Siin me nüüd siis oleme. Olen viimaks ometi leidnud väärilise teema, millega määrida su kauneid lehti. Päeva, kui võtsin kokku oma julguse ja osalesin Londoni maratonil.
Ma arvasin, et tean sellest suurüritusest kõike. Olin end hästi ette valmistanud, vestelnud teiste jooksjatega ja vaadanud internetist maratone. Aga miski ei suutnud mu meeli karastada sellise rünnaku vastu. Poolel maal olin ma täiesti kurnatud ja mõtlesin, mis hullus oli mind sundinud nii räsivale jooksule minema. Pealtvaatajate hõiked kumisesid mu peas, kui lähenesin Tower Bridge’ile. Minust tuhises mööda kõhn Superman, kelle isetehtud keep oli vihmast laiguline. Soovisin, et ta oleks tõeline ning haaraks mu kätele ja lendaks minuga minema sellelt maratonilt, mis pidi päris kindlasti minu jaoks läbikukkumisega lõppema. Mu tossud, mis olid igapäevaste jooksude tarvis mugavad, hakkasid kanda hõõruma. Lycrast jooksuriided olid seljas nagu raudrüü ja ebatavalisel kombel pistis mul rinnus. Isegi rõkkavast rahvamassist tee servas polnud midagi abi, sest mu alateadvus lämmatas nende ergutushüüded õela häälega. Vaata seda sinistes lühikates naist, ta on kindlasti ligi kuuskümmend viis aastat vana ja jookseb sinust poole kiiremini. Anna parem kohe alla, enne kui sa endale veel rohkem häbi teed. Ma rühkisin edasi, püüdes keskenduda sellele, miks olin tõmmanud selga läikiva vähiuuringute särgi ja läinud ühes 38 000 teise inimesega Londoni tänavatele jooksma. Meil kõigil oli oma lugu, mis seotud lähedastega, kes olid siin ilmas või juba läinud, ja nende mälestus oli see, mis meid innustas. Mina jooksin oma ema Estelle’i nimel.
Me olime alati olnud kahekesi. See oli olnud kogu minu maailm. Aga ma tean, et varsti on ta läinud ja ma jään ihuüksi.
Maratoni ajal täitis see mõte mind nii suure hirmuga, et mul läksid põlved nõrgaks. Olin harjunud sellega, et see mind öösiti kummitas, aga inimnägudemeres keset meeletut müra oli mul seda korraga väga raske taluda. Tänavate lõhn tungis mulle ninna ning hääled, värvid ja palavus sulandusid kaleidoskoobiks. Hirmulaine tabas mind ootamatult, saades hoogu mu väsimusest. Jäin koperdamisi tee servas seisma, toetasin käed põlvedele ning hingasin aeglaselt ja rahulikult. Ma varjan paanikahoogusid ema eest ja mul polnud mingit kavatsust lasta ärevusel kõigi nende inimeste ees enda üle võimust võtta.
Suunasin mõtted rõõmsamatele radadele ja lasin eelmise õhtu mälestusel oma silme ette kerkida: ema silitas mu juukseid, nagu oleksin ma ikka veel kuuene, ja mina istusin tema voodil ning kuulasin, kuidas ema ümises oma lemmiku, Leonard Coheni laulu „Hallelujah“. Ainult et seekord olid tema sõnad igatsevad ja täis kurbust.
„Soovin, et näeksin sind peret loomas,“ ütles ta. „Tahan teada, et keegi hoolitseb su eest, kui mind enam pole.“ Siis naaldus ta patjadele ning ohkas vaikselt. „See oleks mulle väga tähtis.“
Kahjuks olid kõik mu suhted ebaõnnestunud, see oli kindlasti tingitud mu vildakast normaalsuse tajust. Ema oli isaga aina kokku ja lahku käinud ning see oli mind lapsena tohutult segadusse ajanud. Olin lugematu arv kordi ärgates avastanud, et isa oli meid maha jätnud, ja ma ei teadnud iial, millal teda jälle näen. Tahtsin väga ema soovi täita, kuid minuga oli midagi väga valesti ja ma ei teadnud, kuidas seda parandada. Selle asemel olin pühendanud end heategevusele. Kui mul oli parasjagu õpetajaametist vaba aeg, korraldasin ma heategevusmüüke, kolistasin annetustopsidega ja olin see tüütu noor naine, kelle vältimiseks inimesed teisele poole teed läksid.
Aga kui inimesed maratonipäeval mu ümber sagisid, tundsin ärevust maad võtvat. Üks asi oli korraldada heategevusmüüki, aga joosta nelikümmend kaks kilomeetrit läbi Londoni oli midagi hoopis muud.
Higi voolas mu laubalt alla ja tikkus silma, ma sirutasin käe välja ning toetusin ühele tänava äärde paigutatud teisaldatavale metallaiale, kui korraga suruti mulle pihku külm veepudel. Kissitasin silmi ja nägin meest, kes oli päevitunud, heas vormis ja vaatas mind mõnevõrra lõbustatud ilmel. Ema oleks öelnud, et see on mees, kelle peal „silm puhkab“. Ta noogutas pealekäivalt, ilma et oleks seejuures ise õieti higistanudki, ning õhutas mind jooma. Ta oli minust vähemasti kolmkümmend sentimeetrit pikem, pehmete sassis juuste ja talvehallide silmadega. Mina seevastu olin näost punane ja krimpsus ilmega, heledad juuksed laubale kleepumas. Ma polnud just võrgutava väljanägemisega. Kui ma suu avasin, et teda tänada, kõlas mu hääl, nagu olnuks mul astmahoog.
„Tänan, aga... Ma katkestan,“ ütlesin hingeldades ja otsisin aiast auku, mõeldes sellele, kuidas ma sealt tagasi metroojaama saan. Aga mu hea Samaariamaa mees ei lasknud mul püssi põõsasse visata ja juhatas mu julgustavate sõnade saatel rajale tagasi. Tee servadest kostis rõõmuhõiskeid ja mu nägu tõmbus tahes-tahtmata naerule. Ütlesin endale, et jooksen veel paar kilomeetrit ja lipsan minema, kui mehel minust kõrini saab ning ta mu seljataha jätab.
„Sa jooksed liiga kiiresti... Rebecca,“ ütles ta, heites pilgu kortsunud nimele mu rinnal. „Võta ühtlane samm. Tule, ma aitan sind.“
„Ma saan hakkama,“ vastasin viisakalt naeratades ja lugesin tema nime. Solomon. See oli ebatavaline nimi. Tahtsin seda valjult välja öelda, tunda neid silpe oma keelel. Mõtlesin sellele, kui ebaõiglane oli, et tema nahale andis pärlendav higi päevitunud jume, samas kui minu higi voolas ojadena mööda nägu alla. Aga ma sörkisin tema kõrval edasi ja rahulik tempo viis mu hingamise enam-vähem normaalsesse rütmi. Mu rinnus ei pistnud enam ja tossude hõõrumist ei tundnud ma nüüd õieti üldse. Mehel võis õigus olla – vahest olingi lihtsalt liiga kiiresti jooksnud. Aga kaheksa kilomeetri eest oli mu jooksulust otsa saanud ja ma tahtsin lihtsalt katkestada. Ootasin, et mees mu kõrvalt lahkuks, aga järgmised paar kilomeetrit näis ta end minu kõrval väga hästi tundvat. Pilved hajusid ja kergest vihmasabinast sai udu ning korraga paistis maailm olevat palju helgem paik. Teadsin siiski, et olen mehe aega raisates isekas. „Ma ei taha sind kinni hoida,“ ütlesin. „Võtan lihtsalt su tempot maha.“
„Ah, sellest pole midagi,“ vastas ta ja pani oma särava naeratusega mu südame võpatama. „Ma saadan su finišini.“ Siis heitis ta pilgu mu kõhklevale näole ja lisas: „Sa oled väga tubli. Jookseme õige veel kaheksa kilomeetrit ja vaatame, kuidas sa end siis tunned.“
Kaheksa kilomeetrit. Ta ütles seda tooniga, nagu läinuks me nurga taha poodi ajalehte ostma. Mul polnud energiat, et temaga vaielda, ja tema seltsis joosta oli palju mõnusam, mis sest, et ma nägin välja nagu hernehirmutis. Meist tatsas mööda mees, kes oli riietatud hiiglaslikeks munanditeks. Vahetasime Solomoniga pilgu ja naersime. Järgmised nelikümmend viis minutit möödusid teisi võistlejaid utsitades ning imetledes meest, kes püsis meist alati ühe sammu võrra ees, endal külmik selga seotud. Aeg-ajalt tõstis Solomon käed üles ja plaksutas, kutsudes sellega pealtvaatajate hulgas esile aplausitormi. Tema seltsis olla oli maagiline ja minutite möödudes ütles miski mulle, et see oli midagi enamat kui juhuslik kohtumine, just nagu üks neid esimesi kohtinguid, mille kardad untsu minevat, kuid mis läheb hoopis üllatavalt hästi. Imetlesin seda, kui sundimatult ta võõrastega suhtles. Sõbramehelikkus muutis õhustiku rõõmsaks ja kurbade mõteteta, mis oleksid mu tuju rikkunud, näis mulle, et sellest tuleb üks ilus päev.
Rääkisin hingetõmmete vahel oma heategevustööst ja Solomon näis rippuvat iga mu sõna küljes. Keegi polnud mind iial varem nii intensiivselt vaadanud ja ma mõnulesin tema pilgu paistel, püüdes mõelda vähem sellele, kui hirmus ma välja näen. Aga veel enne, kui ma jõudsin arugi saada, olime jõudnud lõpusirgele ja ma teadsin, et meie koos veedetud aeg saab peagi läbi. Valutasin üle kere, aga see piin oli magus. Soovisin, et oleksin kohanud teda mõnes teises olukorras, olles hoolitsetud, selle asemel et näha välja nagu mõni õudusfilmitegelane.
Mees vaatas kella ja tema ilme väljendas hetkeks pettumust.
„Ma raiskasin tõesti su aega,“ ütlesin vett juues.
„Vaata,“ ütles ta kätt välja sirutades, et samuti veelonksu võtta. „Ma olen jooksnud seda maratoni nii palju kordi, et see pole üldse tähtis. Kui ma aitan sul finišisse jõuda, on asi olnud seda väärt.“ Ta jõi mu pudelist, ilma et oleks pudelisuud puhtaks pühkinud, ja mind üllatas see, kui mugavalt ta ennast minu seltsis tundis.
Sulgesin silmad ja tõstsin juubeldavalt käed just nagu kõik teised, kes jõudsid üle püha finišijoone.