korduvalt rääkinud, et su isa hakkas füüsikuks Einsteini õhutusel ning et sina valisid füüsika isa mõjutusel. Nii et omamoodi saab öelda, et Einstein on kaudselt sinu õpetaja. Ning kunagi olid sa sellise seose üle väga uhke ja tundsid, et sul on tohutult vedanud.
Pärastpoole sain teada, et isa oli sulle luisanud. Nad olid Einsteiniga vaid korra väga põgusalt vestelnud. 13. novembri hommikul 1922. aastal jalutas ta koos Einsteiniga mööda Nanjingi maanteed. Jalutuskäigust võtsid osa ka Shanghai ülikooli president Yo Youren ning ajalehe Ta Kung Pao tegevdirektor Cao Gubing. Kui nad möödusid maanteetammi ehitusplatsist, peatus Einstein ühe kive tükkideks raiuva töölise kõrval ning jälgis vaikselt seda räbalates ning räpaste käte ja näoga poissi. Ta küsis su isalt, kui palju see poiss päevas teenib. Su isa küsis poisilt ning ütles siis Einsteinile: viis senti.
See oli ainus kord, kui ta rääkis tolle suure teadlasega, kes maailma muutis. Ei olnud juttu füüsikast ega relatiivsusest, üksnes kalgist ja karmist tegelikkusest. Kuulnud vastust, seisis Einstein sinu isa sõnul seal tükk aega ning jälgis poisi mehaanilisi liigutusi, vaevumata isegi oma piipu suitsetama, kuni see hõõgumast lakkas. Kui su isa selle loo oli mulle ära rääkinud, ohkas ta ja ütles: „Hiinas prantsatab maha iga mõte, mis söandab lendu tõusta. Tegelikkuse gravitatsioonijõud on liiga tugev.“
„Langetage pea!“ käratas üks meessoost punavalvureist. See võis tegelikult olla tema endise tudengi halastav žest. Kõik ohvrid, kelle vastu võideldi, pidid pea langetama. Kui Ye oleks oma pea langetanud, oleks kõrge rauast peakate maha kukkunud, ning kui ta oleks oma pead langetatuna hoidnud, poleks olnud põhjust talle seda tagasi pähe panna. Kuid Ye keeldus ning seisis püstipäi, kandes seda suurt koormat oma peene kaela otsas.
„Langetage pea, te kangekaelne reaktsionäär!“ Üks punavalvureist tüdrukuist võttis rihma vöölt ja äigas sellega Ye poole. Vasest pannal tabas teda otsaette ning sellest jäi järele selge vorp, mille kiiresti hägustas nõrisev veri. Ta vankus mõne hetke ning jäi siis taas sirgelt ja kindlalt seisma.
Üks punavalvuritest noormeestest ütles: „Kui te õpetasite kvantmehaanikat, põimisite te sinna sisse ka rohkesti reaktsioonilisi ideid!“ Siis noogutas ta Shao Linile, et too jätkaks.
Shao tegi seda rõõmuga. Ta pidi muudkui rääkima, muidu oleks tema habras meel, mis niigi vaid peene juuksekarva otsas rippus, täielikult kokku varisenud. „Ye Zhetai, sa ei saa seda süüdistust eitada! Sa oled sageli tudengitele reaktsioonilist Kopenhaageni tõlgendust lugenud!“
„See on ometi eksperimentide tulemustega kõige paremini sobiv seletus.“ Shao Lini üllatas ja hirmutas Ye väga rahulik ja talitsetud hääletoon.
„See formuleering sätestab, et väline vaatlus tingib lainefunktsiooni kollapsi. See on järjekordne näide reaktsioonilisest idealismist ning ühtlasi ka kõige jultunum näide!“
„Kas filosoofia peab näitama teed eksperimentidele või peaksid eksperimendid näitama teed filosoofiale?“ Ye ootamatu vasturünnak rabas võitlusseansi eestvedajaid. Hetkeks ei teadnud nad, mida teha.
„Loomulikult peaks see olema õige marksistlik filosoofia, mis teaduslikele eksperimentidele teed näitab!“ ütles üks mees-punavalvureist viimaks.
„Siis on see sama, kui öelda, et õige filosoofia kukub taevast alla. See käib risti vastu ideele, et tõde tõuseb kogemustest. See on vastuolus nende põhimõtetega, mille alusel marksism püüab loodusest aru saada.“
Shao Lin ja kaks tudengist punavalvurit ei osanud selle peale midagi vastata. Erinevalt kahest veel põhikoolis käivast punavalvurist ei suutnud nad loogikat täielikult eirata.
Kuid neljal põhikoolitüdrukul olid omaenda revolutsioonilised meetodid, mida nad pidasid võitmatuks. Tüdruk, kes oli Ye’d varem löönud, võttis taas oma rihma ja äigas Ye’le. Ülejäänud kolm hakkasid samuti oma rihmadega Ye’d lööma. Et nende kaaslane näitas üles sedasorti revolutsioonilist indu, pidid nemad üles näitama veelgi suuremat või vähemalt samaväärset indu. Kaks mees-punavalvurit ei seganud vahele. Kui nad oleksid nüüd sekkunud, oleks neid kahtlustatud ebapiisavas revolutsioonilisuses.
„Te õpetasite ka Suure Paugu teooriat. See on teaduslikest teooriatest see kõige reaktsioonilisem!“ Üks noormeestest punavalvuritest võttis sõna, püüdes teemat vahetada.
„Võib-olla tulevikus lükatakse see teooria ümber. Kuid sajandi kaks suurt kosmoloogilist avastust – Hubble’i seadus, mida kinnitab punanihe, ning kosmilise taustkiirguse avastamine – näitavad, et Suure Paugu teooria seletab universumi päritolu kõige usutavamalt.“
„Vale puha!“ hüüdis Shao Lin. Seejärel alustas ta pikka loengut Suure Paugu teooriast, unustamata pikkida sinna vahele läbinägelikku kriitikat teooria erakordselt reaktsioonilise olemuse pihta. Selle teooria värskus aga paelus neljast tüdrukust kõige intelligentsemat, kes ei suutnud end tagasi hoida ja küsis: „Kas isegi aeg algas singulaarsusega? Aga mis oli enne singulaarsust?“
„Mitte midagi,“ vastas Ye samamoodi, nagu ta vastaks iga uudishimuliku noore küsimusele. Ta pöördus ning vaatas tütarlast lahkelt. Vigastuste ja kõrge raudpeakattega oli tal seda liigutust väga raske teha.
„Mitte … midagi? See on reaktsiooniline! Läbi ja lõhki reaktsiooniline!“ hüüdis hirmunud tüdruk. Ta pöördus Shao Lini poole, kes tuli rõõmuga talle appi.
„Selles teoorias on tühimik Jumala jaoks,“ noogutas Shao tüdrukule.
Noor punavalvur, kes oli nendest uutest mõtetest segaduses, oli viimaks kindlal pinnal. Ta tõstis käe, mis hoidis endiselt rihma, ning osutas Ye poole. „Teie, te püüate siis öelda, et Jumal on olemas?“
„Ma ei tea.“
„Misasja?“
„Ma ütlen, et ma ei tea. Kui te mõtlete Jumala all mingisugust väljaspool universumit eksisteerivat üliteadvust, siis ma ei tea, kas ta on olemas või mitte. Teadusel ei ole tõendeid emba-kumbapidi.“ Tol õudsel hetkel kaldus Ye isegi Jumala olemasolu mitteuskumise poole.
Selline äärmiselt reaktsiooniline väide tekitas rahvahulgas möllu. Ühe laval viibiva punavalvuri juhtimisel vallandus järjekordne loosungite hõikumise laine.
„Maha reaktsiooniline õpetlane Ye Zhetai!“
„Maha kõik reaktsioonilised õpetlased!“
„Maha kõik reaktsioonilised õpetused!“
Kui hüüdlaused olid vaibunud, hüüdis tüdruk: „Jumalat pole olemas. Kõik religioonid on valitseva klassi välja hautud vahendid rahva vaimu halvamiseks!“
„See on väga ühekülgne käsitlus,“ ütles Ye rahulikult.
Kimbatuses ja vihane noor punavalvur jõudis järeldusele, et selle ohtliku vaenlasega polnud jutust mingit kasu. Ta haaras oma rihma ning tormas Ye juurde, tema kolm kaaslast kannul. Ye oli pikka kasvu ning selleks, et ulatuda tema peani, mida ta endiselt püsti hoidis, pidid neljateistaastased rihmadega ülespoole lahmima. Mõne hoobi järel langes maha kõrge raudpeakate, mis oli teda pisut kaitsnud. Sellele järgnenud metallpannalde hoopide sajus langes ta viimaks maha.
Oma edust indu saanud noored punavalvurid pühendusid veelgi põhjalikumalt sellele hiilgavale võitlusele. Nad võitlesid usu eest, ideaalide nimel. Nad olid joobunud eredast valgusest, mida ajalugu lasi nende peale paista, nad olid uhked omaenda vapruse üle …
Ye kahel tudengil sai viimaks küllalt. „Esimees käskis meil „tugineda kõneosavusele, mitte vägivallale“!“ Nad tormasid ligi ja tõmbasid neli poolhullunud tüdrukut Ye juurest eemale.
Kuid oli juba liiga hilja. Füüsik lamas vaikselt maas, silmad endiselt pärani, ning tema peast voolas verd. Vahtu klopitud rahvas vakatas. Ainuke asi, mis liikus, oli see peenike verenire. Punase maona vingerdas see aeglaselt üle lava, jõudis selle servani ning tilkus alla ühe tühja laeka peale. Veretilkade tekitatud rütmiline heli meenutas kellegi lahkuvaid samme.
Vaikust