Kirjad tütrele. Dagmar Lamp

end üleval korralikult, kuigi ööd olid piinarikkad, sest üle magava mehe auku vajunud voodist välja ronida oli äärmiselt raske ja tüütu, aga su lemmikharrastuseks on ju mu põiel tantsida. Aga sa said isegi kingitusi!

      Sinu liigutused on muutunud kuidagi eesmärgipärasemateks. Vahepeal on tunne, nagu sa kohendaksid endal patja – täpselt selline tunne on. Teinekord aga ei saa ma üldse aru, mis sa teed või mis on sinu siplemise eesmärk. Siis on jälle aga kõik rütmiline, nagu sa teeksid trenni. Ja ükspäev lõid sa ühe täpselt sihitud tõsise löögiga kõhule tasakaalu asetatud arvuti ümber. Mul juba on plaanid, et sinust saab jalgpallur.

      Ma üritan ette kujutada, kuidas sa oma päevi veedad ja mida sa ülevaloleku ajal tajud ja tunned. See on raske ja keeruline, peamiselt sellepärast, et kuigi ka mina olen kunagi oma päevi oma ema kõhus veetnud, ei mäleta ma neist midagi ja nii ei oska kogemusi võrrelda. Aga ma olen kindel, et sa oled teadlik. Ma olen kindel, et sa saad aru, kui ma hoian kätt kõhu peal, sest alati hakkad sa lõpuks selle peale liigutama, justkui morse koodi toksides: „Ma olen siin!“ Ja ma tean, et sulle meeldivad meie õhtused lugemis/muusikasessioonid, sest sa kuulad alati väga tähelepanelikult, mis muusikavalik meil tänaseks plaanis on ja kui muusika vait jääb, hakkad rahutult rabelema. Ma olen sulle jõudnud tutvustada joogahelisid (see oli igav ja sulle ei meeldinud), klassikalist muusikat, siis liikusime edasi džässini ja nüüd oleme jõudnud new wave’ini. Järgmiseks võib-olla indie ja light electro, vaatame. Rokki ma sulle niipea ei lase, küllap sa tutvud Disturbediga sündimise ajal, kuna ma olen kindel, et see on mu sünnitusmuusika.

      On olnud ka väga raskeid hetki. Väga raskeid. Selliseid hetki, kui ma olen tundnud, et järgmist päeva ma enam ei jaksa läbi teha. Aga teeme kohe selgeks, mis see tähendab – see ei tähenda mingil juhul, et ma sind kuidagi süüdistaksin. Minu jaoks ei ole mitte sina probleemide põhjus, vaid hoopis … Sina oled see, kelle nimel ma olen nõus seda kannatama. Ei, ka see kõlab valesti … See, et tee sinu saabumiseni on olnud raske, ei ole kuidagi seotud sinuga, vaid ikka minu endaga ja sellega, mis seisus mu elu praegu on. Ja sellega, et paratamatult kaasnevad füüsilised muutused, see lihtsalt on nii.

      Aga ma ootan sind väga. Õigemini, ma ootan dekreeti väga, sest siis, on mul tunne, saan ma lõpuks päriselt ootama hakata.

      Peatsete kohtumisteni

      Disturbed

      PS Sinu praegune nimevariant on Donaldiina. Võta heaks.

      kuues kiri

      28. jaanuar

      Kallis Põrnikas!

      Eile ma vedelesin voodis ja vaatasin, kuidas sa liigutad. See liigutamine on nagu narkootikum, eales ei saa küll. Kui ma üldse liigutusi ei tundnud, siis ootasin pikisilmi aega, mil tunneks. Kui ma hakkasin liigutusi tundma, ootasin ma pikisilmi aega, mil ma tunneks neid ka käega (ja et su isa saaks seega su liigutusi tunda). Kui ma hakkasin käega su liigutusi tundma, siis ma ootasin pikisilmi aega, mil su liigutusi läbi kõhunaha näha saab.

      Ja nüüd, kui ma su liigutusi läbi kõhunaha näen, ootan ma pikisilmi, et ma näeksin su liigutusi päriselt.

      Ma tahan tohutult juba näha, milline sa välja näed. See on ühtaegu hirmus ja erutav. Ma kardan, et sa võib-olla pole, noh, üks neist armsatest titadest. Ei-ei, ära saa valesti aru! Ma kindlasti armastan sind igal juhul, aga ma olen näinud sõna otseses mõttes koledaid titasid ja ma nii väga ei tahaks, et sa oleks kole. Ma ei tea, mulle tundub, et mind ei peaks sellised asjad mõjutama ja minust on ehk inetu nii üldse mõeldagi, aga ometi ma vahepeal mõtlen. Ja siis ma mõtlen, mil määral eksisteerib „emapimedus“ ehk mil määral ei suuda ma olla sinu suhtes objektiivne. See on põnev fenomen ja ma tahaks seda juba kogeda.

      Samas on õnneks kõik titad üsna ühe näoga, nii et ma usun, et sinagi neist väga ei erine. Et oled tita nagu tita ikka.

      See on nii omapärane side, mille annab meile kahele see, et sa oled minu sees ja ma tunnen ja näen su liigutusi. Aga eile, kui su isa pikalt lebas, kõrv mu kõhul ja su sahistamist ja südamelööke kuulas, siis tundsin hetkeks kadedust – see on ju hoopis teistlaadi side, mis teil kahel on! Mina ei saa panna kõrva oma kõhule ja su südamelööke või liigutamist kuulata. Ma saan sind ainult tunda, kuigi vahepeal sa lööd nii tugevalt, et ma lausa kuulen seda matsu läbi oma liha ja kontide.

      Eile me arutasime, kas sul on sündides juuksed peas. Ma isegi pole oma emalt küsinud, kas mul olid sündides juuksed peas, aga ma kahtlustan, et sellest oleks juttu olnud, kui ma oleks musta juuksepahmakaga sündinud nagu mõned (kellel see hiljem on „normaalsete“ juuste vastu välja vahetunud). Ja siis ma tahaks juba teada, mis värvi su silmad on – silmade värvgi pidi vist muutuma ja sünnid sa vist siniste silmadega. Mingi pigmendi-värk oli, aga vaat, ei mäleta …

      Ma olen lõpetanud ema-raamatute lugemise ja kui sa peaksid hommepäev sündima, siis me poleks valmis. Meil pole peale titariiete ühtegi asja. Teoorias pidi su vanaisa ehitama sulle voodi sellest vanast võrevoodist, kust meie tädi Sikiga magasime, aga praktikas, ma kardan, peame ikka uue (kasutatud) võrevoodi ostma. Ja siis on veel mõned asjad, mis võiks olemas olla enne, kui sa saabud, aga ma pole suutnud end neid ostma sundida. Nimelt su raskus teeb luud valusaks ja ma tahaks olla ainult pikali ja pikali ja pikali …