võtta.“
„Sa rääkisid Noelile?“
„Jah, sest ta on su kõige vanem sõber ja su kõige tähtsam pruutneitsi. Ma arvasin, et ta peaks teadma.“
Jah, muidugi tuli Noelile öelda. Ikkagi tundus Rileyle, et ta kurvad uudised levisid kiiremini kui kuulujutud Twitteris. Tegelikult on see ilmselt Twitteris enne, kui päev läbi saab. Võib-olla juba oligi seal. Võib-olla oli Sean säutsunud. Head tänupüha. Mina jätsin oma kallima maha.
„Sa tahtsid talle ise neid häid uudiseid rääkida?“ nähvas Jo.
Õigus. Riley arvas, et peab õele tänulik olema, et ta seda teistele on rääkinud, sest siis ei pea ta seda ise tegema.
„Tule, joome munalikööri ja mängime Farkle’it. Homme võime minna musta reede väljamüügile ja osta uusi riideid.“
Uus välimus lahkumineku puhul. See kõlas ahvatlevalt.
„Sa tegelikult ei taha ju üksi olla, eks?“ jätkas Jo.
„Ei taha,“ tunnistas Riley. Tal oli juba kõrini selles üksiolemise-värgist, mis tulevikus terendas.
„Vanem õde teab paremini,“ narris Jo.
„Mõnikord.“ Selles asjas ilmselt küll. Kes aitaks veel paremini Rileyl üle saada kui ta õde ja parim sõber?
Noel, kes oli lahkumineku mitu kuud varem läbi teinud, sai täpselt aru, mis tunne Rileyl on. „Jube vastik,“ ütles ta Rileyle ta kotti oma vana autoromu pagasiruumi visates. „Ma vannun, et korralikke mehi pole enam järele jäänud,“ ütles ta, kui nad autos olid ja juba sõitsid. „Jo sai viimase. Ei, võtan tagasi. Mu õde sai. See on muidugi tore. Mul on Aimi pärast hea meel.“ Noel ohkas raskelt.
Suurepärane. Noel oli peaaegu sama suures masenduses kui Riley. Enne kui õhtu saab läbi, on nad ilmselt selili kesklinnas Pine Streetil, paludes, et põhjapõder neist üle sõidaks. Ainult et jõuluvana jaoks oli liiga vara ja ta põhjapõder jookseb ilmselt kuskil ringi.
„Ma arvan, et Whispering Pines’is väheneb meeste populatsioon.“ Noel ohkas jälle. Seejärel heitis ta Riley suunas süüdlasliku pilgu. „Aga tead, mis? Me ei mõtle sellele täna õhtul,“ ütles ta otsustavalt noogutades.
„Kolmkümmend üks, ja ikka pole veel kedagi, isegi silmapiiril mitte,“ ütles Noel hetk hiljem.
Hüljatud pruudid ja tühi silmapiir – jaa, sellest tuleb küll üks lõbus õhtu.
Teine süüdlaslik pilk tabas Rileyt. „Palun vabandust. Kuula nüüd mind, mina siin haletsen muudkui ennast, kui sina oled see, kes kannatab. Mul on kahju, Riley. Mul on kahju, et Sean on selline siga ja Emily on selline vastik sõber. Aga nagu ma ütlesin, ei mõtle me sellele. Täna õhtul lõbutseme.“
Lõbutseme.
Noel tõstis sõrme. „Tead, mulle pole Emily kunagi meeldinud. Mäletad, kui tema juures olime ja tal oli šokolaadikarp köögiletil? Ta ei pakkunud meile. Ja need olid Godiva kommid! Mis sõber ta on, kui ta ei taha oma šokolaadikomme jagada?“
See oli olnud eelmisel kuul. Kas need kommid tõi Sean?
Nad sõitsid läbi kesklinna (mis võttis aega viis minutit). Jõuluvana haldjad olid juba tegutsenud, sest tulukesed vilkusid Pine Streetil ja lambipostid olid kaunistatud hiiglaslike kommide ja punaste lintidega. Kõik tundus pidulik ja rõõmus. Häid pühi. Hah, täielik jama.
„Aga tead, mis?“ jätkas Noel, kui nad Jo maja juurde pöörasid. „Täna unustame kõik mured ja me ei …” „… ei mõtle nende peale,“ lõpetas Riley koos temaga. Ta oli rõõmus, kui nad Jo juurde jõudsid. Võib-olla nad tõesti suudavad mitte mõelda. Ja rääkida.
Jo nägi ikka veel piltilus välja oma rasedateksastes ja mustas sviitris, itaalia käevõru randmel. Ükskõik kui väsinud ta oli, ikka õnnestus tal täiuslik välja näha. Munaliköör ootas, alkoholiga Rileyle, alkoholivaba Jo’le ja Noelile, kes eriti ei joonud.
„Munaliköör!“ hüüdis Noel rõõmsalt. „Sellest piisab täiesti, et panna meid muresid unustama.“
„Kuni homme kaalule astume,“ põrutas Jo ja võttis lonksu. „Aga ma joon kahe eest. Selle tempoga läheb ilmselt veel üheksa kuud. See beebi mõnuleb seal omaette.“
„Ta on iga päev tulekul,“ ütles Riley. Ta õel oli tütar sündimas ja ultraheli tõestas seda. Jo’l oli sahtel ilusaid asju täis, et ta väike tütar võiks olla sama stiilne nagu ta ise.
„Ma olen valmis. Ma olen rohkem kui valmis. Ma olen selle maja täielikult ära koristanud.“
„See näeb suurepärane välja,“ ütles Noel.
Jo maja nägi alati suurepärane välja. See oli nagu mingi reklaam. Šokolaadipruun nahkdiivan ja samasugused toolid, kallis paks vaip puitpõrandatel, tassid, mis olid tulnud kunstniku keraamikatöökojast. Täna oli ta antiiksel söögilaual kõrge vaas sügislilledega ja põles palsamilõhnaline küünal.
„Ma pesin isegi krohvitud seina duši juures,“ rääkis ta neile. „Ema ütleb, et see on viimane energiapuhang enne beebi sündimist. Ma loodan, et ta teab, millest räägib. Ma tahaks jälle oma jalgu näha.“
„Ma arvasin, et ootavad emad peavad, noh, kiirgama,“ ütles Noel kulmu kortsutades.
„Ma jätsin selle kiirgamise juba kaks kuud tagasi järele,“ teatas Jo.
„Aga sa saad lapse!“
Jo naeratas selle peale ja hõõrus oma esiletükkivat kõhtu.
Aga oota. Mis ta õe naeratusega lahti oli? Huuled olid õiges asendis, aga miski oli puudu.
„Kas sul on kõik hästi?“ küsis Riley temalt.
„Minul? Muidugi on.“
„Oled sa kindel?“
Jo lõug kerkis natuke, see oli märk, et tal polnud mitte midagi hästi.
Rileyl hakkas munalikööri peale kõhus keerama. Ta pani tassi käest. „Mis toimub?“
Jo kehitas õlgu ja jõi ära viimase lonksu. „Mitte midagi.“
„Hea küll, midagi on täiesti valesti,“ ütles Riley.
„Mitte just valesti, aga... hästi ka mitte. Ma ei tea, kas ma tahan enam Mike’iga abielus olla.“
Riley tundis, kuidas ta silmad punni läksid. „Mida? Sul ja Mike’il on suurepärane abielu. Millest sa räägid?“
„Selles pole midagi suurepärast, kui ta on kogu aeg ära,“ nähvas Jo. „Ta tahab uuesti minna.“
„Sõjaväkke? Te juba rääkisite sellest,“ ütles Riley.
„Rääkisime küll. Ja ma arvasin, et selle asjaga on korras. Ilmselt ei ole, vähemalt mitte selle meili järgi, mille just sain.“ Jo kortsutas kulmu. „Ainus, mida ta näeb, on see suur raha, mida ta saab. Ta arvab, et me vajame seda, kui laps on tulemas.“
„Noh, tal on õiged mõtted,“ ütles Noel.
„Ei ole. Ta on lihtsalt ahne.“
„Võib-olla ta muretseb, et ei leia pärast sõjaväge tööd,“ pakkus Riley. Mike on tore mees. Ta ei petaks oma naist kunagi. Jo’l polnud aimugi, kuidas tal oli vedanud.
„Tal pole sellega probleemi. Ta on väga nõutud. Sellepärast nad pakuvadki talle nii suurt preemiat, kui ta läheb. Ma ütlesin talle, et kas mina või merevägi. Kui ta läheb, siis on meiega kõik.“
Jo oli läbinud viimaste kuudega kogu emotsioonide maastiku. Riley oli kindel, et see on lihtsalt veel üks hormoonide möllamise juhtum. „Sa ei tohiks praegu mingeid suuri otsuseid teha. Ja Mike igatahes armastab sind. Ja te saate lapse, issand hoidku.“
Jo silmist