siis tuli see hetk, mida ma vahest siiani unedes näen ja mille peale ma üle kere higisena ärkan.
Kõik randa kogunenud loomad, linnud ja muud olendid pöörasid justkui mõne kuuldamatu märguande peale oma pilgud merelt ja vaatasid otsa nende selja taga seisvatele inimestele. Ja nende loomade pilgus oli midagi sellist, mida seal ei oleks tohtinud olla. Ma ei teagi… selline loomadele mitteomane mõistuseläige. Ja kurbus, taoline piiritu ja põhjatu kurbus ning sügav meeleheide, et vaid vähesed inimesed suutsid selle pilgu vastu võtta, enamik suunas silmad mujale.
Loomad pöörasid ennast taas mere poole ning astusid lainetesse. Esmalt uputasid suuremad olendid ära väiksemad. Nad tegid seda aeglaselt, vaikides ja organiseeritult. Kui kõige pisemad loomad olid tapetud, siis uputati nende tapjad suuremate loomade poolt, kes omakorda uputati veelgi suuremate loomade poolt…
Viimaks jäid rannavette vaid karud, põdrad ja kaks elevanti, kes samamoodi ainsatki häält kuuldavale toomata sügavamale jaanuarikuiselt jäisesse merevette sammusid ja siis rannikust eemale ujusid, kuni neid enam näha ei olnud.
Selleks ajaks oli enamik vaatemängu jälginud inimestest juba koju läinud.
Elada jäi neil veel kahe nädala jagu päevi.
Umbes kahe ja poole aasta eest, ehk ligikaudu kuus kuud pärast maailma lõppu, leidsin Tallinna külje all asuvast Peetri alevikust maja, kuhu otsustasin paikseks jääda. Selleks ajaks oli selge, et mingisugune rünnakuoht mind ei ähvarda, mistõttu sain kaitserajatiste ehitamisest loobuda ning asuda tegelema teiste, palju olulisemate küsimustega.
Mäletan, et selle päeva õhtul, kui ma oma uue kodu leidsin, nägin Tallinna kohal taevas ererohelisi, kiirelt siksakitavaid valguslaike. Ma ei ole kunagi päriselus virmalisi näinud, ent ilmselt see siis polaarvalgus oli. Võtsin seda kui märki, et minu poolt välja valitud maja on uue maailma jumalate poolt heaks kiidetud.
Hiljem olen seda taevas aset leidvat tuledemängu näinud mõned korrad veel. Ei teagi, kas inimtegevuse kadumise tõttu on atmosfääris aset leidnud mingid muutused, mis virmaliste teket soosivad, või ei olnud mul varem lihtsalt võimalust nii palju taevasse kaeda. Võimalik ka, et neid on nüüd lihtsalt paremini näha, sest maapealset valgustust enam ei ole.
Üks mure lahenes paikseks jäämisega koheselt – mu uue kodu hoovis seisis neli täiesti kasutamata ja puhast välikäimlat. Majaomanik võis kunagi töötada kuivkäimlaid välja rentivas ettevõttes või siis valmistus ta mõneks suuremaks peoks.
Kui te peaks kunagi sarnaselt minule üle elama maailmalõpu, siis soovitan teil teiste oluliste teemade kõrval pöörata tähelepanu ka käimlaküsimusele. Eriti, kui otsustate ringirändamise lõpetada ja ühte kindlasse kohta paikseks jääda. Kui jätta kõrvale hügieen, tervis ja muu iseendastmõistetav enese kergendamisega seotud temaatika, siis olgu lisaks mainitud, et mingil põhjusel mõjub võimalus normaalses käimlas oma häda õiendada meelerahule vähemalt sama hästi kui soe lõunasöök.
Järele proovitud.
Vesiklosetist ei oska ma veel esialgu isegi unistada, ent kindlasti võtan ka selle konstrueerimise oma lähituleviku plaanidesse.
Puhta joogivee kättesaadavus on järgmine teema, mida apokalüptilises maailmas ei tohi alahinnata ja ka ses osas oli väljavalitud maja igati sobilik. Hoovis oli kaev, millele ma meisterdasin väikese vaevaga külge vinna ning nii oli esmane veemure lahendatud. Hiljem sain muidugi ka pumba tööle.
Üsna maja kõrval laiub Ülemiste järv, kust omal ajal sai joogivee kogu Tallinna linn. Võtsin seda sisse kolides kui varianti B. Kasutada mul seda ei tulnud ja nüüd pole see kahjuks vist enam ka võimalik, sest järv oli juba eelmisel suvel üsna märgatavalt ebameeldivalt lehkavate vetikatega kaetud ja ma kahtlustan, et sel aastal on asi veel hullem. Arvatavasti on see nähtus põhjustatud kalade kadumisest.
Päris alguses ma ka jõin kaevust pärinevat vett, ent mingi aja möödudes hakkasin märkama, et sel on veider kõrvalmaitse ja ebameeldiv lõhn. Ei tea, mis see võib olla – kas massilise laipade lagunemise käigus imbusid mingisugused jääkained põhjavette või siis lekkis kõrvalasuvast lennujaamast midagi toksilist. Mingist hetkest alates tarvitasin joomiseks ja söögitegemiseks ainult pudelivett.
Ehitasin endale hiljuti algelise veevärgisüsteemi ja nüüd saan ennast duši all sooja veega pesta. Eelmises maailmas poleks see muidugi mingi näitaja, ent siin ja praegu on tegemist enneolematu luksusega.
Muide, igasugusest meisterdamisest rääkides pean ausalt tunnistama, et varem sain ma heal juhul hakkama naela seina löömise ja kruvi kinnikeeramisega, ent sellega mu käeline võimekus suuresti ka piirdus.
Uus reaalsus on aga selline, et nüüd tuleb olla ise igal alal ekspert. Võin kinnitada, et katse-eksitusmeetodi kasutamine, oma lollidest vigadest õppimine ja jonnakas järjekindlus teevad imesid.
Meeletult igatsen taga internetti ja seda üldsegi mitte Facebooki või päevauudiste pärast. Tunnen lihtsalt väga puudust sest, kuidas varem sai internetist iga eluvaldkonna kohta näpunäiteid leida. Vaja autoakut laadida – vaata videot; soovid teada, kas pakisupp ka kunagi aegub – otsi vastus ja kohe asi selgem.
Muidugi on eluks ääretult tähtis kütus – ilma selleta ei saa kuidagi, sest piisavat hulka varusid seljas kohale ei tassi. Ilma elektrita on elu kurb ja ennekõike pime, ent selle tootmiseks on vajalik vedelkütus. Õnneks oli mahajäetud autosid igal pool ja voolikuga paagist kütuse väljaimemisest saigi tegelikult mu esimene uues maailmas omandatud ülioluline oskus.
Olgu öeldud, et esialgu ei osanud ma isegi bensiinil ja diislil vahet teha, ent elu õpetas ja tean nüüd, et need näevad välja ja lõhnavad täiesti erinevalt. Töövõit lumehelbekese jaoks!
Peagi avastasin, et kütust kulub hullumoodi palju – varustustuurid autoga ja mu nappe oskusi arvestades üllatavalt hõlpsalt tööle saadud elektrigeneraator nõudsid kütust sellistes kogustes, et bensiiniimemisest sai üks mu igapäevaseid põhitegevusi.
Alguses üritasin ma seda probleemi lahendada bensiinijaamade abiga – kohe mu maja vahetus läheduses on nii Circle K kui ka Olerexi tankla. Selgus aga, et kütust võib küll bensukate maa-alustes mahutites olla, ent selle kättesaamine ilma elektrita on omaette teema. Võimalik, et tänapäevastes bensiinijaamades on olemas ka võimalus kütust käsitsi välja pumbata, ent mina sellele jälile ei saanud.
Lahendus saabus, kui leidsin ühe korjesõidu käigus umbes kilomeetri kauguselt oma majast Alexela kütuseauto. See lihtsalt seisis seal, kenasti tee äärde pargitud, juhipoolne uks pärani lahti ja süütevõti ees.
Võiks arvata, et kütuseveokist kütuse kättesaamine on väga keeruline, ent õnneks pole see nii. Kui ma olin paagi all asuva laadimiskastiga pisut pusinud ja leidnud sealt kompressori, mis jonnakalt töötamast keeldus, siis pöörasin pilgu ülespoole ja avastasin, et tsisternide peal on olemas ka luugid. Alguses kasutasin ämbrit, ent hiljem tekitasin väikest generaatorit, pumpa ja voolikut kasutades mugava kütuseimemise süsteemi. Boonusena avastasin, et veoki tsisternides on nii bensiini kui diislit, nii et sain kõik vajaliku ühest kohast.
Esialgu mõtlesin, et üritan veovahendi mootori tööle saada ja sõidan sellega oma maja juurde, ent siis loobusin sest plaanist kui liiga ohtlikust – mine tea, millised protsessid kütuse või mahutitega ajapikku aset võivad leida. Kusagilt lekib miskit, äike põrutab pihta ja järsku mõistad, et elasid otse pommi kõrval. Kui jõuad mõista, muidugi.
Peetri asula sobib paikseks elukohaks hästi ka seetõttu, et läheduses on palju suuri kaubanduskeskuseid, kust toidu- ja muid varusid soetada. Kuna teisi korilasi piirkonnas ei ole, siis konkurentsi pole mul vaja karta. Alguses käisin kauba järel peamiselt kohalikus Selveris ja Coopis, hiljem, kui hankisin endale sõiduauto asemele kaubiku, sõitsin kaubareisidele Ülemiste keskusesse ja Sikupilli Prismasse.
Ülemiste keskuse pean vist nüüd oma sihtkohtade seast maha kriipsutama, sest mõne aja eest langes sel suur osa katusest sisse. Keskuse teine korrus on seega suuresti ligipääsmatu, mis pole minu jaoks muidugi eriline kaotus, sest toidukaubad ja muu eriti väärtuslik kraam paikneb esimesel korrusel. Küll aga