Raevu päevad. Vene autorite jutukogumik. Sari "Sündmuste horisont"
teie. Kohalikud.”
Metsavaht sülitas.
„Loomulikult ei pea. Siin ei pea neid keegi inimesteks.”
Ta rääkis katkendlikult. Aga Betley oli juba unustanud oma lubaduse veidi kinnisem olla.
„Öelge, olete te nendega rääkinud? Kas on tõsi, et nad räägivad hästi?”
„Vanemad räägivad hästi. Need, kes veel laboris olid... Noored räägivad kehvemini. Aga vahet pole, nooremad on veelgi ohtlikumad. Nad on targemad, neil on peadki kaks korda suuremad.” Metsavaht peatas äkki hobuse. Tema hääles kõlas kibedus. „Kuulge, asjata arutame seda kõike. See on mõttetu. Ma olen sellistele küsimustele juba kümme korda vastanud.”
„Mis on mõttetu?”
„Kogu see meie retk. Sellest ei tule midagi välja. Kõik jääb endiseks.”
„Miks siis endiseks? Ma tulin mõjuka ajalehe juurest. Meil on suured volitused. Valmistame ette materjali senati komisjoni tarvis. Kui selgub, et otarkid kujutavad endast tõepoolest ohtu, võetakse abinõud tarvitusele. Te ju teate, et seekord ollakse valmis nende vastu sõjaväge saatma.”
„Ja ikkagi ei tule sellest midagi välja,” ohkas metsavaht. „Ega te esimene ole, kes siia sõidab. Siia tuleb igal aastal keegi ja kõik tunnevad huvi ainult otarkide vastu. Mitte inimeste vastu, kes on sunnitud otarkidega koos elama. Ja igaüks küsib: „Aga on see tõsi, et nad on võimelised geomeetriat õppima?... Aga kas see vastab tõele, et on olemas otarke, kes mõistavad relatiivsusteooriat?” Nagu oleks sellel mingit tähtsust! Nagu peaks nad selle tõttu hävitamata jätma!”
„Aga mina ju selleks tulingi,” alustas Betley, „et komisjoni jaoks materjal ette valmistada. Ja siis saab kogu maa teada, et...”
„Arvate, et ülejäänud ei valmistanud materjale ette?” katkestas teda Meller. „Pealegi... Pealegi, kuidas te saate siinseid olusid mõista? Siin tuleb elada, et mõista. Korra läbi sõita on üks asi, aga elada siin kogu aeg – hoopis midagi muud. Eh! Millest siin üldse rääkida! Sõidame.” Ta ajas hobuse liikuma. „Siit algavad juba paigad, kus nad käivad. Sellest orust.”
Ajakirjanik ja metsavaht olid jõudnud järsakule. Rada laskus maona vongeldes hobuste kapjade all üha allapoole.
Kaugel all laius põõsastikku kasvanud org, mida poolitas kitsas kivine jõeke. Otse selle taga kerkis kõrgustesse metsasein, mille taga omakorda valendasid kujuteldamatus kauguses Peaaheliku lumised tipud.
Ümbrus paistis siit kümnete kilomeetrite kaugusele, kuid Betley ei suutnud kusagil märgata ainsatki elumärki – ei suitsu korstnast, ei heinasaadu. Näis, et kogu kant on välja surnud.
Päike kadus pilve varju ja kohe hakkas vilu ning ajakirjanik tundis äkki, et ta ei taha metsavahi kannul alla minna. Ta väristas õlgu. Meenus linnakorteri soe, köetud õhk ja toimetuse valgusküllased ning samuti soojad ruumid. Siis võttis ta end kokku. Tühiasi! Ma olen hullemateski jamades olnud. Mida mul karta? Ma olen esmaklassiline laskur, mul on suurepärane reaktsioon. Keda peale minu neil veel saata oli? Ta nägi, kuidas Meller selja tagant relva võttis, ja järgis ta eeskuju.
Mära sättis kitsal rajal ettevaatlikult jalgu.
Kui nad alla jõudsid, ütles Meller:
„Üritame ratsutada kõrvuti. Parem on mitte rääkida. Kella kaheksaks on tarvis Stehliki farmini jõuda. Seal oleme ööd.”
Nad hakkasid liikuma ja ratsutasid vaikides kaks tundi. Tõusid kõrgemale ja möödusid Mount-Bearist, nii et neist paremat kätt jäi kogu aeg metsasein, vasakut aga põõsastesse kasvanud järsak. Põõsad oli nii madalad ja harvad, et seal ei saanud end keegi varjata. Nad laskusid jõe äärde ja jõudsid mööda kivist sängi mahajäetud asfaltteeni, mille pragudes kasvas rohi.
Kui nad sellel asfaldil olid, peatas Meller äkki hobuse ja kuulatas. Siis tuli ta hobuse seljast maha, laskus põlvili ja pani kõrva vastu asfalti.
„Miski on mäda,” teatas ta tõustes. „Keegi ratsutab meie järel. Lähme teelt ära.”
Betley tuli samuti sadulast ja nad viisid hobused teisele poole lepapadrikus olevat kraavi.
Paari minuti pärast kuulis ajakirjanik kabjaklobinat. See lähenes. Oli tunda, et ratsanik kihutab kõigest jõust.
Siis nägid nad läbi närtsinud lehtede galopeerivat halli hobust. Hobuse seljas istus oskamatus poosis kollaste ratsapükste ja vihmamantliga mees. Ta möödus nii lähedalt, et Betley nägi selgelt ta nägu ning mõistis, et on seda meest juba näinud. Talle meenus isegi, kus. Linnakeses seisis baari juures kamp. Viis-kuus turjakat, karjuvalt riides meest. Kõigil olid ühesugused silmad. Laisad, poolsuletud, ülbed. Ajakirjanik tundis neid silmi – gangsterite silmi.
Ratsanik oli vaevu möödunud, kui Meller teele hüppas.
„Hei!”
Mees hakkas hobust peatama ja jäi seisma.
„Hei, oota!”
Ratsanik vaatas ringi ja tundis ilmselt metsavahi ära. Paar hetke silmitsesid nad teineteist. Siis lõi mees käega, pööras hobuse ümber ja ratsutas minema.
Metsavaht vaatas talle järele, kuni kabjaplagin kauguses vaikis. Siis lõi ta äkki endale rusikaga vastu pead.
„Vaat nüüd ei tule sellest enam midagi välja! Nüüd enam kindlasti mitte.”
„Mis siis lahti?” küsis Betley. Ta oli samuti põõsastest välja astunud.
„Ei midagi... Lihtsalt nüüd on meie kavandatul kriips peal.”
„Miks siis?” Ajakirjanik silmitses metsavahti ja nägi üllatusega ta silmis pisaraid.
„Nüüd on kõik läbi,” ütles Meller, pööras kõrvale ja pühkis käeseljaga silmi. „Oh, raisad! Oh, raisad!”
„Kuulge!” ka Betley hakkas kannatust kaotama. „Kui te niimoodi närveerima hakkate, siis pole meil vist tõesti mõtet sõita.”
„Närveerima!” hüüatas metsavaht. „Teie arust ma närveerin? Vaadake!”
Käeviipega osutas ta punaste käbidega kuuseoksale, mis kolmekümne sammu kaugusel tee kohal rippus.
Betley ei jõudnud veel taibatagi, miks ta seda vaatama peab, kui lajatas lask, talle lahvatas näkku püssirohusuitsu ning äärmine, teistest eraldi rippunud käbi potsatas asfaldile.
„Vaat kuidas ma närveerin.” Meller läks lepikusse hobuse järele.
Farmini jõudsid nad just ajaks, kui hakkas pimenema.
Lõpuni ehitamata palkmajast astus välja pikka kasvu musta habeme ja salkus juustega mees ning jäi vaikides vaatama, kuidas metsavaht ja Betley hobustel sadulaid maha võtavad. Siis ilmus trepile lameda ja ilmetu näoga naine, samuti kammimata, punapea. Ja tema järel kolm last. Kaks poisikest, umbes kaheksa-üheksa aastased, ja tüdruk, nii umbes kolmeteistkümnene, nii õbluke, et näis joonistatud kriipsujukuna.
Kogu see viisik ei imestanud Melleri ja ajakirjaniku ilmumise üle, ei rõõmustanud ega ka kurvastanud. Nad lihtsalt seisid ja vaatasid vaikides. Betleyle see vaikimine ei meeldinud.
Õhtusöögi juures üritas ta vestlust üles võtta.
„Kuulge, kuidas te siin otarkidega toime tulete? Teevad nad teile kõvasti muret?”
„Mida?” Musta habemega farmer pani käe kõrva juurde ja kummardus üle laua. „Mida?” hõikas ta. „Rääkige kõvemini. Ma kuulen halvasti.”
Nii jätkus mitu minutit ja farmer ei tahtnud jäärapäiselt mõista, mida temast tahetakse. Lõpuks laiutas ta käsi. Jah, otarke siin leidub. Kas nad segavad teda? Ei, teda isiklikult ei sega. Ja teiste kohta ta ei tea. Ei oska midagi öelda.
Selle jutuajamise keskel