tahab jälle õnnelik olla, siis on see hädavajalik. Sunni teda natuke, Kelly. Ja kui ta ei taha minna, siis mine üksi. Sellest on kindlasti kasu.”
“Küllap vist,” vastas naine nina luristades.
“Usu mind,” ütles Gerri. “Otsi abi. Loodetavasti teile mõlemale.”
“Kas sina tegid seda?”
“Mida ma tegin?” kordas Gerri.
“Veensid Phili nõustamisele minema?” küsis ta.
“Ära kellelegi räägi,” vastas Gerri muiates. “Ma ei taha, et tema matšoego pihta saab, aga Phil on korra või paar nõustamisel käinud. Ta ei tahtnud, aga läks. Peamiselt selleks, et asi kaelast ära saada.”
“Saan aru. Te paistate praegu päris õnnelikud.”
Praegu õnnelikud? mõtles Gerri. “Me oleme tülitsenud. Kõik tülitsevad. Aga alati on võimalik leida väljapääs.” Ta võttis Kelly käte vahele ja embas teda.
“Ma imetlen sind rohkem kui kedagi teist,” ütles Kelly.
“Ah, mis sa nüüd...”
“Sa suudad talle andestada selliseid asju... See nõuab tõelist julgust ja pühendumist.” Kelly lõug toetus Gerri õlale, nende käed olid tihedalt teineteise ümber ja Gerri nägi tualeti peeglist oma silmi. Need olid hiigelsuured. Tema suu oli kriipsuks tõmbunud ja hambad kokku surutud. Korraga tundus talle, et ta näeb välja palju vanem. l. “Ma annaksin Johnile andeks armuloo, kui ta tahab andeks saada ja olla koos nagu varem. Taevake, ma tunnen temast nii väga puudust! Ma tean, et suurem osa naisi ei annaks seda kunagi andeks, aga mina annaksin.”
Gerri nägi vaeva, et mitte krampi tõmbuda, Kellyt surnuks pigistada ega teda eitusehoos vastu kabiiniuksi visata. Kelly teadis Phili kohta kõike. Kohati isegi paremini kui Gerri. Kindlasti rääkis mees Kellyga rohkem kui Gerriga. Tänu oma tööle pidi ta tundma meest nagu abikaasa, semu, parim sõber ja ema.
“Mõnest asjast on väga raske üle saada,” ütles Gerri vaikselt. “Aga kõik on võimalik.”
Kelly libistas end Gerri embusest välja ja sõnas tänulikult naeratades: “Aga sa tegid seda, sest sa oled tugev ja tark. Sa äratad imetlust. Sa oleksid võinud vihastada ja ta lihtsalt välja visata – ja te mõlemad oleksite teineteisest igaveseks ilma jäänud. Aga te sobite omavahel nii hästi.”
Gerri kallutas pea küljele ja naeratas tehtult. Tal keeras sees. “Ta meeldib sulle liiga palju,” ütles ta. “Ma peaksin armukade olema. Sa tead temast rohkem kui mina.”
“Selleks pole küll põhjust,” naeris Kelly. “Tõesti, sa oled mulle suur eeskuju. Kui te omavahel nii hästi läbi saate, paremini kui enne, pärast teist naist, siis ma vähemasti püüan rohkem mõista, enne kui Johnist loobun.”
Seal see siis oli, suitsev püss. Teine naine. Kelly teadis, et Philil oli afäär, mida Gerri ei olnud isegi kahtlustanud. Mõtted keerlesid tal peas. Millal? Kuidas? Mitte Phil, mõtles ta. Ta oli täiuslik partner! Muidugi ta tujutses. Ta pühendus täielikult oma tööle, see oli tähtis, ja koju jõudes ootas ta rahu ja korda. Seda nende majas muidugi polnud, sest see oli täis lapsi, jagelemist, vaidlemist, müra ja segadust. Alati oli midagi teoksil. Tõepoolest, ta kurtis, kuid ta sai sellega hakkama. Tal ei olnud alati suu kõrvuni, kuid see polnud nii ka Gerril.
Gerriga oli sama lugu. Tema töö oli sama oluline ja teda ootas kodus samasugune kaos. Meeskonnamängijana tundus olevat tema ülesanne asjad joone peal hoida, jagada ülesandeid ja plaanida üritusi. Selleks, et asjad kulgeksid sujuvalt, vajas ta Phili, ja ta ei võtnud teda iseenesestmõistetavalt rohkem kui mees teda. Nad olid koos lapsed saanud ja muidugimõista pidid nad nende üles kasvatamiseks kompromisse tegema. Nii palju, kui ta mäletas, oli see neil alati õnnestunud.
Millal? Kuidas?
Ta mäletas raskemaid aegu ja mõningaid kohanemisperioode, kuid ta ei mäletanud, et oleks märganud mingeid ilmselgeid märke. Gerri maksis arveid, kuid ei märganud ebaharilikke sularaha väljavõtmisi ega ehete, lillede või hotellitubade eest tasumist. Mees ei olnud kunagi pikemat aega kadunud. Ei olnud mingeid veidraid telefonikõnesid, isegi mitte mobiilile. Õhtuti ja nädalalõppudel vastas mees kõnedele Gerri kuuldes. Tal oli kombeks rääkida nii valjusti, et Gerri pidi teda vaigistama, et ta telerivaatamist või lugemist ei segaks. Ta ei tulnud kunagi kahtlaselt hilja koju ega lõhnanud teise naise järele. Kui mõnikord ööseks linna jäi, siis helistas Gerri talle tihtipeale hilja õhtul. Mees oli alati vastanud ja nad rääkisid alati pikalt – sa ei tee seda, kui keegi su kõrval voodis lamab. Heldene aeg, mõtles Gerri. Minuga ei saa midagi sellist juhtuda. Tal ei saa afääri olla! Millal ma ta nii kauaks omapäi jätsin, et tal saaks afäär tekkida? Me rääkisime kogu aeg telefoniga, pidasime plaane, panime ajakavasid paika...
“Nõustamine,” ütles ta Kellyle ja patsutas tema kätt. “Pese nüüd nägu puhtaks ja ole vapper.”
“Tänan,” vastas Kelly. “Kas sa saadad mulle need nimed?”
“Muidugi,” vastas Gerri. Kui Phil haisu ninna saab, laseb ta Kelly lahti. “Kas sa teeksid mulle teene? Ma kutsusin Phili lõunale, aga mul tuli üks hädaolukord vahele ja ma pean sellega kohe tegelema. Tahtsin läbi hüpata ja talle ise öelda, aga aeg sunnib takka. Ütle talle, et me kohtusime liftis ja mul on kahju, et teda alt vedasin.”
“Sellest on küll kahju,” ütles Kelly.
“Ma pean nüüd tõttama. Ja ära meie jutuajamisest Philile räägi. See on endiselt tundlik teema.”
“Ikka veel?” küsis Kelly üllatunult.
“Ma usun, et ta tahab, et tema eraelu tööl ei arutataks.”
Ta naeris. “Nojah, kuulujutud hääbusid juba ammu – aastate eest.”
Aastate eest? Aastate eest? Aastate eest? Kus siis mina olin? “Nii see on,” ütles Gerri. “Vähemalt meie jaoks.”
“Ma mõistan,” vastas Kelly.
“Ole siis tubli,” ütles Gerri ja pigistas viimast korda tema kätt. Seejärel ta peaaegu jooksis tualetist välja lifti, seejärel esimesele korrusele, parkimismajja ja Kuldvärava lahe silla juurde. Ta oli uskumatusest transis. Esimene asi, millele ta mõtles, olid arvukad selgitused, mida mees võiks tuua ja kõik kahtlused kummutada. Jama, ütleks ta. Millal see oleks pidanud juhtuma? küsiks ta. See on võimatu! Kui millestki sellisest ka räägiti, siis mina ei teadnud midagi! Mul olid kogu aeg mängud, ühisüritused, kontserdid ja koosolekud, mul polnud afääri jaoks aegagi! Kuskohast sa sellise tobeduse võtsid?
Mill Valleysse oli pikk tee ja selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, ta teadis. See oli tõsi. Mehel oli afäär. Tema assistent ja töökaaslased teadsid sellest. Aga tema ei teadnud. Mitte piiksugi. Ta oli sellega hakkama saanud.
Ta ei läinud tagasi oma kontorisse, vaid võttis vaba õhtupooliku ja läks koju. Ta veetis kogu aja laste kojutulekuni kodukontoris, mida ta Philiga jagas. Neil oli suur maja, üks suuremaid sellel tänaval. Kontor ja pererahva magamistuba olid esimesel korrusel. Teisel korrusel oli neli magamistuba – igale lapsele üks ja üks külalistele.
Kontoris oli sisseehitatud kirjutuslaud, mis kulges U-tähe kujuliselt piki kolme seina. Neil oli ühine lauaarvuti, kuid mõlemal oli oma sülearvuti, riiulid lae all, lisaks kaks suurt kappi, kummalgi oma, kus olid arhiivikapp ja riiulid.
Gerri teadis Phili salasõnu ja avas tema meilikonto. Aga kuna ta teadis mehe salasõnu, siis ei hoiaks too seal midagi, mida Gerri näha ei tohiks. Sellest hoolimata vaatas naine läbi kõik salvestatud failid ja kõik vanad meilid. Ei midagi, loomulikult ei olnud seal midagi. Kindlasti ei hoiaks ta isiklikke delikaatseid asju prokuröri kabinetis – see oli poliitiline ametikoht, avalikkuse pideva valvsa silma all.
Ta vaatas läbi kõik kaustad, mis mees koju oli toonud, kuid taipas peagi, et ei leia midagi. Seal ei ole mingeid tõendeid.
Kuid sellegipoolest ta teadis. Ta teadis.