Ta oli tundud kanget tungi võidelda, et päästa valla eneses peituv vägivald, ent nüüd ta mõistis, et sellesse illegaalsesse klubisse minek oli olnud suur viga.
Muidugi mõista polnud vastasel aimugi, kes ta on, ja võib-olla ei tee ta kunagi katsetki seda teada saada, mida need tähed kuklal tähendavad. Kuid kindel ei võinud ta olla. Kas selle teadmatusega on võimalik elada?
Ta mõtted katkestas innukas koputamine.
Ta väljus töötoast, astus korteriukse juurde, vaatas uksesilmast välja ja naeratas.
* * *
Tema ees ICA Kvantumi poe kassajärjekorras seisis vaid üks inimene. Sam Witell asetas toidukoore kassalindile, tõmbas taskust välja oma krediitkaardi ja ootas maksmist. Mobiilihelinat kuuldes võttis ta kohe vastu.
„Tere, issi,“ hakkas Jonathan kohe rääkima.
„Tere, poja,“ vastas Sam ja noogutas kassapidajale.
„Issi?“
„Jah?“
„Mis sa teed?“
„Ostan koort.“
„Ikka veel?“
„Ma olen kohe tagasi. Mida sina teed?“
„Ma mängin. Aga … oh!“
„Kas sa salvrätte ei pidanud voltima?“ uuris Sam ja asetas krediitkaardi kaardilugejasse.
„Aga ma sain juba ammu valmis,“ vastas Jonathan.
„Nii et sa läksid üles telekatuppa?“
„Jah.“
„Ja mis emme teeb?“
„Ma ei tea. Noh, sure nüüd, lollakas zombi!“
„Olgu,“ ütles Sam, „ma pean nüüd lõpetama, et saaksin rahulikult ära maksta.“
„Ma mõtlesin, et sa oled juba kodus.“
„Miks sa seda arvasid?“
„Sest ma kuulsin auto häält.“
„Kuulsid või?“
Sami otsaesisele tekkis kurd. Äkki, mõtles ta, on see keegi, kes sõitis valesti ja pööras nende sissesõiduteel ümber.
Kuid siis kuulis ta läbi telefoni uksekella.
„Uksekell, Jonathan,“ ütles Sam krediitkaardi PIN-koodi sisse tippides.
„Jah … Aga noh, miks sa siis nüüd ära ei sure?“
Jonathan oli täielikult mängust haaratud.
„Kas sa siis lahti ei teegi?“ päris Sam, võttis kviitungi ja lahkus kassa juurest, koor käes.
„Ei. Emme teeb.“
„Kuule sina, väike laiskvorst.“
„Mis on? Ma ju mängin.“
Sam võpatas, kui kostis vali, kuid summutatud karje. Esmalt ta ei mõistnud, kust see tuli, vaatas segaduses ringi ja otsis silmadega midagi poest, enne kui mõistis, et see tuli telefonist.
„Mis toimub, Jonathan?“ küsis ta, kuid ei saanud vastust. „Halloo? Jonathan? Mis toimub?“
„Issi …“
Jonathani hääl värises.
„Issi, meie majas on keegi.“
„Mida?“ kostis ta ja tundis verd tarretumas. „Kes siis?“
„Emme, ta …“
„Mis emmega on?“ küsis Sam ja kiirustas üle parkla. „Jonathan?“
„Emme?“ kuulis ta Jonathani hõikamas.
Nüüd värises hääl veel rohkem.
„Ta ei vasta. Ta on seal lihtsalt pikali, põrandal,“ vastas Jonathan.
„Põrandal pikali? Kus?“
„Esikus. See mees lõi teda.“
„Mida sa räägid?“ pahvatas Sam. „Kas keegi lõi emmet? Kes siis? Kes teda lõi?“
Ta tõmbas autoukse hooga lahti ning heitis koorepaki kõrvalistmele.
„Ma ei tea, ma ei julge alla minna. Ma nägin, et ta oli seal ja hõikas midagi …“
„Mida ta hõikas?“
„Ma ei tea, aga see oli mingi nimi.“
Sam kohmitses autovõtmetega, et auto käivituks.
„Kus sa praegu oled?“ küsis ta.
Jonathani hääl kadus mootorimürasse.
„Ütle, kus sa praegu oled,“ kordas Sam nõudlikult. „Ütle!“
„Trepi juures, minu arust pole ta mind märganud. Emme!“ hõikas Jonathan.
„Ei,“ manitses Sam. „Ära hõika, ole lihtsalt vait, eks?“
„Olgu …“
„Ma tahan, et sa oma tuppa läheksid. Kas saad seda teha?“ palus Sam.
„Ma näen teda. Ta tuleb, issi! Ta tuleb!“
Otsemaid tekkis rinnus paanika.
„Sa pead mind nüüd kuulama. Mine oma tuppa ja pane uks lukku.“
Torust kostis kiiret hingamist.
„Kas sa lähed?“ tundis Sam huvi, ise kummivilinal tee peale keerates. „Sa pead kiirustama. Jonathan? Kuuled, mida ma räägin?“
„Oota,“ palus Jonathan.
„Mida sa nüüd teed? Mine ometi!“
„Ma ei julge. Mõtle, kui ta …“
„Sa ei saa sinna seisma jääda, sa pead oma tuppa minema. Ma olen telefonis sinuga, tee ruttu!“
Sam kuulis kriuksuvat häält ja mõistis, et Jonathan oli oma toa ukse lahti teinud.
„Issi, ma ei saa …“
„Kas sa oled oma toas?“
„Jah, aga ma ei saa ust kinni. Mõõk on kinni jäänud ja seda ei saa …“
„Sa pead ukse lukku panema! Kuuled, mis ma räägin. Pane uks lukku!“
„Ma ju püüan!“ nuuksus Jonathan.
Äkki pööras mingi kaubik Sami ees tänavale ja ta oli sunnitud teepervele tõmbama. Auto tõmbus kreeni ja ta keeras tugevasti rooli, et mitte kraavi sõita.
„Kobi eest!“ karjus ta kaubikujuhile ja alandas käiku, lisas gaasi ja möödus. Ta jätkas suurel kiirusel teed Åselstadi.
„Kas sa said ukse kinni pandud?“ küsis ta Jonathanilt telefonis.
„Seda ei saa panna!“
Süda tagus rinnus, see polnud ealeski nii tugevalt tagunud kui nüüd. Kas ta peaks politseisse helistama? Ei, ta oli ju lubanud Jonathaniga jääda.
„Jonathan, sa pead ennast ära peitma.“
Ta kuulis põntsatust ja seejärel lohisevat heli.
„Jonathan? Kas sa kuuled mind? Jonathan!“
„Ma olen voodi all,“ sosistas poiss.
„Tore, ole nii vaikselt ja liikumatult, kui saad. Saad aru? Täiesti vaikselt ja liikumatult.“
„Ma kardan.“
„Ma tean, aga ma olen sinu poole teel. Ma jõuan kohe. Ole lihtsalt vaikselt.“
Sami käsi värises sedavõrd, et ta kartis telefoni käest pillata. Hetkeks