Johannes Kivipõld

(Vaba)surm


Скачать книгу

      Johannes Kivipõld

      (VABA)SURM

      Toimetanud Reet Trummal

      Kujundanud Piia Stranberg

      Autoriõigus: Johannes Kivipõld ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9949-091-07-2

      ISBN 978-9949-091-08-9 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OU Flagella

      Kaks meest seisid hämaras toas. Nende näod olid väsinud, kuid sellegipoolest vahtisid nad teineteisele pingsalt silma. Toa õhustikku võinuks kämblaga haarata ja palliks mätsida nagu lund. Polnud ühtki heli peale meeste tasase hingamise ja õuest kostva vaikse linnakõmina. Meeste kõrval laual lebas püstol.

      Tundus, et nad olid seal juba tundide viisi seisnud. Ja rääkinud.

      Lõpuks rabas üks meestest relva, kõhkles viivu, suunas relva otsaette ja vajutas päästikule.

      Juhus ja katsetus

      Meinart kuulis läbi une toksimist. Peast segaseid ööremondi-naabreid siunates keeras mees teise külje, kuid toksimine muutus üha innukamaks koputamiseks. Unest rohkem toibudes tajus mees, et hääl tuli tema ukse tagant, uksekell ei töötanud tal juba ammu. Kes see küll olla võis? Nüüd juba katsuti linki.

      Meinart viskas alasti ihule hommikumantli peale ja komberdas veel unesegasena läbi pimeda elutoa.

      „Kes on?” küsis mees ust avamata.

      „Lase sisse!” kõlas koridorist naisehääl.

      „Misasja? Kes sa oled?”

      „Lase sisse nüüd!”

      Meinart vaatas koputajat läbi uksesilma. Ukse taga seisis talle tundmatu naisterahvas.

      „Misasja, mida sa tahad?” päris mees pahuralt.

      „Kus Piret on?” nõudis naine.

      „Mis kuradi Piret? Siin ei ole ühtegi Piretit!”

      „Tee uks lahti!”

      „Mine minema! Kell on neli öösel. Siin ei ole Piretit!”

      „Mis sa kardad väikest tüdrukut või? Kutsu Piret!”

      „Sul on vale aadress, siin ei ole ühtegi Piretit!”

      Naine näitas uksesilmale oma telefonist mingit vestlust. Unesegane Meinart ei saanud sellest midagi aru ja naine nõudis jätkuvalt sisselaskmist.

      Korra pelgas mees, et äkki on tegu mingisuguse röövimisega, kus kõigepealt meelitatakse ohver abitu naisterahva teatritegemise abil ust avama ning siis kargavad nurga tagant välja jõumehed ja murravad sisse. Aga ‒ kindlasti kuulsid naabridki seda praegust tramburaid ja tõenäoliselt nad sekkuksid, kui tõesti varastega tegu oleks. Peale selle oli ukse taga kõigest naisterahvas, kes Meinartist muuhulgas ka peajagu lühem oli. Meinart tundis teatavat üleolekut, keeras luku lahti ja avas ukse. Vihane naine tõukas ennast hullumeelse pilgu saatel sisse ja järgnes küllaltki konarlik vestlus.

      „Kus ta on?” nõudis naine.

      „Mina üksi olen. Siin pole kedagi teist. Kuulge, see ei ole normaalne, et sedasi võõrasse korterisse tungite.”

      „Kus ta on? Piret!” ei jätnud tundmatu naine jonni ja astus esikust elutuppa.

      „See muutub juba absurdseks. Te ju näete, korter on pisike, siin ei ole kedagi teist. Võtke jalanõud jalast ja vaadake magamistuppa ka, kui muudmoodi rahule ei jää.”

      Meinarti üllatuseks viskaski lühikest kasvu naine kingad jalast ja tallas pisikese kahetoalise korteri enamvähem seinast seinani läbi. Lõpuks, midagi leidmata, palus ta vabandust, vajus Meinarti meelehärmiks diivanile ning hakkas õrna nuttu tihkuma.

      „Mis värk nüüd on?” tahtis Meinart ööune segamise põhjust teada saada. Ta polnud olukorraga rahul ja juba kahetses, et oli ukse lahti teinud, sest nüüd istus tema diivanil pruunide lühikeste juustega naisterahvas, nägu pisarmärg.

      „Ma lihtsalt … Nagu pidi olema siin … Ma sain teada, et ta on siin ja … Ma tahtsin teda näha … näha, kes on see naine, kes minu perekonda lõhub,” seletas naine läbi nuuksatuste.

      „Kesasi? Piret? Mis ta tegi?” küsis Meinart automaatselt ja kahetses kohe, et oli sissetungijat julgustanud edasi kõnelema.

      „Eih, sa ei saa aru,” alustas naine ja jätkas hüsteeriliselt seletamist, „minu mees pettis mind. Ühe teise naisega … Piretiga. Ja ma sain teada, et see on tema aadress, ja ma siis tulin nagu otsima, et näha, kes see naine sihuke on!”

      „Jah-jah, aga vaata, siin ei ole kedagi ja kell on …” – mees viskas kärme pilgu randmele – „kolmveerand neli ja te olete võõras korteris, võõral diivanil. Pole vist nagu kõige sobivam aeg ja koht isiklikeks jutuajamisteks või mis?”

      Aga naine ei kuulanud teda, tal oli vaja ennast lootusetusest tühjaks rääkida. Ta seletas, kuidas oli juba mõnda aega kahelnud, sest tema abikaasa varjas kiivalt oma telefoni ja kodus olles vajutas kõnesid kinni neid vastu võtmata ning jäi sageli kauaks tööle. Kuigi Meinart kinnitas, et see kõik teda üldse ei huvita, rääkis Pireti otsija edasi, et ükskord ta siiski oli oma mehe telefoni lukustusekraani koodi piilunud ja sellal, kui abikaasa duši all oli, lugenud neid südantmurdvaid sõnumeid. Seejärel oli ta oma mehe ette võtnud ja nõudnud ausat ülestunnistust, ise hingesopis lootes, et seda ei tule; või, õigemini, et tuleb mingisugune muu loogiline, asjade kulgu heaks pöörav selgitus, aga ei – oli selgunud, et mees ei armasta teda enam. Ihaleb hoopis teist naist ja tahab lahutust.

      Siis oli ta paar päeva oma tunnetes marineerinud, peatse eksmehega mitu korda tülitsenud ja edasist elukorraldust arutanud, kuni lõpuks, tänasel ööl, oli ta murdunud. Ta tahtis kättemaksu või vähemasti selgust, milline see Piret on, kas tõesti temast kuidagi parem või ilusam või armastavam. Ta tahtis vaadata näkku naisele, kes tema elu täielikult hävitanud oli. Ta oli isegi töölt haiguslehele jäänud, sest käed kippusid värisema ja nutuhood peale tulema – kuidas sa sellisena kliente teenindad? Tema elu oli muutnud õudusunenäoks. Ta tõesti armastas oma meest kogu südamest, iga raku ja hingetõmbega, juba teismeeast saati, neil oli olnud leegitsevalt kirglik ja romantiline suhe, naine oli kogu oma eksistentsi pühendanud oma mehele, nad plaanisid last saada ja nüüd … Nüüd oli see kõik läinud. Põrmuks varisenud.

      Naise jutt meenutas Meinartile tema kadunud vanemaid. Nemad olid ka lahku läinud, kui ta oli alles poisike. Isa oli purjuspäi olnud vägivaldne, kogu perekond oli tema joomahoogude tõttu kannatanud aastaid. Ema ei olnudki midagi ette võtnud. Kordagi. Oli kõik ära kannatanud nagu hall hiireke. Lahendus oli viimaks saabunud siis, kui isa uue naise leidis ja uue perekonna lõi ning lõpuks ajukasvaja kätte suri. Kuradi ema, ta oleks pidanud kohe tegutsema ja isa välja peksma! Saanuks see vägivald kiirema lõpu!

      Meinart ohkas. Kuulamise ajal otsis kohta, kus saaks naise vada peatada ja ta kuidagi korterist välja ajada, aga pisikest kasvu naisterahvas tema diivanil oli otsekui juured alla kasvatanud ning muudkui rääkis ja põrnitses, pilk tühi, kohvilaual peesitavat tolmukübet.

      „Mu elu ei ole nagu minu elu enam. See ei ole minulik võõra inimese ukse taha laamendama tulla ja see ei ole minulik niiviisi nutta. Võõra inimese ees kah veel. Miks mu elu selliseks muutus? Miks?!” ahastas naine ja juba taanduv nutt kogus uuesti hoogu.

      „Oeh, ma ei tea. No, see sinu elu on sinu kätes, ise otsustad, mis teed. Kui tahad, ole kurb ja nuta siin ‒ eelistatavalt tegelikult kuskil mujal ‒, või kui tahad, mine löö see Piret või oma mees maha. Mul suva. Ja sinu enda elu on ka sinu otsustada, võid sellele ka punkti panna, väljapääsuks,” purskas Meinart lõpuks. Sama oleks ta tahtnud kunagi ammu oma emale öelda. „Aga palun tee seda kuskil mujal, eks ole. Mul on vaja magama minna, et homme vara ärgata!”

      Viimane väide oli vale, Meinart töötas ühe mobiiltelefonimänge arendava ettevõtte heaks kodus, vabagraafiku