Seni aga tuleb valmistuda hommikul saabuva kolimisauto vastuvõtmiseks. Ta oli teisel korrusel ühe toa valinud, kuhu enamik mööblit paigutada. Ehituse ajal kavatses ta ise elada ärklikorruse kahes väikeses toas. Toad olid küll nigelad, kuid elada seal saab. Suurem tuba teeniks elutoa ja köögi eesmärki. Ta kavatses süüa vaid selliseid asju, mida õnnestub soojendada väikeses grillis või mikrolaineahjus.
Tillukeses ärklikorruse toas oli dušš inimestele, kelle pikkus ei küündinud üle meeter viiekümne, ning kraanid ja muu sisustus pärines neljakümnendatest, kuid kõik toimis. Zeke lubas esimese asjana boileri üles panna.
Andil oli kõik, mis vaja, et kolm kuud kestev ehitusperiood üle elada. Kuigi ta ütles Zeke’ile, et tahab kõik juuli alguseks valmis saada, kavatses ta avada praksise alles esimesel septembril, mille tulemusena jäi tal varuaega. Ta oli näinud telekast küllalt ehitussaateid mõistmaks, et ümberehitustega kaasneb alatasa igasugu probleeme ja takistusi.
Andi võttis auto pagasiruumist asjad. Tuleb koristada ära tuba, kus ta hakkab mööblit hoidma, ja seejärel võtta ette vannituba. Pärast seda kavatses ta end premeerida Arnie juurest ostetud lihavõileivaga. Kinnisvaramaakler kinnitas, et sealne toit ei valmista kohe kindlasti pettumust.
Andi läks ettevaatlikult trepist üles. Kaheksast astmest kahe lauad olid lahtised. Ta pistis võtme lukuauku ja otsis õiget kohta, et võti keeraks. Siis astus ta esikusse.
Erinevalt Bostoni majast polnud siin eklektilist mööblit, aknakatteid ega midagi, mis oleks teinud maja elamiskõlblikuks. Kõdu ja tolmu lõhn segunes näriliste haisuga. Veeplekilistel seintel oli tapeet lahti ja mõned elutoa aknad olid kaetud vineeriga.
Andi pani koristustarvetega ämbri ja lappe ning paberkäterätte täis koti maha, ajas siis käed laiali ja tegi täisringi. Vaadates seda kolmemõõtmelist katastroofi, mis oli ta uus kodu, hakkas ta elevusest naerma.
„Sa saad õnnelikuks,“ lausus ta sosinal. „Ma löön su läikima.“ Ta nägu oli naerul. „Noh, mina ja ehitusmehed. Küll sa veel näed. Kui see kõik ühele poole saab, tunneme end mõlemad palju paremini.“
Selleks ajaks, kui maja ümberehitus ühele poole saab, on ta end saarel sisse seadnud. Endine kihlatu on siis üksnes hoiatav mälestus ja edukale praksisele on alus pandud. Enam pole ta perekonna must lammas ega naine, kes oli nii loll, et pühendas kümme aastat oma elust mehele, kes püüdis teda muuta, kuid jättis siis maha ja abiellus kaks nädalat hiljem teisega. Ta ei pea enam muretsema sellepärast, et ta ole küllalt hea.
„Me pole küll nii täiuslikud nagu vasakul olev maja ega nii kunstilised nagu maja paremal, kuid me oleme just sellised nagu vaja. Küll sa näed.“
Need sõnad kõlasid tõotusena. Ja ta pidas alati oma sõna.
TEINE PEATÜKK
Deanna Phillips vahtis fotot. Tüdruk oli ilus – umbes kahekümne viie või kahekümne kuue aastane, tumedate juustega. Silmade värvi oli ta kehaasendi tõttu võimatu näha. Ta kallistas meest, huuled mehe põsele surutud. Mees vaatas kaamerasse ja tüdruk vaatas mehele otsa.
Pilt oli tabatud õnneküllasel hetkel. Mees naeratas, naine toetus mehe vastu, üks jalg põlvest üles tõstetud. Kõik selle pildi juures oleks pidanud olema võluv. Isegi õhkama panev. Välja arvatud see, et kõnealune mees oli Deanna abikaasa.
Deanna seisis magamistoas ja kuulas dušivee solinat. Kell oli pisut kuus läbi, kuid Colin oli juba kella viiest saadik üleval. Ta käis jooksmas, siis sõi hommikust, siis läks duši alla. Pool seitse astub ta uksest välja. Siis läheb ta kontorisse ja sealt otse sõitu. Colin reisis palju ja Deanna ei näe nüüd teda enne kui nädala lõpus.
Ta peast tuiskas läbi tuhat mõtet. Colin on teda petnud. Colin on nii loll, et jättis pildi telefoni. Colin pettis teda. Kes tal veel on olnud? Mitu naist veel? Colin pettis teda. Deannal keeras sees, nagu ta oleks tormisel merel olnud. Kui ta oleks söönud, oleks tal tekkinud okserefleks. Ta värises, tal tõusis kananahk ihule, ta jalad värisesid.
„Võta end kokku,“ manitses ta end sosinal. Tal pole palju aega. Vähem kui poole tunni pärast tuleb tüdrukud üles ajada ja kooli saata. Ta peab minema hommikul kaksikute tundi. Pärast seda tööle. Oli kümneid pisiasju, tuhat tööd ja ülesannet. Ja need ei kadunud kuskile pelgalt sellepärast, et Colin oli teda kõige kohutavamal viisil petnud.
Ta silmad tulitasid, kuid ta keeldus nutmast. Pisarad tähendavad nõrkust. Ikka veel telefoni käes hoides mõtles ta, mida teha. Kas rääkida Coliniga? See oli loogiline otsus. Ta peaks midagi ütlema. Kuid ei teadnud mida. Ta polnud selleks valmis. Ei olnud...
Veesolin vaikis – Colin keeras duši kinni. Deannal käis värin üle kere, siis pani ta telefoni vaikselt mehe rahakoti ja autovõtmete kõrvale kummutile. Ta oli võtnud selle üksnes selleks, et näha viimase softball’i-mängu pilte. Ta vajas paari uut pilti pere Facebooki lehele. Kuid leidis eest hoopis reetmise.
Ta mõistis, et vajab aega. Aega, et kõike seda seedida. Saada aru, mida see kõik tähendab. Mõelda järgmise sammu peale. Kas järgmist sammu üldse ongi?
Ta haaras hommikumantli, pani selle selga ja läks kähku alumisele korrusele kabinetti. Sinna jõudes lülitas ta arvuti sisse. Ta märkas, et ta sõrmed värisesid klaviatuuril. Ta istus suurde nahkkattega tooli ja võttis endal ümbert kinni. Ta jalad külmetasid, kuid ta ei tahtnud minna tagasi magamistuppa susside järele. Ta ei suutnud seda teha. Ta hambad plagisesid ja ta kartis, et kaotab enesevalitsemise. Kui ta end kokku ei võta, plahvatab ta miljoniks killuks.
Arvuti surises ja piiksus käima minnes. Lõpuks ilmus ekraanile taustapilt. Sellel oli täiuslik perekond: isa, ema, tütred. Kõik blondid, kenad ja õnnelikud. Nad olid rannas, kõigil seljas elevandiluukarva sviitrid ja püksid, kaksikud ees, vanemad tüdrukud nende taga. Colin hoidis mul ümbert kinni, mõtles Deanna. Nad naersid. Olid õnnelikud.
Mis kurat küll nendega siis juhtus?
„Kas sinuga on kõik korras?“
Deanna tõstis pilgu ja nägi meest lävel seismas. Colin kandis ülikonda – tumesinist, mille Deanna oli talle valinud. Colini enda maitse ei kõlvanud kuskile. Deannale ei meeldinud lips, aga mis siis. See polnud ju täna oluline.
Ta uuris meest ja mõtles, millisena nägid teda teised naised. Ta tunnistas, et mees on nägus. Pikk, laiade õlgade ja siniste silmadega. Ta tegeles enda vormis hoidmisega. Deanna oli selle üle uhkust tundnud, et tal on mees, kes nägi teksades ja T-särgis endiselt hea välja. Erinevalt paljudest temavanustest meestest polnud Colinil õllekõhtu. Järgmisel aastal saab ta neljakümneaastaseks. Kas see teine naine on kuidagi sellega seotud? On siin tegu keskeakriisiga?
„Deanna?“
Deanna taipas, et Colin uurib teda. „Pole midagi.“ Ta kahtles, kas suudab üldse rääkidagi, kuid sai kuidagimoodi sõnad suust.
Colin uuris teda endiselt, just nagu ootaks enamat. Deanna tõmbas keelega üle huulte ega osanud midagi öelda. Aeg, mõtles ta tulvil ahastust. Ta vajab aega.
Ta pistis käed laua alla, et mees ei näeks, kuidas need värisevad.
„Mingi kõhuhäda. Ju ma sõin midagi.“
„Oled sa kindel, et saad hakkama?“
Deanna tahtis karjuda, et loomulikult saab ta hakkama. Kuidas võis mees midagi niisugust üldse küsida? Mees oli võtnud kõik, mis neil oli, ja selle hävitanud. Oli tema hävitanud. Läinud oli kõik, mille nimel ta oli vaeva näinud – kõik, mida ta oli tahtnud. Ta peab mehe maha jätma. Temast saab samasugune meeleheitel üksikema nagu paljud teised. Armas taevas – tal on viis last! Viis tütart. Ta ei saa üksinda hakkama.
„Pole midagi,“ ütles ta, soovides, et mees vaid lahkuks. Ta vajas aega, et mõelda, hingata, asjadest aru saada. Ta vajas hetke, et valust üle saada.
„Tulen neljapäeval tagasi,“ ütles Colin. „Olen Portlandis.“
Colin rääkis