aga hunnikus maaslamajale peale. Adrenaliinitulv lõi Rajaril üle pea kokku ja ta oleks hea meelega andnud Ragnarile veel paar laksu, kuid see lebas täiesti liikumatult. Leidmata kehas möllavale tulele muud väljundit, käratas ta hoopis tüdruku peale, kes värisevi käsi oma kleiti silus.
„No mida kuradit sa siia ronisid?!“
Tüdruku huuled värisesid, kuid hääl oli tal täis viha ja trotsi.
„Ma ei roninud, nad vedasid mind jõuga siia!“
„Miks sa siis appi ei karjunud?“
Tüdruk vahtis teda suuri silmi.
„Lollakas oled või?“
Nüüd vahtis Rajar teda.
„Mis on siis?“
„Kes see mulle appi oleks tulnud?“
Rajar kehitas rahunedes õlgu.
„Kes iganes... mina näiteks...“
Tüdruk pühkis silmad kuivaks, ajades sellega oma punaka silmavärvi veidi laiali.
„Sina tuled mulle appi ka niisama, ilma karjumata.“
Rajar hakkas selle ootamatu vastuse peale naerma ja ka tüdruk turtsatas. Nende jalge ees hakkas ka oimetu kiusaja ennast põrandal liigutama. Ta tõstis pea ja vaatas uimase pilguga ringi, püüdes taibata kus ta on ja mis toimub. Rajarit nähes ajas ta end ebakindlate liigutustega püsti ja läks uksest välja. Rajar võitles sooviga häbistatud kaotajale veelkord jalaga tagumikku anda ja suutis end vaid suuri vaevu tagasi hoida. Ta ei tahtnud tüdruku ees täielik mats olla, pigem rohkem selline, noh, rüütel või nii. Aga kuna ta rohkem ei osanud enam midagi öelda, siis hakkas olukord piinlikuks minema.
Rajar oli tulnud siia magama, aga eks sa proovi tukkuda, kui tüdruk suurte silmadega kõrval seisab. Pealegi oli uni nüüd kogu selle jama peale üldse läinud. Tal polnud siin enam midagi teha, aga lihtsalt niisama minema kõndida tundus ka imelik. Kurat, mida ma teen siis nüüd, mõtles Rajar.
„Mis su nimi on?“ küsis tüdruk. „Mina olen Siiri.“
„Rajar.“
Sellega oli jututeema taas ammendatud.
„Noh, olgu,“ kohmas Rajar, „ma lähen tundi siis.“
Siiri noogutas, tuli poisile kohe järgi ning piilus ärevalt uksest välja. Koridor oli tühi, Lauri ja Ragnar olid kadunud. Alles nüüd muutus tüdruku oleks veidi vabamaks ja Rajar taipas, et tüdruk polnud julgenud ära minna. Selle pärast ta seisis seal vaikselt ja ootas, et Rajar midagi teeks.
„Kus su klass on, ma võin su sinna saata,“ pakkus poiss.
„Teisel korrusel, geograafia oma.“
Vaikides läksid nad tüdruku klassini. Nende ümber käis kisa ja kära, kui söömast tagasi saabuvad väiksemate klasside juntsud ringiratast jooksid.
„Teinekord karju ikkagi appi.“
„Siis vaataksid kõik, et ma olen mingi retakas.“
„Nad vaatavad seda juba niigi,“ ütles Rajar ja pidi endal selle peale peaaegu keelde hammustama. Mida ma ometi räägin, kirus ta enda ette.
„Sellega, et niisama vaadatakse olen ma juba harjunud.“
„Miks sa siis käid niimoodi riides?“
„Mulle meeldib.“
„Meeldib, et kiusatakse?“
„Ei, niimoodi riides käia. Ega ma siis sellepärast, et imelikult vaadatakse, ei pea hakkama mingeid nõmedaid riideid kandma?“
„Nojah,“ pomises Rajar ja mõtles, et Siiri pidi oma naljakale välimusele vaatamata õige julge olema. Geograafia klassi ees noogutas ta tüdrukule ja pöördus juba minekule, kui ta pilk eksis klassiuksest sisse ja märkas seal Lauri ja Ragnarit.
„Nad käivad sinu klassis?“ imestas Rajar.
„Jah.“
„Sul võib nii päris raskeks minna.“
„Jah.“
Kell helises tundi.
„Nojah.“
Rajar noogutas Siirile ja oskamata muud lausuda, lisas: „Ole siis tubli.“
„Aitäh sulle.“
„Mhmh.“
See oli nüüd küll imelik, mõtles Ragnar. Siiri oli päris naljakas tüdruk, nunnult naljakas. Kuid väsinud keha ja vaim tuletas end suure haigutusega taas meelde. Mööda koridori tagasi oma klassi poole minnes koondusid Rajari mõtted uuesti teda unes painava masina peale. Mille pagana jaoks seda masinat vaja on, mõtles ta. Ja miks ma teda unes näen? Vastust ei olnud. Ainus, mida ta teadis, oli see, et ta peab varsti normaalselt magada saama.
 |
|
Kojuminek
Esimesed, keda Rajar peale tundide lõppu koolimajast väljudes nägi, olid Lauri ja Ragnar, kes passisid peasissekäigu ees. Nähes Rajarit, tõmbusid nad kiiresti nurga taha. Samal hetkel ilmus teise nurga tagant, nagu maa alt kerkinud vaim, tüdruk roosas, Siiri. Häbelikult seadis ta end Rajari õla taha, piiludes ärevalt sinnapoole, kus Lauri ja Ragnar passisid.
„Ma tulen natuke maad sinuga koos.“
Ragnar vaatas samuti kahe päti suunas ja need tõmbusid kohe varju.
„Passivad sind jah?“
„Jah.“
„No tule siis jah. Kus kandis sa elad?“
„Siinsamas üsna lähedal, enne raudteed ja surnuaeda.“
„Suht üks tee siis.“
Nad läksid välja ja Rajar kujutas endale elavalt ette kahe tolguse pettunud nägusid ja arvas peaaegu kuulvat nende hammaste kiristamist. See tegi ta tuju tublisti paremaks.
„Ma ei ole sind nagu varem näinud,“ ütles Rajar. „Kas sa kandsid teisi rõivaid või alles tulid siia?“
„Me just kolisime Elvasse. Täna oli mu esimene koolipäev.“
„Tõesti? Tere tulemast siis.“
„Aitäh, tunnen ennast üsna teretulnuna.“
Ragnar muigas.
„Kui ma esimesse klassi tulin, siis mind lükati ka kohe nurka. See on siin uutega täitsa tavaline.“
„Mis sa siis tegid?“
„Ütlesin neile, et mul on koolis vanem vend. Kohe tõmbusid tagasi ja kui kuulsid veel, kes mu vend on, siis kloppisid mu tolmust puhtaks ja vabandasid, et ajasid kellegagi sassi.“
„Kes su vend siis on?“
„Meie isa on poksija ja ta treenib meid ka. Mulle tegelikult see väga ei istu, aga vennale meeldib väga. Ta harjutab seda kõigi peal, kes võimalust pakuvad.“
„Sina ei harjuta?“
„Hea meelega ei