voodile pikali ja naersin. Harva, aga mõnikord ikka, kujutasin endisi töökaaslasi pärapõrgu päevilt – mil meie ettevalmistus seisnes kohvimasina sisselülitamise õppimises – pealt vaatamas, kuidas ma higistan ja ketran juhendit, nägemata ninaotsast kaugemale. Nad näevad pealt, kuidas veedan iga tööhetke hirmust pimeda ja sõgedana, ja siis naerame selle üle koos.
Lõuna Teise tänava ja Roeblingi nurk oli pungil Puerto Rico peredest, aiatoolide kõrval külmutuskastid. Nad ladusid doominot. Lapsed jooksid kisades läbi lõhutud veehüdrandi joa. Vaatasin neid ja meenutasin Bedfordi kohvikut, kus esimesel päeval käisin. Võiksin sinna praegugi sisse astuda. Võiksin öelda: „Jajaa, ma olen Marzoccoga töötanud – oi, kas teie ei teagi, mis see on?“
Aga sellest ei piisaks. Mis ma ka polnud – kõigest kelneriabi, teenindaja või barista –, polnud ma selles restoranis lihtsalt keegi. Ja ma ei nimetaks seda viiekümne ühe protsendine olemiseks, sest see kõlaks, nagu oleksin mõni kohvimasin. Aga tundsin end väljavalituna. Tundsin, et mind pannakse tähele, ja mitte ainult mind salvavate töökaaslaste, vaid linna enda poolt. Iga kord, kui pinnale tahtis kerkida kaebus, hala või silmapööritus, otsustasin selle asemel naeratada.
III
Ja ühel heal päeval jooksin trepist riietusruumi poole ja üks kontoritöötaja tuli mulle järele. Naisel oli käes kolm riidepuud, millel rippusid jäigad triibulised Brooks Brothersi nööbitavad kuued.
Need olid sellised androgüünset sorti pluusid, mida võiks kohata nii juhatuse koosolekul kui ka tsirkuses.
„Palju õnne,“ teatas ta sama monotoonselt kui ta riidevärv, „said oma triibud.“
Panin need kappi rippuma ja jõllitasin neid suurisilmi. Ma pole enam praktikant. Mul on töökoht. New Yorgi kõige populaarsemas restoranis. Näppisin särke ja see sai tõeks: põgenemine oli korda läinud. Panin selga meresinised triibud. Tundsin justkui tuuletõmbust. Oleksin justkui tuimastusest toibunud. Nägin kedagi, tundsin ta ära.
Ta peatas mind esimestel sammudel söögisaali, veinipokaal käes. Mul oli hägune aimdus, et ta oli mind juba kaua oodanud.
„Tee suu lahti,“ käsutas Simone, pea kõrgilt püsti. Vaatasime teineteisele otsa. Ta värvis enne iga teenindust huuled paindumatut tooni punaseks. Tema tumeblondid juuksed, taltsutamatud ja krässus, leegitsesid ta näo ümber nagu seitsmekümnendate rokijumalanna lakk. Aga nägu oli tal range ja sümmeetriline. Ta sirutas veinipokaali minu poole ja jäi ootama.
Heitsin veini kurku nagu tequila-šoti – kogemata, harjumusest.
„Tee nüüd suu lahti,“ käsutas ta. „Õhk peab veiniga segunema. Koos löövad nad õitsele.“
Tegin suu lahti, aga olin veini juba alla neelanud.
„Degusteerimine on farss,“ ütles ta kinnisilmi, nina sügaval klaasis. „Ainus viis veini tundma õppida on sellega mõni tund aega veeta. Lasta sellel muutuda ja sind muuta. See on ainus võimalus üldse midagi õppida – sellega peab koos elama.“
Järgmisel päeval olin vaba ja tahtsin tähistada. Lubasin endale külaskäigu Metropolitani kunstimuuseumi. Teenindajad jahvatasid alatihti, mida nad näinud olid – kontserti, filmi, etendust, näitust. Mina ei teadnud ühtegi asja, mida nad mainisid, kuigi kolledžis kuulasin kunstiajaloo sissejuhatust. Käisin muuseumis ära, et mul oleks ka voltimise ajal midagi vestlusesse panustada.
Ei teagi, kui kaua ma olin juba linnas olnud, aga kui Kaheksakümne kuuendal tänaval metroost väljusin, sain aru, kui piiratult ma olin elanud. Veeretasin oma päevi mööda viie kvartali piires Union Square’il, metroos ja viie kvartali piires Williamsburgis. Kui nägin viimaks Central Parki puid, naersin suure häälega.
Muuseumi vestibüül, see püha labürint, rabas mind ootuspäraselt jalust. Kujutasin ette, mismoodi oleks mind kümne aasta pärast intervjueerida. Mitte nii, nagu Howardiga, kus mind proovile pandi, vaid imetlusega. Mu sõbralik intervjueerija küsiks mu päritolu kohta. Räägiksin talle, et uskusin kaua aega, et minust ei tule midagi ja et mu üksindus oli nii totaalne, et ma ei suutnud end tulevikku mõelda. Ja et see kõik muutus, kui jõudsin linna ja mu olevik paisus ja mu tulevik rullus mu silme ees lahti.
Jäin impressionistide galeriidesse toppama. Seal rippusid maalid, mille reprosid olin raamatutest sadu kordi näinud. Neis galeriides käidi tukkumas. Keha vajus neist unenäolistest maastikest justkui koomasse, aga kui meel oli ärgas, andsid maalid sulle laengu. Need olid peaaegu väljakutsuvad.
„Ja see kinnitas tõsiasja, mida olin alati kahtlustanud,“ ütlen oma intervjueerijale. „Et enne linnatulekut polnud mu elu muud kui üks repro.“
Kui saalid otsa said, alustasin otsast peale. Cézanne, Monet, Manet, Pissarro, Degas, Van Gogh. „Seda ma tahangi,“ ütlen ja näitan intervjueerijale Van Goghi küpressidega maali. „Kas näete, kuidas lähedalt vaadates on see hägune ja kirglik? Kaugelt aga terviklik?“
„Ja kuidas armastusega jääb?“ küsib intervjueerija mingi sissejuhatuseta, kui ma vaatan üksisilmi Cézanne’i õunu. Hetkeks kujutlen, et küsimuse esitavad Simone’i punased huuled.
„Armastusega?“ Vaatan galeriis vastust otsides ringi. Olin impressionistide juurest välja uidanud ja sattunud varajase sümbolismi galeriisse. Oleksin võinud vanduda, et hetk varem oli saal rahvast pungil täis, nüüd aga praktiliselt tühi, kui välja arvata üks kepiga vanamees ja naine, kes teda käe alt toetas. Kui linna poole sõitsin, sisendasin endale, et mina pole üks neist neidudest, kes kolib New Yorki armuma. Nüüd, sümbolistide vandekohtu, Simone’i ja vanamehe ees, paistis mu eitus kahtlaselt läbi.
„Sellest ei tea ma veel midagi,“ kostsin vastu. Nihkusin vanamehele ja ta sõbrale lähemale. Ta tohutud kõrvad oleksid justkui vahast välja voolitud ja ma olin kindel, et ta on kurt. Temagi oli rahus. Vaatasime Klimti naist valges ehk „Serena Ledereri portreed“, nagu sildil kirjas. See polnud kindlasti Klimti kõige uljam maal ja pakkus kontrasti tema hilisematele kuldlehega kaunistatud erootilistele teostele. Kuigi naine näeb välja nagu süütu postament, on ta näol varjatud rõõm. Mulle meenus midagi kunstniku ja modelli afääri kohta, kuulujutt, et modelli tütre isa oli tegelikult Klimt. Naine maalilt kõrgus me kolme kohal ega lasknud end vahtimisest häirida. Vanamees naeratas mulle, enne kui minema astus.
„Näita mulle,“ ütlesin naisele valges. Mõõtsime teineteist pilguga ja ootasime.
Tulin rongi pealt maha ja tänavad helendasid. Läksin Northi Viienda ja Bedfordi nurgapoe veinileti juurde. Leti taga seisval mehel olid pikad juuksed ja väsinud kottis silmad. Ta keeras vaiksemaks Biggie räpiloo, mis tal üürgas, kui sisse astusin.
Uurisin viimast kui üht pudelit, aga ära ei tundnud ühtegi. Viimaks, kümme minutit hiljem, söandasin küsida: „Ega teil taskukohast Chardonnay’d ei leidu?“
Mees oli üleni värviga koos ja kandis sigaretti kõrva taga. „Milline Chardonnay teile meeldib?“
„Ee,“ neelatasin, „Prantsuse oma?“
Ta noogutas. „Jah, see ongi ainuke õige, kas pole? Mitte nagu see California pask. Näiteks see? Mul on üks pudel külmas ka.“
Maksin talle ja surusin paberkoti rinna vastu. Jooksin koju, aga teiseltpoolt Grant Streeti, sest ei kavatsenud lasta Clemi ees vedelevatel deemonitel end saastata. Kortermaja treppidest jooksin samuti üles, lippasin korterisse, näppasin Jesse korgitseri ja tassi, kimasin veel ühtedest treppidest üles ja tungisin katusele.
Taevas oli samasugune nagu maalid. Ei, maalid üritasid vaid seda päikeseloojangut jäljendada. Taevas leekis ja pildus sädemeid, oranžide pilvede ümber tuhklillad piirjooned. Manhattani pilvelõhkujate aknad kiiskasid, nagu lõõmaks neis tulekahju. Olin hingetu, muuseumist rammetu. Süda tagus. Üks hääl ütles: „Sa pead sellega elama.“ Teine hääl ütles: „Said hakkama, said hakkama!“ Ja samas sekkus mürgine koor: „Millega täpsemalt?“ „Millega elama?“
Sattusin neile riietusruumis