midagi teha, välja arvatud diivanil istuda, käes šampanjapokaal joogiga, mis Instagrami väitel kannab nime Black Velvet. See nägi välja natuke nagu kihisev Guinness. Mulle tegelikult ei maitse Guinness, aga hoidsin selle pisiasja enda teada. Vaatasin selle asemel pealt, kuidas Sal, kes nägi oma rohelises vööga kleidis, erkpunase huulepuna ja laitmatu blondi juuksekrunniga välja nagu 1950-ndate koduperenaine, sätib söögilauale tervet kotitäit räigelt kiiskavaid lauakaunistusi: kuldseid konfette, vikerkaarevärvilisi disainkõrsi ja härjapõlvlastega salvrätte.
„Stiilne,“ märkisin.
„Ongi, võrreldes kõige muu pakutavaga,“ vastas Sal. „Täna oma õnnetähte, et ma ei ostnud ühtki mütsi.“
„Sa ju tead, et õnnetäht on rohkem nagu Ameerika värk, eks?“
„Neist hommikuhelvestest räägid või? Tegelikult me seda sõna ei kasuta.“
„Kas nüüd järgneb hädakisa Paddy-päeva teemal?“
„Ei, ma ootan, kuni kõik ülejäänud kohale jõuavad. Nad lihtsalt peavad seda kuulma.“
Sal pööritas silmi. „Järelikult on, mida oodata.“
„Ma ikka veel ei usu, et sa korraldad pidulikku õhtusööki,“ ütlesin mina. „Isegi kui selle juurde käivad disainkõrred ja härjapõlvlased. Täiskasvanu, tõepoolest.“
„Ära tuleta seda mulle meelde.“ Sal tegi pausi ja vaatas peolaua hindava pilguga üle. See oli kaetud kaheteistkümnele, EU-de jaoks muljetavaldav vaatepilt. „Meil on valged laualinad, Ali. Valged laualinad. Ja siis veel see paganama asjakene.“ Ta tõstis üles oma vasaku käe ja vehkis sõrmusesõrmega. Plaatinarõngas säras laetulede valguses. „Ma pole ikka veel sellega harjuda jõudnud.“
Nad olid abielus olnud vaid kuu. Traditsioone eirates pidas Sal pulmi siin, sundides perekonda Londonist kohale sõitma. Tema käsivartel oli Maldiividel veedetud mesinädalatest endiselt pruunikas jume ja ma polnud siiani saanud selgust, mida kõike sisaldavad need luksuslikud tualett-tarbed, mille ta minu jaoks sealsest viietärnihotellist kaasa haaras. Minu pruutneitsikleit oli endiselt keemilises puhastuses.
Uksekell helises ja Sal tõttas toast välja ust avama. Mõtlesin, kus küll on Dirk, aga siis taipasin, et tema peab olema see, kes tekitab kogu seda köögist kostvat kolinat.
Võtsin joogist ebaleva lonksu ja avastasin, et see ongi sõna otseses mõttes kihisev Guinness. Guinness šampanjaga. Kuritegu mõlema joogi vastu. Hapu järelmaitse sundis mind nägu krimpsutama, siis avanes elutoa uks ja sisse astus nägus mees, keda ma polnud kunagi varem näinud, tema kannul saatanlikult irvitav Sal, kes tegi mehe selja taga minu poole mitmetähenduslikke grimasse.
„Tema on Stephen,“ teatas Sal.
Teadsin, mis järgneb, juba enne kui ta seda ütles: Stephen oli samuti iirlane. Ta nägi sedamoodi välja. Mitte punapäine ja tedretähniline, mille poolest me kuulsad oleme, kuid tüüpilisema reaalsuse esindaja: kahvatu nahk, sinised silmad, tumedad juuksed. Sal oli leidnud meie seltskonda veel ühe inimese ja paistis olevat selle üle väga elevil. Sellal kui ta seletas, et tegemist on Dirki töökaaslasega, kes kolis sinnakanti alles paar nädalat tagasi, kes ei tunne tegelikult veel mitte kedagi, aga meil õnnestus ta oma seltskonda meelitada ja ega ma pahaks ei pane, et pean sel õhtul aukülalise tiitlit temaga jagama, taipasin ma põhjust: ta arvas, et on leidnud minu jaoks mehe.
Sisimas ägades tõusin püsti, et kätt suruda ja tere öelda.
„Üks jook?“ küsis Sal. „Mida sa soovid?“
Stephen vaatas minu klaasi, seejärel mulle silma ja ma raputasin pead nii palju kui suutsin, enne kui Sal võis seda märgata.
„Kuidas oleks õllega?“ küsis ta.
Lõuna-Dublini aktsent. Meie vanune, nii palju kui ma aru sain. Kolmekümnendates. Ja kui ta töötab samas tarkvarafirmas kus Dirk, on tal tõenäoliselt kolledžidiplom…
Ma teadsin, kuhu see välja viib.
Ma pidin keskenduma, et näol lahket ilmet säilitada.
„Sa ei võta sedasama?“ Sal osutas minu klaasile. „Black Velvet. Oivaline.“
„Ma, ee, ma ei joo Guinnessi,“ vastas Stephen. „Seepärast ma pidingi tegelikult Iirimaalt lahkuma. Nad said sellest teada.“
Sundisin end naerma. Sali naeratus lõi värisema, sest kuigi Stephen ega mina seda veel ei teadnud, oli tema pearoaks loomalihahautis Guinnessiga.
Nad leppisid kokku Heinekeni peale ja Sal läks seda tooma, jättes Stepheni ja mind pidama tavapärast „niisiis, sa kohtasid välismaal äsja teist iirlast“ vestlust. Mees kinnitas mu kahtlusi oma Lõuna-Dublini päritolu kohta. Ta ütles, et elas viimased kolm aastat Abu Dhabis ja püüab seekord vältida varasema kordumist: nii sügavat sukeldumist Iiri ekspattide seltskonda, et viimaks mängis ta igal nädalavahetusel keldi jalgpalli ja võttis napsi üksnes iiri pubis, mille nimeks oleks võinud olla Kuus Sammu Stepheni Koolisõpradeni. Rääkisin, et olen pärit Corkist, olen elanud Hollandis peaaegu kümme aastat, töötan reisibüroo protsessijuhina ja kohtusin Saliga Haagis tudengite ühika pesumajas. Seal taipasime, et ehmunud ilme meie mõlema näol tähendab ühist võimetust mõista masinate kohale kleebitud juhiseid, ja sestpeale oleme sõbrad olnud.
„Ära kellelegi ütle,“ lausus Stephen, „aga mehed siin töö juures rääkisid kolm päeva järjest denhaagist, enne kui ma sain aru, et tegemist on Haagiga.“
Naeratasin. „Ära selle pärast muretse. Kui ma esimest korda siia jõudsin, pidasin Albert Heijni poliitikuks.“ Stephen kergitas kulmu. „See on toidupoodide kett,“ seletasin. „See pood, kus ma vähemalt kuu aega pidevalt käisin, enne kui ma otsad omavahel kokku viisin. Hollandi keel ei kõla ligilähedaseltki nii, nagu seda kirjutatakse, vähemalt pooltel kordadel. Vähemalt meie jaoks. Selles ongi probleem.“
„Oskad sa seda?“
„Vähe. Väga vähe. Kaugeltki mitte nii palju, kui peaks. Siin räägivad kõik inglise keelt, mis teeb laisaks. Ja Suncamp on Briti firma. Tööl räägime ainult inglise keelt.“
„Kas sa käisid kolledžis siin või…?“
„Siin.“ Rüüpasin veel ühe sõõmu jooki, unustades, et see maitseb nagu vedelik, mida nad sunnivad sind jooma haiglas enne sooleuuringut. Selleks ajaks, kui sundisin end seda alla neelama, polnud ta sõnakestki öelnud ja ma küsisin: „Kus sina koolis käisid?“, mis sest, et ma olin vastuse juba ära arvanud ega tahtnud seda kuulda valju häälega välja öeldavat, ma ei tahtnud kuulda neid kolme neetud sõna…
„St John’s College’is.“
Suutsin vastuseks üksnes „hmm“ ümiseda.
„See jäi mu vanematekodust jalutuskäigu kaugusele,“ lisas Stephen. „Nad mõlemad õppisid sealsamas ja ega mul seepärast mingit valikut polnudki.“
Kinnitasin silmad oma klaasile. „Mida sa õppisid?“
„Biomeditsiini.“ Ta vaikis hetkeks. „2009. aasta lend.“
Tegin kiire arvutuse: ta pidi tollal olema kolmandal kursusel. Kuid mul polnudki selleks vajadust. Tema hääletoon, kummaline segu uhkusest ja pühalikkusest. Dramaatiline paus. Ainuüksi fakt, et ta tundis vajadust mulle öelda, millal ta kooli lõpetas.
See kõik andis tulemuseks: „Jah, ma olin tollal seal. Ma olin seal, kui see juhtus.“
„Käid sa tihti kodus?“ küsis ta minult.
„Anna andeks,“ vastasin püsti tõustes, „aga kuni mul on veel võimalus, otsin ühe lillepoti, kuhu valada ülejäänud osa sellest segust. Mul läheb ainult sekund.“
Sellega oli kõik ühel pool. Sali unistusele, et Stephen võiks olla minu jaoks õige mees, saabus kiire ja äkiline lõpp veel enne, kui ta mehe joogiga tagasi jõudis.
Ma