maapind kõrgemale tõusma. Sarapuud hakkasid tihenema, kuid ühtlasi ähvardas pimedus varsti peale tulla. Urmas nagu mõistis Tõivo mõtteid ja lohutas: „Ei ole enam palju maad.”
Ning varsti olidki nad üleval ühe nõo serval. Ja nüüd teadis ka Tõivo, et nad on Käärokülast nõnda kaugel, et kui hakka hommikust peale kõndima, jõuad pooleks päevaks koju. Ta imestas ise seda maad, mis ta oli risti ja põigiti läbi joosnud, ning loobus ka sarvepuhumisest, et kutsuda Illukot. See võis olla hoopis teist teed läinud ja ammugi juba kodus.
Urmas näitas käega üle nõo, mille teine kallak oli kaetud vaid kadakaga. „Seal taga kuulsin ju koeri, aga need läksid keeruga jälle kaugemale. Kus koerad, seal ka inimesi. Mõtlesin teed küsida ja läksin ikka järele.” Et ta oli sageli pidanud jooksma, seda ta ei ütelnud.
Nüüd nägi Tõivo ka maas lamavat karu, kes oli veerenud suurte kuuskede keskelt natuke allapoole lagedamale kohale. Ühe kadakapuhma taga nägi ta poolseljakil hobust. Lähemale jõudes pani ta tähele litritega ilustatud valjaid, mis olid puruks kistud.
Nad panid kandami maha natuke kõrgemal kohal ja eemal surnud loomadest. Kuid Tõivo läks karu vaatama, kelle keres oli katkilöödud oda, kuna kaks tapri hoopi olid purustanud murdja pea. Üks oli läinud põiki üle koonu silma alt, teine oli kõrva tagant pea peaaegu poolitanud. Nii siis oli karul oda enne sees olnud ja ta ei olnud end saanud jalule ajada, kui tapper ta oli surmanud.
Tõivo läks hobuse juurde ja tal oli kahju kaunist loomast, kes hästi oli peetud. Oli peene peaga ja jalgadega tume raudjas, pika kerega ja Tõivo arust Lehola tõugu. Ning ta endine mulje, et Urmas on isandmees, leidis ka sellest kinnitust. Ta ei mõistnud vaid, miks ta nii üksi sõitis mööda maad ja et tal ei olnud sulast ega orja kaasas.
Urmas oli vahepeal tulerauaga läitnud sammalt ja kuivi lehti ning tõi nüüd oksi juurde. Varsti loitis tuli.
„Sa too männioksi,” ütles ta Tõivole, „mina toon sammalt. Maa on rõske, võtab liikmed kangeks.”
Ja siis nägi Tõivo, kuidas Urmas ladus männioksi alla, pani kuuseoksi peale ja siis paksult selle üle samblakihi. Siis naeratas ta, kui nägi Tõivot nagu nõutult seismas.
„Mees magab palja maa peal ka,” lausus ta, „aga kui ta ei taha saada luuvalu, siis teeb ta enesele aseme. Ei ole mõnus vanul päevil kõndida karkude najal, nagu pidi seda tegema mu isa. Ei aidanud ei saun ega targad midagi enam. Maa-alused vihad olid kontidesse söönud.”
Tõivo ei vastanud. Ta ei olnud harjunud end hellitama ja oleks meelsamini heitnud niisama külili tule äärde.
Kuid Urmas ütles, et läheb nüüd karu nülgima. Tõivo abiga oli see töö tehtud, kui suur pimedus oli juba sisse imenud kogu metsa ja maa ning vaid kõrgele lõõmav tuli saatis heledaid laike kadakapuhmaste vahelt karuni.
Urmas võttis selga karunaha, mis oli raske ja lõhnas värske liha järele. Ta sammus tule juurde, pani naha okstest tehtud asemele, vaatas taeva poole, milles ei olnud ühtegi tähte. Ka tuult oli tõusnud.
„See on selleks, et kui peaks vihma tulema,” lausus ta lühidalt, mõtles veidi ning ümises siis hobuse poole vaadates: „Sind ma küll ei jäta huntidele ja rebastele.”
„Aga enne sööme,” jätkas ta valjemalt ja otsustavalt Tõivo poole. Läks ja võttis tarva liha ning hakkas seda oda otsas küpsetama. Otsis hobuse juurest väikese pauna ja tõi selle ühes seljavaibaga kaasa. Paunas oli natukene odraleiba ja soola.
Nad sõid ja siis ütles Urmas vaikselt: „Olin sulle abiks ja ole nüüd meheks ning aita mind ka.”
Ning nüüd alles nägi Tõivo väsimata tegevust. Urmas pidi kaua olema olnud teel, oli küttimisel joosnud penikoormaid maid ning otsis nüüd puid ja risu, tegi riita niiviisi, et ajas selle kõige hobusele alla, ikka poomiga tõstes ja kangutades. Tule läikel nägi Tõivo ta laubal higipisaraid säramas ning ta imetles teise visadust. Ikka ei olnud riit veel kõrge küllalt.
Kui lõpuks oli hobune kangutatud ja toetatud mehe kõrguseni ja riit oli tihe ja kandev, tõi Urmas tuleasemelt tükke ja süütas.
„Oli mulle ustav sõber,” ütles ta nagu vabandades, „ise kasvatasin.”
Valjad pani ta korralikult kokku ning asetas nad hobuse kaelale, laotas vaiba talle üle kere ja siis vaatas ta, kuidas tuli hakkas end ülespoole sööma. Ta tassis ikka uusi puid juurde. Kadus mõnikord tükiks ajaks ja Tõivo kuulis, kuidas ta metsas raius, pimeduses, kuhu vaevalt mõlema tule läige ulatus.
Tõivo ei tahtnud maha jääda ja nõnda kandsid nad roikaid ja jämedaid oksi ning pistsid nad ikka jälle riida vahele, et see kokku ei langeks. Urmas tõi suure tagavara juurde, nõnda et kasvas riida kõrvale okste mägi.
Kui ta nägi, et Tõivo jääb väsinuks ja silmalaud kipuvad vajuma, ütles ta:
„Sa oled hommikust saadik jalul olnud ja joosnud, mina ratsutasin vaid… kuni õhtupoolikuni… sa heida puhkama.”
Ta sundis Tõivo heitma asemele ja laotas temale keelu peale vaatamata karu raske naha; Tõivo tundis nii suurt roidumust, et alistus ja kohe märkas, kui soojalt uinutavalt mõjus aseme pehmus ja karu naha kare, kuid tihe karv. Ta kuulis siis Urmast oma tule ääres tasa laulvat, kuulis kiitvaid ja kahetsevaid sõnu ja teadis, et hobuse nimi oli olnud Tuuli.
Kui Tõivo hommikul ärkas, leidis ta Urma enese kõrval. Riit oli maha põlenud, jäänud oli vaid hunnik halli tuhka, milles suitsesid veel üksikud tukid. Päike valmistus tõusma ja taevas tõotas heledat ilma.
„Lähen nüüd sinu omade poole,” ütles Urmas, „mul on uut hobust vaja.”
Tõivo jutustas oma isa hobustest ja Urmas arvas, et küll saab kaubale.
Koorem ei olnud kerge, kuigi karunahk jäeti maha. Nad kõndisid vaikselt, kuid kui nad jalgu puhkasid, jutustas Tõivo oma külast, selle vanemast, väikestest sündmustest, sest suuri ei olnud ju. Vaid Peipsist teadis ta nii mõndagi. Seal olid suvel Leponeeme ja Kasenpää mehed koos ühe venelaste lodja ära võtnud, niisuguse, nagu nad tulevad Peipsi lõunasopist. Lodi oli tulnud kauplema ja tehtud maha rahuaeg. Kui see lõppenud, siis tulnud venelased relvades maale, aga loomad olid kõik juba metsadesse aetud. Leponeeme ja Kasenpää mehed olid aga olnud Arulahe pilliroo sees varjul ja sõudnud siis lodja juurde ja võtnud ta ära. Oli saadud pool meeskonnast vangi võtta, lodjal jäänud vaid üksainus ellu. Nad müüdud siis ära Läänemaa ja Soodentaguse poole, sest siitpoolt saaksid nad vahest kuidagi üle järve minema. Tõivo isalgi läinud paari aasta eest üks ori kaduma. See oli olnud Ingeri maa poolt. Kui metsadesse hoiad ja inimestest eemale, siis võib ju pääseda.
Muidu oli siin nurgas päris rahulik olnud, nõnda et võib üsna igavgi hakata, lausus Tõivo. Ta kääriv, noor veri haistis Urmas meest, kes palju on käinud ja näinud. Kuid ei kõlvanud olla uudishimulik ja küsida. Ja Tõivo igatses varsti koju jõuda, kus võõras vahest rohkem hakkab enesest kõnelema.
Aga Urmas kõneles juba varemgi. Kui nad jälle peatusid ja seekord selleks, et natuke tarva liha küpsetada, siis veeres selle sarvedega pea naha seest välja. Urmas tõstis ta üles, vaatles teda ning hindas tarvast kaheksa-aastaseks. Siis jutustas ta, et Leedus on tarvaste kõrval veel teistsorti metsveiseid. Need on hoopis kõrgemad ja raskemad, pika rippuva karvaga ja väikeste sarvedega tumetõmmud loomad. Karvatorte on neil rippumas üle silmade, nõnda et nad nagu pimedast peast kallale tulevad. Lõua all pikk habe. Neid sõnne ei saa koduloomadeks teha. On katsutud küll, aga ei tule midagi välja. Vaatavad vaid metsa poole ja kui saavad, siis kaovad minema. Tarvas on varsti taltsas, eriti kui teda noorelt püüda.
Nõnda palju ei olnud Urmas seni kõnelnud ja nüüd söandas Tõivo temalt küsida, kas ta on vaid kuulnud seda või ise Leedus käinud.
„Käisin,” vastas Urmas lühidalt.
Nüüd ei julgenud Tõivo rohkem küsida. Ta hoidus praegu parem kõrvale paarist külast, kuhu muidu oleks sisse keeranud juttu vestmiseks ja neidude vaatamiseks, ja ei lausunudki Urmale nende olemasolust selle või