Vanemuise väits. Mika Keränen

ei tea,“ lausus Reilika isa. „Ütle, nagu on.“

      „Äkki keegi tegi rumalat nalja?“ sekkus Reilika vestlusse.

      „Uurime välja, aga, Rellu, ma arvan, et sa pead koju minema.“

      Reilika ei öelnud seepeale sõnagi. Isa sai aru, et vaikimine ei tähenda nõusolekut.

      „Kui siin on tegu vargusega …“ alustas isa.

      Uku vaatas teda kaastundliku pilguga ja lisas: „Sa aitasid meid juba väga palju.“

      „Olgu, ma lähen,“ sõnas tüdruk kuulekalt.

      „Näeme õhtul! Ütle emale, et mul võib kaua minna.“

      Reilika ei öelnud ikka midagi, vaid kõndis eemale, nagu paluti. Isa vaatas oma tütrele järele ja tundis rinnas kahetsuspistet. Ta teadis, et noavargus on selline müsteerium, mille lahendamine meeldiks tütrele ja tema salaklubile. Siiski arvas ta, et kui tegu on päris vargusega, tuleb uurimine jätta politsei hooleks.

      Reilika viskas oma koolikoti kaarega selga ja kõndis välisukse poole, kuid keeras kassa juurest hoopis raamatukokku. Ta tundis end nii närvilisena, et ei saanud ega tohtinudki jalgrattaga sõita. Appi, ma olen liiga noor ärevushäirete jaoks, mõtles tüdruk.

      Raamatukogus viibis ainult viis inimest. Üks neist oli kõhn noormees, kes joonistas midagi. Reilikat nähes kergitas ta pastakat ja ütles malbelt: „Tere!“

      Reilika vastas pooltuttava poisi tervitusele. Porgandipunaste juustega ja lumivalge näoga poiss istus tihti raamatukogus. Ta oli tõsine mangafänn, sellest andsid teada Jaapani viguritega seljakott ja draakonipildiga T-särk. Isegi harali soeng ja pisikesed vuntsid tundusid kuidagi jaapanipärased. Juuksesalgud olid väga ebaühtlase pikkusega ja katsid veidi kentsakalt ühe silma. Poiss lõhnas nagu kommipood. Reilika ei saanud aru, kas lõhn tuleb parfüümist või Hubba Bubba närimiskummist.

      Tüdruk võttis istet ühe vanaaegse laua juures akna ääres ja jätkas mobiiliga tehtud foto järgi Vanemuise väitse joonistamist. Töö käigus unustas ta kõik muu. Kui mõni aeg hiljem kostis väljast politseisireen, pööras Reilika pilgu aknast välja ja ohkas sügavalt. Kahju, et ta „Uurali kajast“ minema saadeti.

      Vilkuritega masina u-aa-u-aa kostis järjest valjemini. Reilika märkas, et ka mangapoiss saali teises otsas oli akna juurde jalutanud ning jälgis tähelepanelikult politsei saabumist. Aknast oli näha Roosi tänava poolt lähenevat politseibussi. Kostis viimane viu-vou ja tekkis vaikus. Auto oli maja ees peatunud.

      Poiss vaatas Reilika poole ja küsis: „Kas sa tead, mis toimub?“

      Tüdruk kaalus, kas ta peaks oma avastusest võõrale poisile rääkima. Ta otsustas, et vahet pole, sest homme kirjutavad lehed sellest nagunii.

      „Tean küll,“ vastas Reilika noogutades, „„Uurali kajas“ on üks ese ära kadunud. Varastatud, ma arvan.“

      „Miks sa seda arvad?“ imestas poiss.

      „Siin majas näeb ja kuuleb kõike,“ vastas Reilika ebamääraselt. Poiss käitus küll normaalselt, aga ühtäkki Reilika kahetses, et oli oma suu lahti teinud. Mingeid pikki vestlusi ei soovinud ta võõraga maha pidada.

      Poisi pilk peatus hetkeks Reilika joonistusel. Seejärel jalutas ta sõnagi lausumata oma laua taha, nagu midagi poleks juhtunud. Järele jäi ainult puuviljanätsu lõhn.

      Reilika pakkis oma asjad kokku ja kibeles majast välja. Ta tõusis üles ja hakkas raamatukogu ukse poole astuma, kuid poiss peatas ta küsimusega: „Vabandust, kas kõik on hästi?“

      „Kõik on okei,“ vastas Reilika ja vaatas ka poisi joonistust, mis kujutas mingit maski.

      „See on päris hea,“ ütles Reilika tunnustavalt.

      „Ma olen cosplayer,“ teatas poiss ja lisas hetke pärast: „See on üks maski visand.“

      „Kena,“ kiitis Reilika.

      Poiss osutas käega Reilika joonistusplokile: „Sa joonistasid ka ilusa noa.“

      „Aitäh!“ tänas Reilika. „Mulle meeldib vahel kritseldada.“

      „See on ikka kohe väga ilus noapilt. Vabandust, aga kas see pilt on seotud selle vargusega?“

      Reilika vaatas üllatunult poissi, kes ristas käed rinnale. Tüübi silmad olid nagu unepunased. Kas öösiti joonistamisest? Pisikesed vuntsid, harali soeng ja väga hele nahk rõhutasid tema räsitud kunstniku välimust.

      „Jah,“ alustas Reilika, varjamata oma üllatust. „See on küll see ese, mis varastati. Kuidas sa ära arvasid?“

      „Lucky guess,“ vastas mangapoiss inglise keeles ning jätkas kohe emakeeles: „Mida sa sellest vargusest tead?“

      „Ei midagi,“ poetas Reilika ja jäi korraga kurvaks. Just praegu arutavad isa, Uku ja politseinikud vitriini juures vargust ja teda ei lubata sinna juurde, kuigi tema oli see, kes varguse avastas. Seiklus libises sõrmede vahelt ära. Mis võiks olla hullem noordetektiivile? Sellest ei tahtnud ta muidugi selle suure poisiga rääkida, kelle nimegi ta ei teadnud.

      Poiss alustas uuesti vestlust: „Ma vist tean, kes sa oled. Oota, ma mõtlen veidi. Sinu isa on Hardi.“

      Reilika noogutas ja äkitselt hakkas malbe poiss lõbusalt naerma. Ta oli nii õnnelik õige vastuse üle, nagu see olnuks võiduvastus mõnes televiktoriinis.

      „Minu nimi on Tugan. Minu vanaema on selle muuseumi direktor,“ jätkas poiss.

      „No tore on,“ vastas Reilika ükskõikselt.

      „Sa käid ka siin tihti pärast kooli,“ tõdes poiss.

      „Vahel,“ täpsustas Reilika ja mõtles, mida tarka lisada, sest vanema poisiga rääkides võiks ju endast pigem aruka inimese mulje jätta. Tüdruku pilk eksles suure raamatukogu maast laeni ulatuvatel riiulitel. Raamatutele oli riiulitel veel ruumi. – Kuidas siit minema saada, mõtles ta endamisi.

      Korraga pakkus poiss Reilikale mingit piklikku roosat kõrsikut, mille ta võlus välja jaapani hieroglüüfidega kaetud karbikesest.

      Keeldumine tundus ebaviisakas ja nõnda võttis Reilika kõrsiku vastu, aga sööma ei hakanud, vaid hoidis seda käes nagu säraküünalt. Ta sai aru, et see oli mingi Jaapani maiustus, aga kuna ta polnud sellist varem maitsnud, ei hakanud ta igaks juhuks seda poisi juuresolekul mekkima. Äkki on roosa kõrsik paha maitsega ja kuhu ta selle siis paneb.

      Mangapoiss Tugan kummardus veidi ette ja sosistas: „Ma tean, et sa oled detektiiv.“

      „Kes nii ütleb?“ päris Reilika.

      „Mul elab sõpru Supilinnas,“ ütles poiss kavala näoga.

      Reilikale aitas. Ta ajas selja sirgu ning luiskas, et tal oli vaja kiirustada juuksurisse ja poodidesse. Ükskõik mida poiss ka ei teadnud, salaselts Rampsu teemat ei kavatsenud ta küll ühegi võõraga ette võtta.

      Reilika astus majast välja ning kõndis rattahoidla poole. Oma ratta juurde jõudes maitses ta roosat kõrsikut. Glasuuri all oligi küpsis ja maitsel polnud alguses vigagi, aga pärast jäi suhu kummaline kleepuv tunne. Jaapani kõrsik oli sama veider nagu selle kinkija.