Johnnyle tegi omajagu nalja, et too blond noorsand muutus pisut tõredaks, kui märkas, et ta polegi enam tähelepanu keskpunktis. Johnny manas esile kogu oma sarmi, surus peigmehel kätt ja tõstis tema terviseks veiniklaasi.
Tuttav hääl hõikas orkestripoodiumilt: „Mis oleks, kui laulaksid meile ühe laulu, Johnny?“ Kauge külaline tõstis pilgu ja nägi naeratavat Nino Valentit. Johnny Fontane hüppas poodiumile ja heitis oma käed ümber Nino. Nad olid olnud lahutamatud, üheskoos laulnud, üheskoos tüdrukutega kohtamas käinud, kuni Johnny oli tasapisi kuulsaks saanud ja raadios laulma hakanud. Pärast lahkumist Hollywoodi oli ta paar korda helistanud Ninole – et lihtsalt lobiseda – ja lubanud hankida talle mõnesse ööklubisse laulja kohta. Kuid ta oli selle tegemata jätnud. Nähes nüüd Nino lõbusiroonilist purjus irvet, tundis ta vana sõprust jälle ärkavat.
Nino hakkas mandoliini tinistama, Johnny Fontane asetas käe Nino õlale. „See laul on pruudile,“ ütles ta ja hakkas jalaga takti lüües lõõritama frivoolse sitsiilia armulaulu sõnu. Nino saatis Johnny laulu tähendusrikaste kehaliigutustega. Pruut punastas uhkelt, külalistesumm möirgas heakskiitvalt naerda. Enne kui laul lõpule jõudis, trampisid kõik rütmi ja karjusid kaasa rõvedalt kahemõttelist kordusrida, mis lõpetas iga salmi. Lõpule jõudes plaksutasid nad järelejätmatult seni, kuni Johnny köhatas kõri puhtaks ja alustas uut laulu.
Nad kõik olid tema üle uhked. Ta oli üks nende hulgast, ja näe, saanud kuulsaks lauljaks, filmitäheks, kes magas maailma ihaldatuima naisega. Ent ometi oli ta ilmutanud kohast austust ristiisa vastu ja sõitnud maha kolm tuhat miili, et külastada seda pulma. Ta armastas endiselt vanu sõpru, nagu näiteks Nino Valentit. Paljud neist inimestest olid näinud Johnnyt ja Ninot koos laulmas, kui nad olid alles poisikesed, kui mitte keegi ei osanud aimatagi, et Johnny Fontane sirgub meheks, kes valitseb viiekümne miljoni naise südant.
Johnny Fontane kummardus alla ja tõstis pruudi poodiumile, nii et Connie võis seista tema ja Nino vahel. See oli nende vana number, kahe rivaali kosjaskäigu paroodia. Johnny laskis ülima taktitundega Nino häälel summutada tema enda oma, laskis Ninol röövida pruudi oma käevangust ja kuuldavale tuua võiduka viimase salmi, sel ajal kui ta enda hääl lõplikult hääbus. Kogu pulmaseltskond tõi kuuldavale aplausitormi, kõik kolm esinejat langesid laulu lõppedes üksteisele kaela. Külalised mangusid veel üht lugu.
Ainult maja nurgasissekäigul seisev don Corleone tajus, et midagi on viltu. Püüdlikult külaliste solvamist vältides hõikas ta heatujuliselt: „Mu ristipoeg on tulnud kolme tuhande miili takka meile austust avaldama ja keegi ei kavatse tema kõri niisutada?“ Otsekohe sirutati oma tosin täis veiniklaasi Johnny Fontane’i poole. Ta võttis lonksu igaühest ja viskus ristiisa embama. Kaelustamisel sosistas ta midagi vanamehe kõrva. Don Corleone juhatas ta majja.
Kui Johnny tuppa astus, sirutas Tom Hagen talle käe. Johnny surus seda ja ütles: „Kuidas elad, Tom?“ Ent selles puudus see tavaline soojus, millega ta võlus inimesi. Hagen oli pisut haavunud sellest jahedusest, kuid sundis end seda unustama. See oli üks neid needusi, mida tõi fakt, et ta oli doni kirvemees.
Johnny Fontane sõnas ristiisale: „Kui ma sain pulmakutse, ütlesin ma endale: „Mu ristiisa ei ole enam minu peale vihane.“ Pärast lahutust helistasin ma sulle viis korda ja Tom ütles alati, et sa oled kas ära või hõivatud, nii et ma mõistsin, et sa oled pahane.“
Don Corleone valas kollasest strega-pudelist klaase täis. „See kõik on unustatud. Nüüdseks. Kas ma võin ikka veel sinu heaks midagi teha? Või oled sa selleks liiga kuulus, liiga rikas, et ma sind abistada saaksin?
Johnny neelas kollase kõrvetava joogi alla ja ulatas oma klaasi uuesti täitmiseks. Ta üritas jätta lustakat muljet. „Ma ei ole rikas, ristiisa. Ma käin alla. Sul oli õigus. Ma poleks tohtinud oma naist ja lapsi maha jätta selle litsi pärast, kellega ma abiellusin. Ma ei pane pahaks, et sa mu peale vihastasid.“
Don kehitas õlgu: „Ma tundsin sinu pärast muret, sa oled ikkagi mu ristipoeg – muud midagi.“
Johnny kõndis toas edasi-tagasi. „Ma olin selle litsi järele hull. Hollywoodi suurim täht. Ta näeb välja nagu ingel. Ja kas sa tead, mis ta pärast võtteid teeb? Kui grimeerija talle hea näo ette võõpab, laseb ta sel ennast karata. Kui kaameramees laskis tal eriti hea välja näha, kutsub ta selle oma garderoobi ja laseb end läbi tõmmata. Ükskõik kellel. Ta kasutab oma ihu nagu mina taskus leiduvaid münte jootrahaks. See hoor on saatana sigitis.“
Don Corleone katkestas teda järsult: „Kuidas su perekond elab?“
Johnny ohkas. „Ma olen nende eest hoolt kandnud. Pärast lahutust andsin ma Ginnyle ja lastele rohkem, kui kohus seda vajalikuks pidas. Käin kord nädalas neid vaatamas. Ma tunnen neist puudust. Vahel tundub, et ma lähen hulluks.“ Ta võttis jälle lonksu. „Nüüd on mu teine naine hakanud mu üle naerma. Ta ei saa aru, miks ma olen armukade. Ta kutsub mind vanamoodsaks, teda ajab mu laulmine naerma. Enne kui ma ära sõitsin, klohmisin ma ta kenakesti läbi, kuid ma ei puudutanud nägu, sest tal on filmivõtted. Ma klobisin ta käsi ja jalgu, kuid ta ainult naeris selle peale.“ Johnny süütas sigareti. „Nii on praegu lood. Elu pole sittagi väärt.“
Don Corleone ütles vihaselt: „Need on hädad, kus ma sind aidata ei saa.“ Ta tegi pausi ja päris siis: „Mis su häälega on?“
Kogu tehtud sarm ja enesehaletsus kadus Johnny Fontane’i näolt. Ta lausus peaaegu murtuna: „Ristiisa, ma ei saa enam laulda. Midagi on juhtunud mu kõriga, arstid ei tea, milles on asi.“ Hagen ja don vaatasid talle üllatunult otsa: Johnny oli muidu olnud ikka visa vend. Fontane jätkas: „Mu kaks filmi tõid kenakesti sisse. Ma olin suur staar. Nüüd heidavad nad mu ukse taha. Stuudio boss pole mind kunagi sallinud ja nüüd maksab ta mulle kätte.“
Don Corleone jäi seisma oma ristipoja ette ja küsis mornilt: „Miks see mees sind ei salli?“
„Ma laulsin nende liberaalsete organisatsioonide jaoks, sa tead, kogu see pahn, mis sulle ei meeldinud. Hüva, Jack Woltzile ei meeldinud see samuti. Ta nimetas mind kommunistiks, kuid see silt mulle külge ei hakanud. Siis näppasin ma ära tüdruku, kelle ta oli hoidnud enda jaoks. See oli puhtal kujul ühe öö lugu, kuid tüdruk hakkas mulle järele jooksma. Mida mina sain teha? Siis heidab mu hoorast teine naine mu välja. Ja Ginny ning lapsed ei võta mind tagasi, kui ma nende ette käpuli ei heida. Ja tagatipuks ei saa ma enam laulda. Ristiisa, mida kuradi päralt ma peaksin tegema?“
Don Corleone näoilme oli muutunud jahedaks, selles polnud enam jälgegi kaastundest. Ta lausus põlglikult: „Sa võiksid alustada sellest, et hakkad käituma nagu mees.“ Äkitselt moondus ta nägu raevust. Ta hüüdis: „NAGU MEES!“ Ta sirutas käe üle laua ja haaras Johnny Fontane’i juustest. „Kristuse nimel, kuidas on see võimalik, et pärast nii pikka minu juures olemist pole sinust saanud midagi paremat? Hollywoodi finocchio, kes vesistab ja kerjab kaastunnet? Kes töinab nagu naisterahvas: „Mida ma pean tegema? Oh, mida ma pean tegema?““
Don ahvis Johnnyt nii ootamatult ja täiuslikult, et Hagen ja Johnny puhkesid naerma. Don Corleone oli meelitatud. Hetkeks käis tal läbi pea, kui palju ta siiski oma ristipoega armastas. Kuidas oleksid tema enda kolm poega sellisele teravusele reageerinud? Santino oleks tujust ära läinud ja olnud veel mitu nädalat tagantjärele pahur. Fredo oleks saba jalge vahele tõmmanud. Michael oleks läkitanud talle jäise naeratuse ja kadunud majast mitmeks kuuks. Kuid Johnnyl – oh milline tore poiss ta siiski on! – oli nägu juba naerul, ta kogus jõudu, teades ristiisa tegelikku eesmärki.
Don Corleone jätkas: „Sa lõid naisterahva üle oma bossilt, mehelt, kes on võimukam kui sa ise, ja nüüd sa kaebad, et ta sind ei aita. Milline arulagedus! Sa jätsid oma perekonna maha, oma lapsed ilma isata, et abielluda hooraga – ja nüüd sa nutad, et nad sind avasüli tagasi ei võta. Oma hoora ei löö sa näkku, sest tal on filmivõtted – ja nüüd sa imestad, miks ta su üle naerab. Sa oled elanud nagu narr ja nüüd on sind tabanud narri saatus.“
Don Corleone vaikis hetkeks, et küsida siis vaiksel häälel: „Oled sa nõus seekord mu nõuannet kuulda võtma?“
Johnny