kärisenud voodreid ning taskupõhju ja eluilmaski ei näinud keegi teda mõne paikamata rõivatükiga. Raske on ette kujutada, kust saadi juba eos lagunenud asju või kuidas nad nii kiiresti ära närutati, et ükski jupp teisega koos ei püsinud, on ju inimesi, kes kannavad sama palitut või ülikonda aastakümneid ja neil ei kuku selle aja sees ainuski nööp eest ära, võib-olla ainult käiseservad kuluvad kergelt läikima.
Velvetpintsakud, sametpintsakud, siidsallid, kravatid. Nahkpüksid kolm kuud järjest jalas. David Bowie blondeeritud ja tupeeritud pea. Mustad narakad lokid, Loki värvidega värvitud (neid saab jätkuvalt Centralna lähedalt). See Adam on tänapäeval vähe igavaks kätte ära läinud. Tal on nüüd luidrate kintsude ümber enamasti miskid eriti laiad püksid, väikse kirbukirjaga triikimata triiksärgid ja heal juhul pintsak, pidujuhul sabakuub. Sõjaväesaapad. Pirakate plokk-kontsadega kingad. Või siis kuuekümnendate terava nina ja paeltega kingad. Suvisel ja talvisel ajal vana hea maika. Neid on tal igat värvi: musti, siniseid, pruune, punaseid, rohelisi, valgeid. Isegi passipildi peal on ta pruunis pesus! Ja muidugi torso, ehk paljas ülakeha stiilselt välja kantuna, vt ka Clint Eastwood. Puhvaika külmemaks ilmaks. Sõjaväesinel talviseks pakaseks. Pööratud nahast pruun paljude taskute ja veel rohkemate tepingutega jakk, mis on üsna võidunuks kantud. Tikitud baretid. Ta kõnnib niimoodi, nagu tõmbaks oma ettepoole kookus ülakeha edasi pikkade kuiberdavate koibade abil. Kõhna kere otsas on võimas pea, mille laup on kühme ja mõhnu täis, meelekohtadel suurest mõtlemisest alati mõni tige punn, lõuapärad raevukalt kokku surutud. Aga kui ta suu lahti teeb, siis võib ta endale terve kassipea või kaks rusikat suhu toppida. Kassid meeldivad Adamile hirmsasti, ta vaatab neile tõsiselt otsa ja puksab neid peaga nagu üks loom teist looma.
Raske uskuda, aga see ekstravagantne santlaager oli pärit katoliku vaimulike perekonnast ja oleks pidanud seanaha vedamise asemel seminari minema. Mitte mingisse kõrgemasse õppeasutusse Adam minna ei tahtnud, juba algklassides purunes igaveseks tema usk riiklikesse süsteemidesse.
„Pole kindel, kas ma kunagi varem nii lolli inimest olen näinud,“ ütles ta seitsmeaastaselt oma esimese õpetaja kohta.
Oleks aeg olnud teine, küllap ta oleks oma karjasetööd mõne olemasoleva koguduse peal praktiseerinud, kommunistlik-katoliiklikus Poolas ei tunnistanud Adam ühtegi konfessiooni ja tema enda kuulutus oli inimlikum kui ükski teine senituntud usutunnistus.
Tema isa Jakub, pikk ja sünge musta habemega mees, töötas konsistooriumis referendina. Kirjutas kirju piiskoppidele ja kardinalidele üle terve ilma. Ema oli laia näo ja uniste silmadega vaikne naine, ilmaski ta ei kaevelnud, ka kõige suuremas hädas või hambavalus jäi ta ühtmoodi tuimalt sõnatuks, alalõpmata tegi käsitööd, tikkis vaipu või linikuid või uhkeid köögikäterätte, heegeldas ja pilutas, ka vardad klõbisesid muudkui aga. Kogu nende kodu oli täis ema töökate käte ja ilumeele vilju. Kõrgete lagedega suured toad olid hõredalt asustatud mustavate mööblitükkidega, kõik mõõtudelt tehtud justkui pisut suurema inimsoo jaoks, milline rahvas on ilmselt välja surnud, sest uued inimesed paistsid nende koletute esemete vahel väikesed ja eksinud. Päevapiltnik oli tillukese Adami sättinud istuma pool tonni kaaluvasse vaarao tugitooli, see oli tammepuust ja murenenud nahast kattega ja seda jaksasid paigast liigutada ainult väga tugevad mehed. Adamil oli pildi peal natuke nõutu nägu, jalas lühikesed traksidega püksid ning suurte tuttidega villased heegeldatud põlvikud, vaevu ulatus ta väike käsi tugitooli majesteetlikult rullis käetoele. Selja tagant paistsid raamaturiiulid, mis olid täis laotud musti kuldkirjas kaantega köiteid, isegi läbi pildi on tunda, kuidas toas lõhnab avamata raamatuid katva aastakümnete tolmu järele. Ema hoidis seda fotot kullatud raami sees magamistoa kummutil. Fotod on päris kindlasti saatanast, sest kuidas muidu saaks tüki elu liikumatult paigale suruda ja vangistada tolmuva klaasi taha.
Keset seda ranget ja korrapärast elu aga varitses neid issanda viha, sest vanema pan Mackiewiczi ihu pures seletamatu tõbi. Ta oli üle kere kaetud leemendavate villidega, mis aiva puhkesid uutes kohtades, sügelesid ja ajasid vett välja, nii et ta sai kodus ringi käia ainult avaras valges maani öösärgis. Igasuguste tohtrite peale sai raha raisatud, pani Ewa määris isakest üle kere kord-korralt ikka kallimate salvide ja võietega, kuid mingeid paranemise märke ei ilmnenud. Lõpuks raviti see jube nahahaigus välja boorhappe ja talgi seguga, mida keegi nurgaarstist juudi vanamees oli soovitanud katsetada. Adam mäletab selgesti, kuidas isa istus toolil, must habe õieli, ema aga tupsutas tema puretud ihu kõiksugu möksidega. Ja kuigi pani Mackiewiczi näolt ei paistnud iial ühtegi tunnet, oli ometi selge, et ta otse väriseb sisemisest jälestusest. Nii kõvasti, et õues kukkusid puude pealt sügislehed ühe hetkega maha, puhh, ja nad olid raagus, maapinda kattis pehme kollane vaip. Vähemalt Adam arvas küll, et lehed langesid sellepärast maha, et ema nii kõvasti värises.
Vaevalt sai üks haigus järele anda, kui oli platsis mõni teine, kord kimbutas vaga meest vesitõbi, siis jällegi sapikoolikud ja pani Mackiewicz aina jooksis kuumade käterätikute, rohupudelikeste ja kraadiklaasidega ringi. Ka maailma kõige kaunimad tikitud linikud ei oleks suutnud siin midagi päästa. Majas valitses halb õhk.
Esimene kokkupõrge
Õues oli pime. Tänavalaternad valgustasid pimedusest välja vaid vanad pahklikud remmelgatüved, mille otsas oli imelik oksaluud, lumekübemed tiirlesid aeglaselt õhus ringi, kord natuke langedes, siis jälle kerkides, nagu ei oleks nad veel otsustanud, et peavad tingimata maha kukkuma. Miks nad peaksid? Nad on ju nii kerged! Tahavad, siis hõljuvad üles tagasi, lähevad suure paksu kodupilve sisse, pilv aga sõidab homseks kuskile mujale ja ei ole ühelgi helbel vaja oma elu Varssavi uulitsal mööda saata.
Adam kükitas vannitoas ja kallas klaaspurgi sisse kõiki maailma aineid. Kõigepealt pani ta sinna neid asju, mida pesuruumis leidus, pesupulbrit ja valgendajat ja šampooni ja sellest pudelist, millega ema vanni küüris, natuke seepi riivis ka noaga, siis otsis köögist, mida kätte sai, soodat ja köömneid ja päevalilleõli, kes teab mis kahtlasi asju veel. Selliseid purke oli ta vanni alla juba mitu tükki toppinud, vahel harva, kui ema nii põhjalikult kraamis, et ta need sealt üles leidis, siis ta kirtsutas nina ja ütles:
„Mis sodikopsikuid sa siin teed.“
Vannituba oli üldse kõige külmem koht terves korteris, ahjusoe sinna ei jõudnud, Adam katsus näpuga veetoru, see oli külm ja natuke niiske. Siis ta urgitses vana pragulise linoleumi kallal, et vaadata, mis selle all on, vahel leidis niimoodi huvitavaid asju, vanu münte või padjapüüride nööpe või mõne juuksenõela. Mustapesukapis oli ka huvitav, sest seal oli musti pesusid võib-olla koguni teisevabariigi-aegsest ajast. Kuigi need olid enamasti mitte mustad, vaid valged pesud, sellised vanad voodilinad, mida ei olnud sellepärast ära visatud, et neil olid kenad pitsid, kuigi nad olid vanadusest haprad. Linad sai üle pea visata ja tonti mängida, samuti sai nendest ehitada telke ja pesasid, kui need üle laua või kokkulükatud toolide rippu laotada.
Väike Adam oli vaikne laps, kes sai iseendaga päris kenasti hakkama ega käinud suurtele inimestele pinna peale. Ainult kingapaelad ja igasugu nööbid käisid talle üle jõu. Küll oli ema õpetanud, kuidas lihtsat kingalehvi siduda, aga kaotas ikka enne kannatuse, kui laps ise hakkama sai, kummardus ja sidus käimad kinni, raskelt ohates: „Kuidas sa küll nii aeglane oled!“
Juba enne kooliminekut olid Adamil tähed selged ja piibel kaanest kaaneni läbi loetud. Kui ta parasjagu ei lugenud, siis mängis ta oma jänestega, nimelt ei tunnistanud ta ühtegi muud maailma looma, mängujäneseid oli tal seevastu virnade viisi, kõigil oma nimed, elukäik ja iseloom. Ühe nimi oli Pehme, see oli vana lilla nõelapadi, jänesepea kujuline, selle oli vanaema meisterdanud, kui tema veel väike tüdruk oli. Nõelu ei lubanud Adam Pehme sisse panna. Teise nimi oli Mimsu, too oli väga väike, vana ja kulunud jänes, mis meenutas tolmututti, pärit ilmselt 19. sajandi algusest, tal olid saba ja kõrvad puudu; mille alusel ta jäneste kilda liigitati, on ebaselge. Siis oli Kummistaja, see oli paha jänes, kes tahtis alailma kodunt jalga lasta ja kadus igale poole ära, küll naabri aeda muru sisse, küll liivakasti, aga aasta hiljem kaevas Adam Kummistaja jälle välja ja vedas üleannetu jänku koju perekonna juurde. Kuigi lõpuks õnnestus loomal siiski vabadusse murda, ta jäi täiesti kadunuks metsasamblasse ühe sügisese seenelkäigu aegu.
Päris