füsioloogias. Olgu pealegi,” ütles ta.
Kui ema kodus suri, istusin ta voodi kõrval, veel oli seal üks tema sõber, keegi kepiga naine, kes seisis uksel. Just nõnda ilmus see hetk nüüd ja alati mu kujutlusse, kuhtununa voodis lebavaks naiseks, voodiks ja metallist kepiks.
Ross ütles: „All, alal mis toimib hospiitsina, seisan vahel inimeste keskel, keda selleks protsessiks ette valmistatakse. Segunenud ootus ja aukartus. Kaugelt tajutavam kui ebakindlus ja määramatus. Selles on teatud austust ja hämmingut. Nad on selles koos. Milleski palju suuremas, kui nad eales oleksid kujutlenud. Nad tunnetavad ühist eesmärki, ühist sihtpunkti. Ja mina avastan, et püüan kujutleda, milline oleks võinud olla see koht sajandeid tagasi. Eluase, varjupaik ränduritele. Palveränduritele.”
„Olgu, palverändurid. Niisiis oleme tagasi vanade aegade usu juures. Kas mul on võimalik seda hospiitsi külastada?”
„Arvatavasti mitte,” vastas isa.
Ta andis mulle tillukese lameda, randmepaela külge kinnitatud ketta. Ütles, et see on umbes nagu pahkluumonitor, mis annab kohtuprotsessi eel politseile teada kahtlusaluse asupaigast. Mul oli lubatud siseneda teatud aladele sellel ja järgmisel korrusel, aga ei kusagile mujale. Ma ei saanud käepaela eemaldada, ilma et oleksin turvateenistuses häiret andnud.
„Ära kiirusta selle põhjal, mida näed ja kuuled, järeldusi tegema. Selle paiga siin kavandasid tõsised inimesed. Austa nende mõtet. Austa seda paika. Artis ütleb, et peaksime kõike vaatama kui parajasti toimuvat, mullatööd, mullakunsti, maastikukunsti vormi. Maast ehitatut ja sinna taas tagasi minevat. Piiratud juurdepääsuga. Nii inimeste kui ka keskkonna vaikusega määratletut. Veidi hauakambriga sarnanevat. Aga kõige olulisemaks põhimõtteks on ikkagi muld,” ütles ta. „Mullaks pead sa saama, mullast taas tõusma.”
Veetsin aega saalides ringi kõndides. Saalid oli peaaegu tühjad. Kohtasin ühekaupa kolme inimest ning noogutasin igaühele, saades vastu vaid tõrksa pilgu. Seinad olid kõik rohelist karva. Ühe avara saali lõpust pöörasin teise. Lagedad seinad, ei ühtki akent, uksed seintes harvad ja kõik suletud. Need uksed olid omavahel sobivates toonides ja ma mõtlesin, et kas neist spektrijaotustest võiks ehk mingit tähendust välja lugeda. Nii tegin ma uude ümbrusse sattudes alati. Püüdsin sellesse tähendust sisse lugeda, muuta paiga arusaadavaks või vähemalt paigutada sellesse iseend, kinnitada oma kõhklevat sealviibimist.
Viimase saali lõpus sopistus ühest laenišist välja ekraan. See hakkas laskuma, sirutudes seinast seinani, ning küündis lõpuks peaaegu põrandani. Lähenesin aeglaselt. Alul oli kõikjal näha vett. Vesi tormas läbi metsamaastiku ning tulvas üle jõekallaste. Järgnesid stseenid vastu terrasspõlde peksvast vihmast, pikkadest ajavahemikest, mida täitis vaid vihm, siis kõikjal jooksvatest inimestest, tillukestes paatides üle kärestike sööstvatest abitutest inimestest. Templid ujutati üle, kodud rullusid mööda mäekülgi alla. Vaatasin, kuidas vesi linnatänavatel kerkis, kuidas autod koos juhtidega vee alla kadusid. Ekraani suuruse tõttu oli mulje midagi enamat kui lihtne teleuudis. Kõik oli nii suur ja ähvardav, stseenid kestsid hulga kauem kui tavalise uudistesaate hetkeline hingetõmme. Kõik oli sealsamas, minu ees, minu tasandil, vahetu ja tõeline: elusuuruses naine istumas viltuvajunud toolil mudalaviini all kokku vajunud majas. Vee alt vaatas mulle vastu kellegi mehe nägu. Põrkusin tagasi, aga samas tundsin sundi edasi vaadata. Raske oli mitte vaadata. Lõpuks heitsin pilgu tagasi saali, oodates, et sinna ilmub ehk keegi, tunnistaja, keegi kes seisaks minu kõrval, sellal kui kujutised tekivad ja üksteisesse kinnistuvad.
Heli ei olnud.
3
Artis oli parajasti üksi sviidis, kus nad Rossiga elasid. Ta istus tugitoolis, seljas hommikumantel ja jalas sussid, ning paistis magavat.
Mida öelda? Kuidas alustada?
Sa oled nii kaunis, mõtlesin, ja nii see oli, ainult et nukral kombel, haigusest kurnatud, nägu kõhn ja juuksed tuhkblondid, kammimata, kahvatud käed süles koos. Olin temast alguses mõelnud kui Teisest Naisest ja seejärel kui Kasuemast ja lõpuks kui Arheoloogist. See viimane silt polnud enam nii alandav, peamiselt sellepärast, et õppisin teda viimaks tundma. Mulle meeldis kujutleda, et Artis on teadlane ja askeet, kes elab pikki aegu rohmakates välilaagrites, keegi, kes suudaks kiiresti kohaneda ka teistsuguste raskete tingimustega.
Miks palus isa mul siia tulla?
Ta tahtis, et oleksin temaga, kui Artis sureb.
Istusin patjadega kaetud pingil, vaatasin ja ootasin ning peagi eemaldusid mu mõtted toolil istuvast liikumatust inimkogust, ja korraga oli ta, korraga olime me, Ross ja mina, miniatuurses mäluruumis.
Ross oli mees, kelle oli vorminud raha. Ta oli varakult kuulsaks saanud, analüüsides loodusõnnetuste kasumlikkust. Talle meeldis rääkida minuga rahast. Ema ütles ikka: kuidas on lugu seksiga, vaat seda oleks tal vaja teada. Raha keel oli keeruline. Isa määratles termineid, joonistas diagramme ja näis kogu aeg elavat hädaolukorras, istudes enamasti kümme kuni kaksteist tundi oma kontoris või kihutades lennujaama või valmistudes konverentsiks. Kodus seisis ta elusuuruses peegli ees ja esitas mälu järgi kõnesid riskijanust ja maksude optimeerimisest, mille kallal ta parajasti töötas, lihvides oma žeste ja näoilmeid. Tal oli ühe ajutise kontoritöötajaga armusuhe. Ta võttis osa Bostoni maratonist.
Ja mida tegin mina? Ma pomisesin, vedasin jalgu järel, pügasin juusteriba üle pea eest taha paljaks – ma olin tema isiklik antikristus.
Ta läks ära, kui olin kolmteist. Tegin parajasti kodutööd trigonomeetriast, kui ta mulle seda ütles. Ta istus teisel pool väikest kirjutuslauda, kus vanast moosipurgist vahtisid välja mu alati teritatud pliiatsid. Sellal kui ta rääkis, jätkasin mina kodutööd. Uurisin võrrandeid raamatuleheküljel ning kirjutasin vihikusse ikka ja jälle: siinus koosinus tangens.
Miks jättis isa ema maha?
Kumbki ei öelnud seda mulle kunagi.
Aastaid hiljem elasin pooleteisetoalises üürikorteris Manhattani ülemises otsas. Ühel õhtul esines isa televisioonis, mingil ebamäärasel kehvasti näitaval kanalil – Ross Genfis, topeltkujutis temast, ta rääkis prantsuse keelt. Kas ma teadsin, et isa räägib prantsuse keelt? Olin ma üldse kindel, et see mees on minu isa? Subtiitrite järgi rääkis ta seal töötuse ökoloogiast. Vaatasin saadet püsti seistes.
Ja nüüd Artis selles peaaegu uskumatus kohas, kõrbekummitus, kes peagi säilitatakse tohutus matusekambris jäise surnukeha kujul. Ja pärast seda kujuteldamatu tulevik. Mõelge vaid neile sõnadele. Aeg, saatus, juhus, surematus. Ja siinsamas minu lihtsameelne minevik, mu vinniline elulugu, hetked, mille ma paratamatult pean tagasi kutsuma, sest need on minu hetked, neid on võimatu mitte näha ja tunda, nad roomavad välja igast seinast mu ümber.
Kord tuhkakolmapäeval läksin kirikusse ja võtsin end järjekorda. Silmitsesin kujusid, tahvleid, sambaid ja vitraažaknaid enda ümber, siis läksin altaripiirde juurde ja laskusin põlvili. Vaimulik tuli mu juurde ja jättis oma märgi, püha tuha pöidlajälje mu laubale. Põrmust oled sa võetud. Mina ei olnud katoliiklane, mu vanemad ei olnud katoliiklased. Ma ei teadnud, mis me oleme. Me olime Sööjad ja Magajad. Me olime Isa Ülikonna Keemilisse Viijad.
Kui isa ära läks, otsustasin hakata end tundma hüljatuna või ka pooleldi hüljatuna. Me emaga mõistsime ja usaldasime teineteist. Asusime elama Queensi, aedapääsuga korterisse aiata majas. See sobis meile mõlemale. Lasksin pärismaalase moodi pügatud juuksed tagasi kasvada. Käisime koos jalutamas. Ema teismelise pojaga: kes Ameerika Ühendriikides teeks midagi sellist? Ema ei lugenud mulle moraali mu kõrvalepõikamiste pärast üldisest normaalsusest, õigemini tegi seda harva. Sõime mahetoitu ja põrgatasime avalikul tenniseväljakul vastastikku palli.
Ja nüüd preestrirüüs vaimulik ja tema pöidla kerge vajutus tuhamärki tehes. Ja põrmuks pead sina saama. Kõndisin tänavatel ringi, otsides inimesi, kes mind vaataksid. Seisatasin kaupluseakende ees ja uurisin oma peegelpilti. Ma ei teadnud, mis see oli. Oli see mingi ebardunud austuseväljendus? Kas ma vedasin Püha Kirikut ninapidi? Või