, kiri käes. See pidi olema suvel; ta nahk on valge pluusi taustal väga päevitunud. Kuldkett kaela ümber. Juuksed duši all käimisest märjad, liibumas vastu kaela.
„Sa ei tule minuga Devonisse, Brannonitega nädalalõppu veetma?“ Nüüd piidleb ta Glyni õrritavalt – mitte kunagi paluvalt, oo ei, mitte kunagi, just sellise „võta või jäta“ veidra pilguga. „Devonis on igasugu maastikke.“
Ja Glyn selgitab – ilmselt teist või kolmandat korda –, et peab konverentsile minema.
„Pole hullu,“ märgib Kath. „Kahju. Röstsaia tahad?“
Kath ei käinud tööl. Kath ei olnud aheldatud kohustustega, vastutusega, ei pidanud kindlal ajal kindlas kohas olema, ei pidanud tegema asju, mida ta eriti teha ei tahtnud. Glyni vaimusilmas tuiskab Kath alati mööda tänavat, naeratus suul, kerge kandamiga, kui kõik tema ümber tegutsevad kohustuste sunnil: postiljon veab ukselt uksele posti laiali, veoautojuht tassib kartongpakendis pakke nurgapoodi, liikluspolitseinik teeb kontrollreidi, mingid mehed JCBst[1.] on ametis hüdrauliliste puuridega, maaklerid on kummargil töölaua kohal, taksojuht ootab valgusfoori taga. Kõik toimetavad peale Kathi, kes hakkab omal valikul minema kuhugi, tegema midagi, mida talle meeldib teha.
Ja isegi kui Kath töötas, ei tundunud, et ta tööd tegi. Kui tal oligi mingi töökoht – perioodidel, mil ta oli lasknud end värvata, kas raha teenimiseks või mõnel muul eesmärgil –, oli see tema valik. See oli äkki tundunud huvitav või lahe – aidata kedagi kunstigaleriis või käsitöökeskuses, lüüa kaasa muusikafestivalil, otsida kirjastajale fotomaterjali. Ja kui huvi või lahedus kadus, ei olnud Kathi enam seal. Ta oli lihtsalt ühel hetkel haihtunud – võibolla vabandavalt naeratades, võibolla mitte.
Glynile olid need episoodid tuttavad, kuna ta pidi vahetevahel vastama telefonikõnedele, kui helistajad olid kas kimbatuses või lausa nördinud.
Kuidas sai Kath seda endale lubada? Noh, mõtleb Glyn, tänu mulle sai ta kümne aasta jooksul kenasti hakkama, sest oli minuga abielus. Mina maksin ta arved. Toitsin ja katsin, andsin peavarju, ja seda kõike üsnagi korralikult. Aga enne seda? Lõppude lõpuks oli Kath juba ajal, mil ta minu käte vahele jõudis, küps ja iseseisev täiskasvanud naine. Ta oli kolmekümne kuuene, olnud vaba ja vallaline kakskümmend aastat, sest tema pere lagunes koost, kui ta ema suri. Mõlemad tüdrukud olid emalt midagi pärinud, aga mitte piisavalt, et ära elada. Õigemini mitte piisavalt, et lahedalt ära elada, kuid jätkus, et omadega välja tulla, et peost suhu moel hakkama saada. Juhuslikud lisasissetulekud laekusid kuskilt või kelleltki. Arvan, et nii see võiski olla. Ja Elaine, olles Elaine, õppis ja alustas oma äriga, töötas järgmised nelikümmend aastat ja nüüdseks, nagu näha, on ta äri osutunud väga tulusaks; samal ajal aga Kath, olles Kath, ei teinud midagi niisugust.
Glyn tuhlab ikka veel kapis, kuid kui väljatrükk peakski talle ette jääma, on väga tõenäoline, et ta seda ei märkakski, nii pingsad on ta mõtted. Ta leiab, et need mõtted pole midagi uut, lihtsalt juhtunu mõjul on kõik kuidagi moonutatud. Haiguse tõttu, mida ta nüüd põeb – selle palaviku tõttu –, on kõik nagu moondunud. Kath on see, kes ta kunagi oli, kuid samas ka nagu keegi teine. Glyn näeb teda nüüd teisiti – Glyn otsib teda nüüd teisiti.
Kath ei „teinud tööd ega kedranud“.[2.] Ta toimetas oma asju. Selles mõttes elas ta nagu lilleke väljal. Kuid teisalt jälle mitte. Ta ei hoolinud kõige vähematki saavutustest või positsioonist – ei enda ega teiste omast. Pretensioonikuse naeris ta välja. Tolle aja hedonistlik õhkkond sobis talle väga, aktuaalsed vastasseisud ei pakkunud pinget. Glyn ei mäleta, et Kath oleks eales huvitunud välispoliitilisest olukorrast või sellest, keda ta peaks valima. Feminism jättis ta külmaks. Naiste õigused ei tähendanud tema jaoks midagi, sest need olid tal nagunii olemas.
Talle ei olnud kunagi midagi keelatud seetõttu, et ta oli naine. Naiseks olemine võimaldas tal läbi elu purjetada, määrata ise oma kurss, teha seda, milleks parajasti tuju oli.
Mitte iga naine ei saa nii elada, mõtleb Glyn. Oh, heldene arm, muidugi mitte. Aga kuidas siis Kath sai?
Sellepärast.
Sel hetkel võtab kujutlus temas võimust. Enam Glyn ei mõtle Kathist, vaid näeb teda. Ta näeb Kathi rindu. Väikesi ilusaid rindu – need olid nagu pisikesed koonused, tipus üllatavalt šokolaadipruunid nibud. Glyn ei saanud neilt omal ajal silmi ja nüüd kerkivad need taas ta silme ette. Häbemekolmnurk – siidjas puhmas, täpselt nagu ta juuksed. Need sääred. Kitsad jalalabad. Ja nägu – oo jaa, Kathi nägu.
Kath võis nii elada, sest ta oli pilkupüüdvalt kaunis. Mitte tavaline iludus, vaid välimusega, mis oli ühtaegu isikupärane ja lummav. Väike näolapp peente näojoontega – nina kuju, rohelised silmad, mis näisid valgust püüdvat, kõverduv suu, kui ta naeratas. Kui Kath oli seltskonnas, siis torkas silma, et kõik teda vaatasid. Nii naised kui mehed. Isegi lapsed. Kathil ja lastel oli mingi vastastikune tõmme. Lapsed vedasid ta endaga kaasa, ja Kath läks nendega kaasa. Võibolla kui …
Kath, ja ema? Jumaluke, oh ei. Tema, kelle tähelepanuvõime oli kui liblikal. Ega kaardid seda ette ei näinudki. Ja üleüldse, mina ei soovinud lapsi.
Glyn on jõudnud kapi ülemise riiuli juurde. Veel kaustavirnu, veel igasugu karpe.
Oxfordshire’i karjarajad – 1984. Glyn avab karbi: maakaardid, fotod, ja jälle Kath. Mitte nagu tollel eelmisel fotol, mitte seismas kuskil millalgi ja kellelgi käest kinni hoides; need pildid siin ei muuda kellegi möödanikku, vaid on lihtsalt selle aja fotod, tunnistused kellegi olemasolust kusagil teatud hetkel.
„Miks me siia tulime?“ küsib Kath. „Ma saan kohutavalt mudaseks.“
Kath on roninud viie põiklatiga väravale, istub sellel ja kissitab päikese käes silmi. Ta on teksades ja Tsärgis, ilma rinnahoidjata. Glyn näeb Kathi rinnanibusid läbi õhukese kanga; see juhib ta pooleliolevalt tegevuselt – Ordnance Survey kaardi lähemalt uurimiselt – kõrvale. Oleks läheduses mõni heinasaad, viinuks ta Kathi kohe heintesse, ja asi ühel pool. Aga millal te viimati heinasaadu nägite? Glyn ei tunne veel hästi seda naist, kuid varsti küll, kui kõik läheb plaanitult.
Nad on tulnud mööda põldudevahelist teed, ja rohukatte asemel on sellel nüüd sügavad mudased roopad. Glyn on keskendunud tee laiusele. Ta kaalutleb selle üle, resoluutselt ignoreerides Kathi nibusid. Üks asi korraga. „Me oleme siin. Ma arvan, et see siin on endine sõidutee, aga pean selle üle kontrollima. Ma ju mainisin seda, kui teele asusime.“
„Jah,