Mõrv šokolaadiste muffinitega. Joanne Fluke

mõtled … enesetappu?”

      „Muidugi mõtlen ma enesetappu. Kas sinu arvates polnudki see siis enesetapp?”

      „Ei.”

      „Miks mitte? Minu arvates on see küll loogiline.”

      Hannah ohkas raskelt. Ta polnud kavatsenud kõiki võikaid detaile emaga jagada, kuid ta ei saanud lasta Deloresel linnas ringi tormata ja enesetaputeooriat levitada.

      „See ei olnud enesetapp, ema.”

      „Kuidas sina seda tead?”

      „Arvan, et šerif Grantil oleks olnud üht minu kreemimuffinit süües ääretult raske endale millegagi nii kõvasti vastu kukalt virutada, et kolju puruks lüüa, ja vedada end siis kooli prügikonteinerisse, et seal surra. Tunnistan, et minu kreemimuffinid polnud täiuslikud, kuid need polnud ometi ka nii halvad.”

      „Praegu pole sobiv aeg ninakusteks, Hannah!”

      „Täpselt nii,” ütles Hannah ja vaikis. Tema ema oli tark naine. Deloresel võis selleks mõni hetk kuluda, kuid ta sai alati asjast aru.

      „Oot-oot!” Delores oli nii elevil, et ta hääl hakkas värisema. „Kas sa ütlesid, et šerif Granti surma põhjuseks oli löök kuklasse?”

      „Täpselt nii.”

      „Aga see on ju võimatu, kui teda just …” Delores venitas viimast sõna nii pikalt, et see kõlas telefonitorus pika sisinana. „Ta tapeti! Miks sa seda mulle enne ei öelnud?”

      „Sa ei küsinud.”

      „Ma küsin siis nüüd. Iga hea tütar oleks seda öelnud juba enne! Istu maha, kui sa seda veel ei tee, ja räägi mulle kõik otsast lõpuni ära. Ja ära püüagi midagi vahelt välja jätta!”

      Kümme minutit hiljem pani Hannah telefonitoru hargile. Ta kael oli telefoni õla vastas hoidmisest kange, kuna ta oli püüdnud emaga rääkimise ajal endale midagi süüa otsida. Õnneks oli ta jahiretk külmkappi ja sahvrisse osutunud edukaks. Tema saak ei küündinud küll biifsteegini, kuid tal õnnestus avada tuunikalakonserv, lisada selle sisule veidi majoneesi ja see rukkileivaviilule määrida. Ta soojendas mikrolaineahjus toorjuustu, määris selle teisele leivaviilule ning kattis selle imeõhukesteks viiludeks lõigatud maheda sibulaga, mille Lisa oli oma kasvuhoones kasvatanud. Kui Hannah oli kaks võileiba kokku surunud ja neljaks kolmnurgaks lõiganud, valas ta endale klaasi valget veini CostMartist ostetud suurest veinipudelist, mida ta kutsus naljatlevalt oma Chateau Plastkorgiks.

      „Sul on endal maitsev toit olemas,” ütles Hannah, vaadates alla Moishe poole. Kass nühkis end jälle Hannah’ säärte vastu – kümnekilone kass suutis seda teha märkimisväärse jõuga.

      Moishe näugus ja Hannah mõistis, et ta oli ikka täiesti rumal. Keda ta küll petta üritas? Ka maailma kõige kallim kassitoit ei küündinud tema tuunikalavõileiva tasemeni.

      Kuigi Moishe üritas perenaisele jätkuvalt jalgu jääda, õnnestus Hannah’l end lõpuks diivanile sättida. Ta klõpsas teleri tööle ja lõi hambad võileiba. Kui maitsev! Lisa sibul oli suurepärane. Ta pidi selle meelde jätma, et saaks seda järgmisel hommikul kindlasti Lisale öelda. Seniks ootas söömist terve võileib ja Hannah pühendas end sellele ülesandele täie tõsidusega.