Ta liigutas end, et kätt anda. Naine põrkus ehmunult tagasi.
„Mul on kahju, madam. Ma tean, et mu välimus ei ole enam eriti rõõmupakkuv. Ma ei kavatse teid rohkem ahistada.”
„Tõeline džentelmen,” lisas Hunkeler, „ma tunnen teda juba ülikoolist. Praegu läheb tal tõesti viletsalt.”
Vastuseks oli äge köha, õigemini kähe kraaksumine.
„Ma pean sinuga jalutama minema,” teatas Hedwig.
„Mida? Oled sa hull? Ma suudan vaevu püsti seista.”
„Medõde käskis seda teha. Niisiis tule.”
Naine tõmbas ta püsti. Mees nägi läbi akna, et väljas sadas väga tihedat ja paksu lund.
„Niisuguse lumetormiga ma küll välja ei lähe,” tõrkus mees.
„Seda ei nõua keegi. Me läheme mööda treppi kaks korrust ülespoole kohvikusse. Lase käia, pane end riidesse.”
Koridoris embas naine teda ägedalt. Ta käed värisesid.
„Mis sul viga on?” küsis mees. „Kes siin õigupoolest patsient on, mina või sina?”
„Ma olen nii ehmunud, Peter. Su naaber näeb välja nagu elus surnu. Aga ta tahtis mulle isegi kätt anda.”
Mees silitas ta juukseid.
„See pole nii hull. Ma usun, et ta sureb päris hea meelega. Aga meie kaks peame veel veidi vastu, eks ole? Tule nüüd, ma vajan tõesti kohvi.”
Üleval kohvikus istusid nad läänepoolse akna juurde. Lumesadu oli lakanud. Päikesekiired tungisid pilvedest läbi ja panid linnakatused uskumatult kirkas valguses sätendama, samuti Alsace’i esimesed kõrgendikud ja Folgensbourgi veetorni.
„Ilus,” ütles Hunkeler. „Õigupoolest tunnen ma end jälle hästi. Me võime veel täna õhtul meie maamajja sõita, kütame ahju ja joome pudeli veini.”
„Sa jääd siia,” vastas naine, „nii kauaks, kuni arst käsib.”
„Ma ei suuda naabervoodi selli enam kauem välja kannatada. Ta sülitab kogu oma mineviku endast välja ja ikka otse mulle näkku, kuigi see värk mind põrmugi ei huvita. Aga tal pole mingit halastust.”
Naine langetas pilgu. Ta kaalutles.
„Mis lahti on?” küsis mees.
„Ma pean sulle su tütre Isabelle tervitused edasi andma.”
Hunkeler ehmus. Sellega polnud ta arvestanud.
„Vaata vaid, ta soovib sulle kiiret paranemist.”
Isabelle, keda ta polnud juba aastaid näinud. Tüdruk oli temast varakult eemaldunud ja kaheksateistaastaselt lõplikult jumalaga jätnud.
„Kas see ei rõõmustagi sind?”
„Siiski. Aga ma ei taha sellest rääkida. Õigemini, ma ei suuda.”
Viimane, mida ta tüdrukust kuulnud oli, oli uudis, et ta sünnitas tütre Estelle ja kolis külakesse Vogeesides.
„See tähendab, et sa ei taha.”
„Väga võimalik, ma ei meenuta just meeleldi neid aegu.”
„Kahju.”
„Miks?”
„Sest su tütar huvitab mind.”
„Isabelle oli minu jaoks kaua lahtine haav. See kasvas alles siis kinni, kui ma sind tundma õppisin. Tõepoolest, täpselt nii see oli. Sa aitasid mind sellest üle.”
Mees tahtis naise kätt oma pihku võtta, aga siis tärkas temas umbusk.
„Mida see kõik peab tähendama? Kuidas sa ta üldse üles leidsid?”
„Ma helistasin talle ja ütlesin, et sind opereeriti.”
„Kuidas, palun? Minu seljataga?”
„Mida sa endast õige arvad? Kui sa usud, et võid oma mineviku nii lihtsalt maha matta, siis sa eksid.”
Mees vaatas talle uskumatult otsa. Aga naise otsustavuse vastu polnud tal mingit šanssi.
„Ütle mulle ausalt, kuidas asi tegelikult on? Helistad sa talle sageli? Ja mis ajast alates?”
„Sellest ajast, kui sa mulle temast jutustasid.”
„Ja kõike salaja, ilma ühtegi sõna poetamata?”
„Aga loomulikult. Kellelgi peab ometi tervet mõistust jätkuma.”
Vastu õhtut külastas teda veel Madörin, varem vahtmeistrist detektiiv, nüüd Hunkeleri järeltulija komissarina. Pärast tema pensionile minekut olid nad harva kohtunud. Hunkeler oli tema teelt kõrvale hoidnud. Talle lihtsalt ei meeldinud see tüüp, tema jändrik ja jässakas kuju, tema hundipilk, kuigi ta teadis, et mees oli võimekas kriminalist. Aga Hunkeler oli alati arvanud, et heal komissaril ei peaks olema mitte ainult terjeri visadus, vaid ka teatud portsjon inimarmastust.
Nüüd seisis ta Hunkeleri voodi kõrval, käes lillekimp. Ilmselgelt oli tal piinlik oma endist ülemust öösärgis voodis lebamas näha.
„Kriminaalpolitsei meeskonna nimel,” ütles ta, „annan ma üle need lilled ja parimad soovid kiireks tervenemiseks.”
„Tänan.”
„Eriti kapral Lüdi ja Haller saadavad sulle terviseid.”
Madörin vaatas ringi, kuhu lillekimp panna.
„Pane need laua peale,” ütles Hunkeler. „Muide, minu arvates on lilled haiglas talumatud. Need meenutavad matuseid.”
Madörin tegi, nagu talle soovitati, kusjuures ta rahulolematult pead raputas, sest talle ei meeldinud, kui teda kamandati.
„Ja mida teeb riigiprokurör Suter?” küsis Hunkeler.
„Laseb samuti tervitada. Ma helistasin talle. Ta on praegu Kölni kongressil. Ja südamlikud tervitused ka valveputkas istuvalt proua Heldilt.”
„Tänan.”
Rohkemaks polnud Hunkeler suuteline, kuigi ta oleks meeleldi olnud veidi sõbralikum. Ta oli nimelt siiski veidi liigutatud, kui ta mõtles koosveedetud tööaastatele, kõigile neile võimuvõitlustele, kus ta enamasti oli võitjaks jäänud, kõigile edukatele uurimistele. Aga ka ebaedukatele.
„Sul on siin ilus palat,” väitis Madörin, „tõeliselt luksuslik.”
Ta vaatas ringi, umbusklikult ja külmalt, sest ta oli alati teenistuses. „Kes see on?” küsis ta, kui ta pilk peatus lõpuks toanaabril.
„Doktor Fankhauser,” ütles Hunkeler, „kunagisest vasakpoolsest tudengiliikumisest. Sa oled kindlasti temast kuulnud.”
Madörini silmakulmud pingestusid nagu alati siis, kui ta millegi üle järele mõtles.
„Ah nii, teie olete see mees. Kuidas teil läheb?”
„Tänan,” vastas Fankhauser, „eks ikka vastavalt olukorrale. Teie olete ilmselt politseist, kui ma seda oletada tohin?”
„Just nii, kriminaalpolitseist. Muide, just täna ma sain teate, et Viktor Waldmeier vahistati, kui ta püüdis USA-sse siseneda. Tema on ometi pangas teie järeltulija.”
Fankhauseri näole ilmus peen naeratus, kerge virvendus elujõust.
„Viktor, jah, ma olin kindel, et ta jääb kord oma spekulatsioonidega vahele. Aga mida te meilt õigupoolest nõuate? Kõik soovivad pankade kaudu raha teenida. Aga kui keegi teeb musta äri, siis peame meie, pankurid, oma pea pakule panema. Muide, kui te soovite mind vahistada, siis palun väga, tehke seda.”
Kähe naer, millele järgnes piinav köhahoog.
„Jäta