paarisrevolutsioon esitab meile suurimad väljakutsed, millega inimkond on pidanud silmitsi seisma. Info- ja biotehnoloogia liitumine võib peagi miljardid inimesed tööturult välja süüa ning õõnestada korraga nii vabadust kui ka võrdsust.
Suurandmete (ingl big data) algoritmid võivad luua digitaalseid diktatuure, kus kogu võim koondub tillukese eliidi kätte, samal ajal kui suurem osa inimesi kannatab mitte kurnamise, vaid millegi palju hullema – tähtsusetuse tõttu.
Info- ja biotehnoloogia ühinemist käsitlesin pikalt raamatus „Homo Deus”. Kuid kui viimane keskendus pikaajalisele perspektiivile, vaadates, mis võib juhtuda sajandite või koguni aastatuhandete jooksul, siis see raamat käsitleb meid vahetult puudutavaid ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi kriise. Selles teoses ei paku mulle huvi niivõrd anorgaanilise elu loomine, vaid ohud, mis ähvardavad heaoluriiki ja kindlaid institutsioone, näiteks Euroopa Liitu.
Raamatu eesmärk ei ole kajastada uute tehnoloogiate kõiki mõjusid. Tehnoloogia areng tekitab küll paljutõotavaid võimalusi, kuid minu eesmärk on tõsta esile selle arenguga kaasnevad ohud. Kuna tehnoloogilist revolutsiooni vedavad äriühingud ja ettevõtjad laulavad oma loomingule kiidulaulu, on sotsioloogid, filosoofid ning ajaloolased nagu mina need, kes peavad häirekella lööma ja selgitama, mis kõik võib valesti minna.
Olles esmalt visandanud probleemid, millega meil tuleb silmitsi seista, uurime raamatu teises osas suurt hulka võimalikke vastuseid neile väljakutsetele. Kas Facebooki tarkvarainsenerid suudaksid kasutada tehisintellekti, et luua ülemaailmne kogukond, mis tagaks inimeste vabaduse ja võrdsuse? Või on ehk vastus üleilmastumise ümberpööramine ja rahvusriikide uus võimestamine? Võib-olla peaksime veel kaugemale tagasi minema ja ammutama lootust ning tarkust vanade religioossete traditsioonide varasalvest?
Raamatu kolmandas osas näeme, et hoolimata enneolematutest tehnoloogilistest väljakutsetest ja sügavatest poliitilistest erimeelsustest, suudab inimkond selle olukorraga toime tulla juhul, kui suudame hirme ohjeldada ja oma vaadetes veidi mõõdukamad olla. Selles osas uuritakse, mida saaks ette võtta terrorismiohu, ähvardava maailmasõja ning eelarvamuste ja vihaga, mis niisuguseid konflikte toidavad.
Raamatu neljas osa käsitleb tõejärgsust ning selles küsitakse, mil määral suudame ülemaailmseid arenguid üldse mõista ja ebaõiglust õiglusest eristada. Kas Homo sapiens suudab enda loodud maailmast enam aru saada? Kas on veel olemas selge piir, mis tegelikkust kujutlustest eristaks?
Viimases, viiendas osas põimin mõttelõimed kokku ja vaatlen laiemalt, milline on elu peataoleku ajastul, kui vanad lood enam ei kehti ja nende asemele ei ole seni ühtegi uut tekkinud. Kes me oleme? Mida oma eluga peale peaksime hakkama? Milliseid oskusi me vajame? Kui võtta arvesse kõike, mida me teame ja ka ei tea teaduse, jumala, poliitika ning religiooni kohta, siis mida võime selle taustal öelda elu mõtte kohta praegu?
See võib küll kõlada ülemäära ambitsioonikalt, kuid Homo sapiens ei saa enam oodata. Filosoofia, religiooni ja teaduse aeg saab otsa. Inimesed on vaielnud elu mõtte üle tuhandeid aastaid. Me ei saa seda arutelu lõputult jätkata. Seda ei luba terendav majanduskriis, massihävitusrelvadest tuleneva ohu suurenemine ega ka uute murranguliste tehnoloogiate esiletõus. Veel tähtsam on, et tehisintellekt ja biotehnoloogia võimaldavad inimkonnal elu uuesti mõtestada ning ümber korraldada. Peagi tuleb kellelgi otsustada, kuidas seda võimu kasutada, toetudes sealjuures mõnele varjatud või selgesti väljendatud loole elu mõttest. Filosoofid on väga kannatlikud inimesed, insenerid on kannatamatumad, kuid investorid on kõige läbematumad. Kui te ei tea, mida elu kavandamises peituva võimuga peale hakata, siis turujõud ei oota tuhat aastat, kuni te mingi vastuse leiate. Turu nähtamatu käsi surub teile peale omaenda pimeda vastuse. Kui te ei taha, et elu tulevik sõltuks tuluaruannete armust, on teil vaja selget arusaama, mis on elu mõte.
Raamatu viimases peatükis luban endale mõne isikliku tähelepaneku ja räägin nagu üks sapiens teisega enne, kui eesriie meie liigi ees lõplikult sulgub ning algab täiesti teistsugune draama.
Enne sellele intellektuaalsele rännakule asumist tahaksin rõhutada üht tähtsat asjaolu. Suur osa raamatust käsitleb liberaalse maailmavaate ja demokraatliku valitsuskorralduse kitsaskohti. Ma ei tee seda liberaalse demokraatia kuidagi eriomaselt problemaatiliseks pidamise tõttu, vaid kuna leian, et tegu on seni ühe edukama ja paindlikuma poliitilise mudeliga, mille inimesed nüüdismaailma probleemidega toimetulemiseks on loonud. Kuigi see ei pruugi sobida igasse ühiskonda ega ühiskonna igasse arenguastmesse, on see tõestanud oma väärtust rohkemates ühiskondades ja olukordades kui ükski alternatiiv. Meie ees seisvaid uusi raskusi vaadeldes on seega hädavajalik mõista liberaalse demokraatia piire ja uurida, kuidas saaksime selle praegusi institutsioone kohandada ning parandada.
Kahjuks valitseb praeguses poliitilises olukorras oht, et igasuguse kriitilise lähenemise liberalismile ja demokraatiale rakendavad kohe oma vankri ette autokraatlikud ning kitsarinnalised liikumised, mis ei ole huvitatud avatud arutelust inimkonna tuleviku üle, vaid üksnes liberaalse demokraatia halba valgusse seadmisest. Need liikumised arutavad suurima heameelega liberaalse demokraatia probleeme, kuid nende enda vastu suunatud kriitikasse suhtuvad nad samahästi kui täisleppimatusega.
Autorina seisin seega raske valiku ees. Kas rääkida avalikult, mida ma arvan, ja riskida, et mu sõnad võidakse kontekstist välja rebida ning kasutada neid tekkivate autokraatiate õigustamiseks? Või ennast ise tsenseerida? Mitteliberaalsete valitsemisviiside tunnus on, et need kitsendavad sõnavabadust isegi väljaspool oma piire. Sellise valitsemiskorralduse leviku tõttu muutub kriitiline mõtlemine meie liigi tuleviku üle üha ohtlikumaks.
Pärast mõningast kaalutlemist otsustasin vaba arutelu kasuks. Liberaalset mudelit kritiseerimata ei saa me selle puudusi parandada ega selle juurest edasi liikuda. Kuid pidage palun meeles: raamat sai sündida üksnes eeldusel, et inimesed on veel võrdlemisi vabad mõtlema, mida nad tahavad, ja väljendama end nii, nagu nad soovivad. Kui see raamat tundub teile väärtuslikuna, peaksite ka sõnavabadust väärtustama.
I OSA
Tehnoloogiline väljakutse
Inimkond on kaotamas usku viimastel aastakümnetel ülemaailmses poliitikas valitsenud liberaalsesse loosse ajal, mil biotehnoloogia ja infotehnoloogia jõudude liitmine asetab meid ühe kõige suurema väljakutse ette, millega inimkond kunagi silmitsi on seisnud
1.
Illusioonide purunemine
Ajaloo lõpp lükkub edasi
Inimesed mõtlevad pigem lugudes kui faktides, arvudes või võrrandites ja mida lihtsam lugu, seda parem. Igal üksikinimesel, inimrühmal ja rahval on oma lood ning müüdid. Kuid 20. sajandil sõnastas maailma eliit New Yorgis, Londonis, Berliinis ja Moskvas kolm suurt lugu, mis pidid ära seletama kogu mineviku ning ennustama kogu maailma tulevikku. Need olid fašistlik lugu, kommunistlik lugu ja liberaalne lugu.
Fašistlik lugu seletas ajalugu võitlusena rahvaste vahel ning unistas maailmast, mida valitseb vaid üks inimrühm, kes kõik teised allutab. Kommunistlik lugu seletas ajalugu võitlusena ühiskonnaklasside vahel ja unistas maailmast, kus kõiki inimrühmi ühendab üks ühiskondlik süsteem, mis kas või vabaduse hinnaga võrdsuse tagab. Liberaalne lugu seletas ajalugu võitlusena vabaduse ja türannia vahel ning unistas maailmast, kus kõik inimesed tegutsevad vabalt ning rahumeelsena koos võimalikult väikese keskse võimu all, isegi kui sellega kaasneb mõningane ebavõrdsus.
Konflikt nende kolme loo vahel saavutas haripunkti Teises maailmasõjas, mille tulemusel heideti fašistlik lugu kõrvale. 1940. aastate lõpust kuni 1980. aastate lõpuni oli maailm lahinguväli kahe alles jäänud loo – kommunismi ja liberalismi – vahel. Siis varises kommunistlik lugu koost ning liberaalne lugu jäi ainsana valitsevaks teejuhiks inimkonna minevikku ja asendamatuks käsiraamatuks maailma tuleviku kohta – vähemalt nii näis see maailma eliidile.
Liberaalne lugu ülistab vabaduse väärtust ja jõudu. Selle järgi elas inimkond tuhandeid aastaid rõhuvate valitsemisviiside all, mis andsid inimestele üksikud poliitilised